Pühendusega kõikidele emadele

Ma pühendan selle, puhtalt emotsiooni pealt kirjutatud, postituse kõikidele emadele. Kõikidele naistele, kes on kasvatanud enda kehas teist inimest. Kes on oksendanud 3 kuud või 5 kuud või 7 kuud. Ma pühendan selle neile naistele, kes on enda kehast välja pressinud inimese. Emadele, kes on karjunud, huuli närinud ja peksnud voodit või seina aga siiski pressinud. Ma pühendan selle neile naistele, kes peale keistrit kohe koridoris ringi jalutasid, et jõudu koguda. Kõikidele emadele, kes imetasid ja tundsid valu. Ma pühendan selle postitusele naistele, kes lasid väikesel inimesel tunde oma rindade otsas olla, ise samal ajal nuttes, küüsi rusikasse surudes või huuli hammustades. Ma pühendan selle emadele, kes teavad, mis on piimapais ja mida tähendab, kui laps vale imemisvõttega mitu nädalat imeb. Ma pühendan need read neile naistele, kes on oma karjuvat last kussutanud nii kaua, et päike on jõudnud tõusta. Ma pühendan selle postituse neile emadele, kes on oma gaasivaludes lapsega maganud koos diivanil, ise istudes. Kõikidele emadele kelle laps on maganud ööd nende rinna otsas. Emadele, kelle laps on enne magama jäämist karjunud end hingetuks. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on nutnud koos enda lapsega ja tundnud end abituna. Ma pühendan selle postituse naistele, kes on vapralt jalutanud kärus magava lapsega tundr vihmas ja tuules ja isegi tormis. Ma pühendan selle jutu emadele, kes on oma röökivat last kinni hoidnud, kui kolm õde talle kanüüli üritavad panna. Kõikidele emadele, kes on teinud oma lapsele ise süüa hoole ja armastusega ning siis vaadanud kuidas see toit põrandale kallatakse. Kõikidele emadele, kes on näinud kuidas laps oksendab ja kes on koristanud seda okset voodist, põrandalt, diivanilt. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on enda haiguse ajal hoolitsenud teiste eest. Kes on salaja nutnud vannitoas, sest jaks on otsas. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on jõuetusest karjunud. Ma pühendan selle postituse emadele, kelle lapsed on neid löönud. Keda on visatud asjadega. Kelle peale on karjutud, sülitatud. Kes on rahustanud enda hüsteerias last. Ma pühendan selle postituse emadele, kes on valutanud südant, sest kraadiklaas lapse kaenlaall näitab suuremaid numbreid, kui sa teadsid, et seal näha võib. Ma pühendan selle postituse neile naistele, kes on nutnud koos lapsega, sest just nemad jäid ilma kutsest kellegi sûnnipäevale. Ma pühendan selle postituse emadele, kellel on kodus mitu last. Ma pühendan selle postituse naistele, kes teavad, mis tunne on pissil käia niimoodi, et keegi ripub su jala küljes. Olla duši all, nii et keegi kisab dušikardina küljes. Neile emadele, kes ei jõuagi mõni päev hambaid pesta või kes söövad hommikust õhtul. Ma pühendan selle postituse emadele, kes peidavad viimase tüki shokolaadi, et seda 3 sekundit üksinda nautida, kuni lapsed teises toas raamatuid riiulist välja kisuvad. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ei saa reede õhtul sõbrannadega kohvikusse minna. Ma pühendan selle postituse emadele, kes triigivad hommikuti kell 7 pesu. Kes voldivad iga päev kokku väikeste inimeste riideid, et nad saaks neid kanda 3 minutit enne uuesti määrimist. Ma pühendan need read emadele, kes teevad süüa ka siis, kui endal on süda paha. Kes oskavad samal ajal suppi keeta, lapsega joonistada, pesu kuivama panna ja vahepeal raamatut lugeda. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ei tea mis filmid kinost jooksevad ning kes oskavad kaasa laulda kõiki Entel-Tenteli laule. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ootavad päikselist ilma, sest siis kuivab pesu õues kiiremini. Ma pühendan selle postituse emadele, kes panevad õhtuti üksinda korda mööda magama oma lapsi. Kes selle magama paneku vahepeale koristavad ära elutoa ja köögi. Kes suudavad seda kõike teha naeratusega ja kes näevad ise välja nagu modellid. Ma pühendan selle postituse NAISTELE, kes kodus värvivad ripsmed ära ja kes panevad kodus selga kleidi. Ma pühendan selle postituse aga veel rohkem naistele, kes ei mäleta millal nad viimati kleiti kandsid ja kes arvavad, et ööklubides on siiani populaarne muusika Smilers. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ärkavad laupäeval kell 7 ning teevad pannkooke. Pühendan neile, kes veedavad oma laupäeva õhtud laste sünnipäevadel ja naudivad seda. Ma pühendan selle postituse emadele, kes teavad, mis tunne käib südamest siis läbi, kui su laps kukub kõrgelt alla. Ma pühendan selle postituse neile emadele, kes on röökiva lapse poest välja vedanud, sest sa ei ostnud neile üllatusmuna. Ma pühendan selle postituse kõikidele emadele, kes ei anna lapsele järele, sest tädi bussijaamas ütleb, et mis see üks komm siis ikka ära ei ole. Ma pühendan selle postituse emadele, kes teevad öösel lapse sünnipäeva kutseid. Ma pühendan selle postituse emadele, kes ostavad lapsele uued kindad, kuigi endal oleks vaja talvesaapaid. Ma pühendan selle postitus emadele, kelle jaoks trenn tähendab trepist toidukottidega üles ronimist või 17 kilo kaaluva käru tassimist. See postitus on kõikidele emadele, kes praegu seda postitust loevad, kes tundsid end ära kasvõi ühes asjas või kes mõtlesid, et emaks olemine ei ole tõesti alati ainult lust ja lillepidu.

