Milline rõõm väikesest inimesest
08 Sep 2015 2 Comments
Ma armastan Robinit. Ainult emad ja isad teavad milline on see armastus oma lapse vastu. See on ilmselt kõige võimsam tunne maailmas ja võimsamaks teeb selle tunde veel see, et armastus oma lapse vastu ei muutu. Ei ole vahet, kas su laps jonnib, lööb, tuleb koju kohutavalt halva tunnistusega, naerab su üle.. armastus ei muutu ikka. See on nii puhas ja siiras ja päris, et seda ei saa lihtsalt muuta.
Ja ma mõtlesin küll Henrit oodates, et mis moodi huvitav see kõik on teise lapsega. Kas ma armastan ühte last rohkem, kui teist? Teised vanemad ütlesid, et kui on kaks last, siis on ka topelt armastus. See tundus hästi naljakas, sest noh, rohkem ju ei ole niigi võimalik armastada enda last ja suurem tunne ju lihtsalt ei saa südamesse ära mahtuda? Niigi oli vahel Robinit vaadates selline tunne, et süda läheb LÕHKI, sest ta on nii armas ja kallis ja hea ning armastus tahab kohe südamest välja lausa pressida..
Aga ei ole mu süda katki läinud. Ja ei armasta ma ka ühte last rohkem, kui teist. Minu südames on Robini suhtes täpselt sellised tunded nagu olid enne. Meil on temaga olnud viimased kuud päris palju muret aga minu armastust see ei muuda. Ma tahan ka vahel jonnida ja olen kurb ja kuri, tõstan häält ning lihtsalt ahastan, et ma ei oska midagiii teha. Aga armastus, see ei muutu. Õhtu lõpuks on siiski, nii et ma vaatan oma magavat Robinit ja ta on IMELINE. Vahel me pikutame õhtul tema voodis, ma hoian teda kaisus ja ta on lihtsalt niiii pehme ja soe ja mõnus. Vahel ta siis võtab mind kaissu ja silitab näiteks mu käeselga või pead. Nii armas lihtsalt, et tahakski sinna tema voodisse magama jääda.
Ja nüüd on minu südames veel üks armastus. Ma arvasin, et süda läheb katki suurest armastusest aga ma eksisin. Reaalsus on hoopis see, et mu süda kasvas lihtsalt suuremaks. Sinna mahtus ära nüüd üks täiesti eraldi armastus veel. Samasugune suur, siiras ja puhas aga siiski teistmoodi. Ning kui vaja, siis mahuks sinna ära veel mitu armastust. Enam ma ei arva, et ma arvaksin ühte last rohkem, kui teist. See emaarmastus on ikka samasugune. Aga samas erinev. Naljakas eks 🙂
Henri tuli siia maailma kuidagi nii.. ilusti. Ausalt. Henri sünd oli nii valus aga see valu ei tule mulle üldse meelde. Meeles on mul vaid see, et Henri sündis ja ma olin nii õnnelik. Kui ta mu sülle pandi ja ta oli väga lilla ja nuttis ja oli lögane, siis ta oli nii.. minu oma. Ma ootasin teda nii väga ja sel hetkel, kui ta sülle mulle anti, siis ma sain aru, et ma ei teadnudki KUI väga ma teda olen oodanud. Ta oli imearmas, väikene ja nunnu. Ta nuttis oma kileda beebi häälega ja võttis mu näpust kinni ning ma olin väga õnnelik. Ja sellest ajast alates on see õnn mul südames olnud kogu selle armastuse kõrval.
Henri on teistmoodi, kui Robin. Mina olen teistmoodi, kui ma olin Robiniga. Ma olen sellega rahul. Ma ei ole Henriga närviline, saamatu ja üleliia mures. Ma naudin Henriga olemist, temaga pikutamist, tema imetamist. Ta on nii armas laps lihtsalt. Ta naeratab mulle hästi vahvalt ja ülemeelikult ning ta mudib enda sõrmi söömise ajal no lihtsalt uskumatult armsalt! Ta ärkab vahel üles ja sahmerdab ja siis ma võtan ta kaissu ning ta jääb edasi magama. Ta on minu juures õnnelik ja see teeb minu õnnelikuks.
