Suvi saab läbi!
30 Aug 2015 Leave a comment
Nii ongi. Uskumatu. Ma ootasin seda ju nii väga. Ootasin sooja ja ujumist ja muidugi Henrit ning Robini uut lasteaeda. Nüüd on need asjad juba kõik möödas ning kohe hakkabki september ja sügis.
Septembrit ootan ma tegelikult ka! Kes veel ei tea, siis mul on siis ju sünnipäev ja mina ootan seda alati sama palju nagu lapsed 🙂 29 päeva veel! Mulle meeldib vanemaks saada. Ilmselt kuna hinges tunnen ma end tihti nagu 17-aastane..
Aga suve saatsime me väga mõnusalt ära. Reedel oli Raido tööl väga kaua aga kell 22 ma kutsusin ta koju, sest kumbki laps ei tahtnud ilusti magama jääda. Kui Raido tuli, siis Robin küll magas aga öösel ärkas temagi ja Raido magas tema kõrval hoopiski. Henril oli kohe ekstrakehv öö. Tal olid gaasid ja ta jauras ja nuttis. Mina olin hommikuks läbi nagu Läti raha ja tundus uskumatu, et ma olin rohkem väsinud, kui õhtul magama minnes.
Hommik oli aga tegus, sest peale lõunat oli meil planeeritud üks ülivahva üllatuspidu. Meie sõbrad abielluvad varsti aga vaid pereringile on pidu. Et nad ka sõpradega ikka tähistaks, siis kutsusime nende sõbrad kokku ja tegime neile SUPRAAAAAIS! Ma usun, et nad olid üllatunud küll ja pidu oli ka vahva 🙂 Meil oli väga lõbus ja mõnus õhtupoolik igal juhul.
Pühapäeva aga alustasime me pannkookidega ja koduste toimetustega. Meie käisime lastega veel ennelõunat õues ja pärast magasid mõlemad nagu karuotid sügavat und. Varsti lähevad Raido ja Robin rattaga sõitma ja peale seda lähme me kõik Botaanikaaaeda Birgitit ja Jürit kuulama. Homsest hakkab aga jälle üks nädal pihta ja siis lähme me näiteks Henrit mõõtma ja kaaluma.
Kodused pühapäevad on tegelikult mu kõige lemmikumad 🙂
Robin kasvab
26 Aug 2015 Leave a comment
Korduvalt on siin juttu olnud sellest, et Robin on päris jonnakas olnud ja meie peale vihastanud. Ta on mulle väga kurjalt vastu hakanud ja haukunud, meid Raidoga löönud, solvunud, asju loopinud, SÜLITANUD, tõuganud. Ta kaupleb ja vaidleb nagunii palju, nii et seda ma enam nii väga tähele ei pannudki aga laused nagu “ma ei kuula sind enam kunagi!” on olnud osa meie igapäevast.
Eks me ikka vabandame teda välja, et tal on venna tõttu raske ja iga on selline ja Raido on palju tööl jne ning eks see kõik tõsi ka on aga.. hirmus kurvaks teeb ikka. Kasvatad ja ōpetad, suunad ja juhendad ning siis ta teeb nii.. Olen korduvalt nutnud ja end kohutavaks emaks pidanud. Vahel olen juba ette ära nii pinges, et tõstan häält kus vaja polegi. Oleme Robiniga pahandanud, ilusti rääkinud, karistanud, kiitnud, koos nutnud ja leppinud ning tulemus on alati kestnud vaid paar päeva ja siis läheb mingi hetk ta käitumine jälle käest ära. Kurvaks teeb ja väga palju energiat võtab endalt selline periood ka.
Kuid! Viimasel ajal on nagu näha märke paranemisest. On lootust, et see tōesti on vaid periood, mitte ma pole kasvatanud väikest ōeluskotti. Kole nii öelda aga vahepeal tundus see asi lihtsalt juba lootusetu.. Tee mis sa teed aga tema virutab sulle ikka vastu vahtimist.
