Protected: Kui Krisse tegi pilt ja venna oli veel kõhus
29 Jul 2015 Enter your password to view comments.
40+0
23 Jul 2015 1 Comment
Nii, nii! Arst ju ütles küll 36ndal nädalal, et tema ei usu, et ma lõpuni kannan aga siin ma nüüd olen. Nagu ma ka ise arvasin.. 🙂
Kui välja jätta see, et ma kaalun 71kg, siis on olemine üsna rõõmus. Kaalu pärast stressamist aga aitab vältida see, kui sa ei kaalu.. ja sööd ühe jäätise. Ma tahaksin hea meelega siia panna kirja ka kōhu ümbermõõdu aga mul pole mõõdulinti käe pärast. EPK mõõdab ka homme arst, seda ma ise ei oskagi korralikult mõõta. Peaaegu kõik särgid on aga lühikesed küll, väga tüütu! Ja juurde enam midagi küll ei osta, sest ma niigi siin kaalun, et mis teha nende rasedariietega, mis ma kokku ostnud olen (ja mis tegelikult nii mugavad on!).
Rõõmsa olemise all pean ma silmas seda, et.. mul on hea olla! Tegelikult vist jätkuvalt lausa parem, kui varem, sest näiteks ei kõrveta mul enam isegi natukene. Samuti on suur pluss see, et ninast ei jookse iga päev verd. Kui vahepeal mul valutas ka pea, siis seda muret pole ka hetkel esinenud.
Kui millegi üle kurta, siis eks ikka see tihe pissimine aga isegi sellega olen ma leppinud. Ma joon õhtuti ikka üsna palju, nii et siis pole ka mõtet liiga palju vinguda, et hirmus raske on see öine jooksmine. Jooks siis ise teadlikult vähem aga ei 🙂 Kuna uni on mul täitsa hea, siis käin aga kiirelt öösel ära, ütlen kassidele tere ja tulen magama tagasi. Täna juhtus, nii et ma olin enne 8 juba üleval ja und enam ei tulnud. Raido ja Robin veel magavad mõlemad mu kõrval, nii et tegelikult ma jõuan ehk ka veel silmad kinni panna. Lõunat ma väga ei maga. Vahel juhtub, et uinun päeval diivanil aga igapäevaselt ma selleks vajadust ei tunnegi. Ma ütlen, see vitamiinipuuduse jutt tundub ikka nii umbluu.. No energiat ju on 🙂
Kahel viimsel ööl on mul kōht andnud ka korraks sellist lootust, et äkki võiks midagi sünnitegevusele viidata. Valulikud toonused, ebaregulaarsed kokkutõmbed. Ühel ööl oli nii umbes 1,5 tundi ja täna vist umbes tunnikene. Kuid siis lähevad need mööda ja mina tudun rahulikult hommikuni edasi. Kuigi ma igas asjas suuri märke sünnitusele ei otsi, siis muidugi on natukene ootusärevus sees ja mul pole midagi selle vastu, kui saaksin oma beebit käes hoida. Mingeid eraldi asju ma aga proovima ei hakka. Mingit teed ma ei joo, treppidest ei jookse, sauna sellepärast ei roni jne. Elan lihtsalt oma elu, proovin mitte liiga palju muretseda ning jälgin vaid, et beebi ikka piisavalt tihti liigutaks.
Homme lōunal on mul arst. See peaks olema, loodetavasti, viimane ultraheli ja siis otsus, mis minuga tehakse. Viimane kord ta arvas, et nad väga mul üle kanda ei lase ja ehk kutsuvad esmaspäeval haiglasse. Kuna ma aga ütlesin ka, et kõht on kasvanud ja KINDLASTI beebi ka, siis ehk ei ole neil ikka mōtet meid torkida ja mul lastakse veel natukene rahulikult ringi kulgeda. Tahaksin väga, et vennal oleks siis ilma tulla ikka võimalik omas rütmis ja minu kehale sobivas tempos aga eks ole näha. Minu enda ÄE on aga puhkuselt tagasi ja toetab mind kindlasti kuidas ma soovin.
Sünnitusele ma üleliia palju mõelnud ei ole ja alles eile tuletas Sandra mulle meelde kuidas see hingamine peaks käima. Ma olen peaaegu kõik selle kuidagi ära unustanud, kuigi Robiniga proovisin end selleks palju ette valmistada. Sel korral “lendan lihtsalt peale” ehk ei mingit joogat ega perekooli ega videode vaatamist. Loodan, et suudan kuulata enda keha, ei hoia hinge kinni ja saan abi ämmaemandalt ja Raidolt. Kui ma seda veel öelnud ei ole, siis jah, ta tuleb kindlasti kaasa ja ei oleks nōus mingi hinna eest koju jääma. Kuigi ta ehk istub terve aja jälle lihtsalt tugitoolis, siis mulle annab see lähedal viibimine piisavalt palju rahu ja jōudu ikka. Kuigi kes teab – äkki tahan seekord just väga, et ta mu selga masseeriks või pead paitaks. Tean, et see kogemus on oluline ka talle, kuigi mōtlen ise ikka sellele, kui hirmusraske võib olla sellises asjas pealtvaataja. See on aga kōik ju hea eesmärgi nimel ja proovime mõlemad sünnituse ajal mõelda sellele, et iga valu toob venna meile lähemale.
Nii ma siin veeren. Eile käisime veel Raidoga kahekesi ōhtul kinos, täna lähme Gretheli ja Raunoga lõunale. Kuigi ma ju tööl ei käi ja isegi Raido on praegu üsna koduse graafikuga, siis aega on ikkagi kuidagi vähe ja tegemist palju. Homseks on meil teatripiletid Haapsallu ühele lasteetendusele ja õhtul käiks ehk ka Star FMi tuurilt läbi ja kuulaks Birgitit ja teisi mõnusaid lauljaid. Kuna Haapsalu nii kaugel ei ole ja me ilmselt terve perega koos saame minna, siis seda sõitu ma ei pelga. Pigem mõtlen ma nädalavahetuse saabudes sellele, et loodetavasti on keegi meie “lapsehoidjatest” kodus, kui öösel peaks olema tarvis tulla Robini valvesse. Õnneks me kõiki munasid ühte korvi pole pannud ja esimesel võimalusel läheb Robin mu vanemate juurde selleks ajaks mil meie haiglas peame olema.
Ütleme, nii et ma ootasin palju raskemat lõppu. Praegu segab mind natukene see, et kummardamine ja kükitamine on raskemad, kuid ma olin end ette valmistanud, et mul on nii halb ja raske, et isegi püsti tōusta ei saa, rääkimata siis sellest, et 8 tundi Vembukal jaksaks olla. Olen selles suhtes ikka väga rahul, et saan ise tehtud kōik vajalikud asjad ja kuigi teised on hästi abivalmid, siis ei pea keegi mind päriselt poes saatma ja mind süles kandma. Lisaks annab paisunud kõht mulle ideaalse võimaluse sinna asju toetada! Ja Raido ei tee teist nägugi, kui palusin kell 1 öösel tal endale selline võiku teha.. Mmm, peaks vist kööki minema. Tere hommikust 🙂
kristipere 
Recent Comments