Robin on juba üsna suur poiss. Ta ei vaja minu abi söömisel, ta oskab ise enda asju kokku panna, ta saab endale ise sokid jalga (kuigi ta ei ole nõus neid ise jalga panema), ta jookseb kiiresti ja oskab rääkida oma päevast. Me saame temaga juttu rääkida, asju arutada, mängida, raamatuid lugeda. Ta vajab mind enda kõrvale hoopis teistmoodi, kui Henri ning mulle just nii sobibki. Ma olin mures, et ehk on nelja aastane vanusevahe liiga suur aga praegu tundub see täiesti õige vahe. Robin saab mind vahel natukene aidata, ta tahab mind aidata. Ta ei käitu ideaalselt ei lasteaias ega kodus aga ta on Henri vastu hea. Ja see on hoopis teistmoodi armastus, mis neil kahel veel tekkimas on 🙂
Palju rõõmu on ikka lastest küll. Kuid, muret on ka, ma olen aus. Robini pärast olen ma viimased kuud pead valutanud ja nutnud ikka päris palju. Olen korduvalt mõelnud KUS ma küll valesti olen teinud ja MIKS küll nii aga ega need mõtted seda asja ei aita. Ikka tuleb edasi minna ja proovida ja rääkida ja korrutada sama juttu uuesti ning uuesti. Mind lohutab vaid teadmine, et Robin ON tark, hea ja armas laps ning see on mööduv periood. Tegelikult olin ma enne natukene tagasihoidlik, sest Robin on VÄGA tark, superhea ja IMEarmas laps. Talle on lihtsalt vaja seda veeeel rohkem meelde tuletada.
Laterdan raamatutest, seriaalidest ja sutsuke muusikast
05 Sep 2015 6 Comments
Mulle meeldib väga raamatuid lugeda. Ostan neid muide ikka raamatupoest, mitte ei loe kuskilt lugerist. Ei taha lihtsalt, tahan puid mõrvata. Tegelikult eks kunagi tuleb mul see raamatute ostmine lõpetada aga kuni veel saab, siis ma naudin seda väga.
Raamatud lõhnavad hästi, nad sobivad imehästi riiulisse. Mulle meeldib lehe keeramise hääl, raamatuid käes hoida. Ma voldin lehekülje ära, kui mul kuskilt pooleli jääb ja mulle meeldib pärast vaadata palju korraga loetud sai. Ma loen osasid raamatuid mitmeid kordi ja mul on täielikke lemmikuid ka. Üheks on näiteks Bullerby lapsed. Loen seda raamatut vähemalt aastas korra. Teine on Silvia Rannamaa raamat ”Kadri” ning selle järgi ”Kasuema”. Kõik need kolm raamatud on mulle väga armsad ning ma ei kujutaks isegi ette, et ma ei saaks neid lugeda, nii et hoian seda raamatut päriselt enda käes.
Viimased aastad, peale Lohetätoveeringu raamatuid, on mul tekkinud kerge sõltuvus selliste raamatute vastu. Iseenesest on hästi kummaline, et Rootsis ja Norras hakati kirjutama ainult väga hirmsaid raamatuid aga võib vist öelda, et kirjutatakse ju seda, mis müüb. Kuigi väga paljud neist raamatutest on sarnased, siis on ka neid, mis esmapilgul tunduvad nagu ”üks sajast”, kuid süvenedes on täiesti erinevad ja siiski väga huvitavad ja kaasakiskuvad.
Millenniumi trioloogia on täiesti uskumatult hästi kirjutatud sari. Ma olen enne ka raamatutest kergesse sõltuvusse sattunud, kuid neid lugedes, ma ei tahtnud mitte kordagi raamatut käest panna. Ma ei tahtnud magama minna ega isegi süüa, vaid ainult lugeda. Kui üks raamat läbi sai, siis võtsin teise ja lugesin viimast 100 lehekülge väga aeglaselt, et see otsa ei saaks! Aga alati said. Raamatute lõpud olid hirmsad, põnevad, naljakad ja ebareaalselt huvitavad ja kui ma kolmanda raamatu lõpetasin, siis olin väga kurb. Kohe tühi tunne oli, et noh.. mis siis nagu nüüd?
Ja nüüd lõpetasin ma just triloogia järjega. Kes kursis ei ole, siis trioloogia autor suri eelmisel aastal ära. Räägitakse muide, et see surm oli väga salapärane ja väljakuulutatud põhjus olevat vale. Ilmselt üritavad tegelikult fännid luua siin samasugust segadust nagu raamatutes on, kuid fakt on see, et autor on surnud. Kuna raamatud on ju aga täiesti ebareaalselt hästi müünud, siis oli kirjastus kaval ja võttis sellele järge kirjutama lihtsalt uue kirjaniku. Larssoni naine ei ole selle üle absoluutselt rõõmus ja on ka avalikult öelnud, et see on mage rahateenimise meetod, kuid raamat müüb. Ja põhjusega!
Lugesin raamatu kahe lapse ja kogu majapidamise kõrvalt läbi 3 päevaga. Kui mul lapsi ei oleks, siis oleksin lugenud kindlasti ühe hooga, sest see oli lihtsalt nii hea. Ja väga keeruline. Mind paneb alati imestama, et kuidas selliste raamatute autorid teevad enda uurimustööd ning kes neid kõiki fakte kontrollib. Seal on nii palju spetsiifilist teksti ja mõisteid. Ausalt öeldes oli seda vahepeal ka seetõttu natukene keeruline lugeda, kuid isegi see keeruline tekst on tehtnud nii kaasahaaravaks, et tahaks ainult peast kinni hoida ja hüüda, et nooo miiiks läbbbiii saaaiii?!