Lasteaed on aga peal ja see on toonud elli ehk vajaliku rutiini. Vennaga hakkame ka kõik paremini harjuma ja Robin on aru saanud, et tegelikult on ta ikkagi meie elus üks suur päike. Tundub, et kõik vestlused polegi asjata olnud ja ta hakkab taas kuulama. Olen alati hinnanud seda, et ma saan Robiniga rääkida, kohe päriselt. Ta kuulab ja mōistab ja arutleb. Igatsen väga sellist Robinit aga pean leppima sellega, et praegu on tal raskem ja tundeid on rohkem, kui sõnu.
Lasteaia rutiin on aga parandanud ka käitumist. Kuigi ka seal ta vahel vaidleb ja kaupleb ja joriseb, siis õpetajad on toredad ja mõistvad ning seda on ka teised emad. See tekitab kindlustunde – laps on kohas kus teda hukka ei mōisteta. Ka tema ise tunneb end ilmselgelt lasteaias hästi, sest eile nuttis, et sinna täna minna ei saa, vaid pidi juuksurisse minema.
Täna oligi Robin mu emaga ja ta ütles ka, et Robin oli tubli. Milline rõõm! Kodus on ta ka viimasel ajal palju rahulikum ja leplikum ning saab aru kui talle midagi keelata. Muidugi on ka tagasilööke ja jonni aga selle me elame üle. Peaasi, et ta ise hakkab aru saama kui palju teda armastatakse hoolimata venna tulekust. Meie jaoks on ta ikka nii kallis ja armas.
Ka lasteaias ei ole ta enam koguaeg trotsi täis ja vahel on täitsa lõbus sell. Kui Albertil õhupall katki läks, siis Robin ikka andis teise enda oma talle. Muusikatunnis tegi ta ka teisel korral kaasa ja ise oli selle üle kodus ka väga uhke. Kui ma Henrit magama panen, siis ta ei tule lärmates tuppa ja kui on vaja oodata, siis ootab ka. Eks filmi saab ta õhtuti vaadata kauem, sest ma luban seda sel ajal kui Henri magama jääb ning seegi talle meeldib. Õnneks on filmid enne uneaega hoolikalt valitud 😉
Loeme Robinile iga päev, kui ta just Raidot puldiga ei viska näiteks – jah, ka seda on juhtunud. Me ei karju, siis et oled ikka rumalukene küll aga rahulikult selgitame miks me ei loe peale sellist tegu. Nutab ja joriseb aga mõistab ja jääb tuttu. Tark laps on tegelikult, mis siin salata ja kavalusest ka puudust ei tule.
Elu on selline, et palju olen ma lastega kolmekesi. Ka praegu. Olen aga väga uhke, sest keegi ei nuta. Henri magab, Robin kohe läheb magama. Kõigil kõht täis ja terve päev tuju hea olnud. Elu kahe lapsega on väljakutseid pakkuv aga mitte üldse võimatu ega üleliia raske. Pesuhunnikuf kuhjuvad aga nõud on masinas puhtad ja ise jõuan enamasti ka süüa. Kassid on elus ja terved ning isegi mōte, et kunagi saaks kolmanda lapse, ei aja ei naerma ega nutma vaid tekitab tunde, et noh, saaks hakkama ju küll!
Ma ei ole vana rahu ise ja elutsill aga ma olen rahul, et Paldiski mntele Raido mind saata pole tahtnud. Robini kõrvalt kaalusin sinna ise minekut.. Sel korral on aga teistmoodi. Nii armsad lapsed on mul lihtsalt 🙂 Tehke ka, kel veel pole, siis mõtlete, et kuidas te enne üldse arvasite, et teate, mis asi on armastus 🙂
Protected: Henri esimene pidu ja pillerkaar ehk Maria ja Volli abiellusid
17 Aug 2015 Enter your password to view comments.
kristipere 
Recent Comments