Ma ei hakka rohkem raamatu kohta rääkima, sest ehk on mu lugejate seas samasuguseid fänne nagu mina ning ma ei taha kellelegi midagi ära rikkuda. Soovitan aga seda, ja ka eelmisi raamatuid, lugeda kõigil, kes armastavad põnevust. Siiski on nendes raamatutes ka parajalt vägivalda ja ehk mõnele õrnemale hingemale ei ole see sobilik. Samas ei maksa neid raamatuid võrrelda Lars Kepleri raamatutega, mis on ka kõik väga head. Samas ma pean tunnistama, et tema viimast raamatut, mis eesti keelde tõlgitud, ”Uneliivameest” lugedes ma tõsiselt kartsin üksinda kodus olla ja värisesin hirmust vahepeal lihtsalt. See on ikka tõsiselt jõhker ja vägivaldne ning hirmus. Aga nii põnev ka!
Järgmiseks aga võtan ma ette Paul Pilkingtoni raamatu ” See, keda armastad”. Eks annan teada, kuidas oli 🙂
Mis puutub aga seriaalidesse, siis olen ma ju teada tuntud sõltlane. Ma olen väga elevil, et sügis tuli ja varsti hakkab Grey anatoomia!!! Selle seriaaliga vist on, nii et sa kas armastad seda või vihkad seda. Minu sõbrannadest suurem enamus ikka armastab seda ja mis siin salata, ka Raido vaatab seda suure põnevusega. Veel ootan ma tagasi Nashville! Seriaal, kus lauldakse mõnusat ja kerget pop-kantrit, mmm, mu lemmik!
Üldiselt on mul aga kerge seriaalipõud jälle kätte jõudnud. Suvised seriaalid nagu Royal Pains, Devious Maids, Mistresses, Rookie Blue jne on läbi saanud, nii et ma ei teagi, mida vaatama hakata. Praegu käib edasi veel Switched at Birth ja tegelikult on mul vaatamata palju Elementaryt ja Suitsu aga.. mul on nendega väike aga, jah. Mulle ei meeldi, kui seraalid on liiga keerulised ja tõsised. Ma ei taha vaadata ainult imalat armastuslugu aga mulle meeldib, kui natukene armastust ikka sees ka on. Samas meeldib mulle neid ”kvaliteetsarju” vaadata küll aga üldiselt mul pole nagu päriselt aega neisse süveneda. Tavaliselt ärkab mul poole vaatamise pealt kumbki lastest või on vaja muud teha, nii et ma pean edasi vaatama kas järgmine või ülejärgmine päev. Niimoodi vaadates saab aga vaadata just selliseid üsna ”kergeid” seriaale. Kui kellelgi on soovitusi, siis pliis, laske aga tulla!
Muusika kohta tahtsin ka paar sõna öelda. Nimelt käisime me mõni aeg tagasi Trafficu kontserdil ja mulle on nad hakkanud väga sümpaatseks muutuma. Mitte, et enne ei olnud aga ma lihtsalt ei teadnudki neid väga. Nüüd aga on nad teinud enda ühele loole veel täitsa nunnu video ka, nii et täiesti esimest korda läks minu playlisti Traffic. 🙂 Lugu ise on selline:
Eesti muusika on mulle ka viimasel ajal üleüldse väga meeldima hakanud ja üllatus-üllatus, mu lemmik on Curly Strings. Kui alguses nad muusikataevasse lendasid, siis ma ei pannud neid üldse tähele. Tundus lihtsalt, et teevad muusikat, tundub okei aga oligi kõik. Kui aga Jalmar hakkas rohkem kuulsust koguma, siis hakkasin sellesse bändi ka süvenema. Kui niiii äge ja sümpaatne noormees seal laulab ja mängib, siis peab ikka hea asi olema. Ja ongi. Uskumatult hea asi on see ikka! Ma olen siiralt õnnelik, et meie pisikeses Eestis tehakse nii superkifti muusikat!
Mu lemmikud siia siis juba ka. Kes pole millegipärast seda laulu kuulanud korralikult, siis no palun tehke seda. See on ikka ülimalt kavalt kirjutatud laul ja mind siiani paneb imestama, et nii väheste sõnadega saab öelda nii palju. Sama kehtib ka selle alumise laulu kohta 🙂
Aga nüüd, mõnusat laupäeva, mina lõpetan selle laterdamise 🙂
kristipere 
Recent Comments