Aitäh sulle EMA, kes sa oled suurepärane. Ema, kes sa armastad ja hoolid. Aitäh ema, kes sa teed kõik, mis võimalik, et su lastel oleks hea. Aitäh ema, kes sa oled valmis ise talvel paljaste varvastega käima, et su lapsel oleks tema lemmik tegelasega t-särk. Aitäh, et sa tekitad enda lapses tunde, et ta on vajalik, et ta on väärtuslik, et ta on hea, osav ja kõikvõimas. Aitäh kõikidele emadele, kes on fantastilised imeinimesed. Aitäh teile, et te elate oma elu iga päev nagu see oleks tavaline ja kõige loomulikum. Ühest küljest see ju seda ongi aga teisest küljest on see maailma kõige raskem töö ja selle eest antakse vähe au. Aitäh ema, kes sa käid poes karjuvate lastega, kes sa laulad oma lapsele sama laulu 101919122 korda järjest, kes sa kuivatad oma lapse pisarad kui ta on kukkunud.. Aitäh emale, kes paitab oma lapse pead kui tal on palavik ja valvab tema und öösel, kui ta näeb halbu unenägusid. Aitäh emadele, kes saavad hakkama kõigega ka üksinda ja kes oskavad ikka teha nalja. Aitäh kõikidele emadele, kes isegi peale harva õhtut kodust väljas, ärkavad ikka üles koos lastega ja panevad nendega kokku puslet. Aitäh kõikidele emadele, kes panevad oma röökivat imikut riidesse poes ega lase end häirida inimeste pilkudest. Aitäh kõikidele emadele, kes kuulavad enda SÜDAME HÄÄLT, mitte alati mõistuse oma. Aitäh ema, kes sa oled alati olemas, kes sa lohutad, kuulad.. kes sa ütled oma lapsele, et ta oma hea laps, et tema tegusid on märgatud, et tema arusaamatud joonistused on nagu kunst. Aitäh ema, kes sa ilukirjanduse asemel loed kasvatusraamatuid ja paned sealt kõrva taha vaid pool juttu, sest sa tead, et teine pool on puhas jura. Aitäh ema, kes sa teed kodus ise shokolaadi, et oma lapsele vaid parimat pakkuda. Aitäh sulle, EMA, kes sa peidad juurvilju toidu sisse, kes sa sööd ise naeratades lillkapsast, kuigi salaja tahad oksendada. Aitäh ema, et sa mitte kunagi ei süüdista oma lapsi, et sinul on midagi tegemata jäänud.

Kõik emad – te olete imelised, ausalt.

Siiralt,

Teie Kristi

Protected: 3 kuud Henrit

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Protected: Robini pidu piltides

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Kui mu ema sai 25(x2)

Mõni nädal tagasi oli mu ema sünnipäev. Ta ise muidugi ütleks teile, et ta sai 25 ja ega see nüüd väga vale ei olegi. Lihtsalt kahega on vaja seda numbrit korrutada.

Ma arvan, et iga 15-aastane on mõelnud, et kui sa oled 40 või lausa 50, siis on põhimõtteliselt kõik. Fininto. Kaputt. Elu läbi. See number tundus lihtsalt nii suur, et sa mõtlesid, et selles vanuses sa oled kindlasti vanaema, kood kindaid, lähed kell 20 magama ja vaatad televiisorist ainult Mehhiko seriaale ja AK-d. Kui siin on mõni, kes pole niimoodi mõelnud, siis palju õnne, te olete kuidagi väga normaalsed inimesed. Mina seda teadupärast ju pole.

Kui ma 18 sain, siis mulle tundus, et nüüd ma olengi juba nats vana. Ma võin ju nüüd ise endale siidrit osta, valida, üksinda reisil käia ja noh, ma olen TÄISkasvanu. Kasvasingi täis ja rohkem enam ei kasva kuskile. Ka veel sel ajal ma mõtlesin (nagu 16-aastasena), et ma olen VÄGA tark inimene ja kindlasti olen mina see üks miljonist, kes 18-aastasena teab elust kõike. Vanemad sõbrad üritasid küll vastupidist väita aga no miks ma neid uskuma peaks? Ise ikka kõige targem..

Olgu tänatud kõik taevased jumalad ja jumalannad, et nii ei olnud. Ma ei olnud kõige targem ja ma ei saa kunagi ilmselt ”kõige targemaks”. Mis see üldse tähendab? Pole aimugi.

Kuid hoolimata sellest, et ma olin veenunud, et 50selt on elu läbi, siis kasvõi mu oma vanemad on ehe näide, et nii ei ole. Kuna mina olen ju ”pesast välja lennanud”, siis on neil juba selles osas päris suur vabadus. Ainukene, keda nad peale enda toitma peavad, on koer ja tema ei ole väga nõudlik. Kui pole tööpäev, siis võivad nad magada kaua ise tahavad ja õhtuti ei pea kodus olema selleks, et kedagi magama panna. Kuna viimased aastad on nad Saaremaale suvekodu ehitanud, siis ongi nad suurema osa ajast seal, nii et kell 20 nad üldse magama ei lähe ja AK ajaks pole tihti koduski veel.

Ma ei kujuta ette ka, kui palju mulle on öeldud, et ma olen niii ema moodi. Ilmselt olen, jah. Meile mõlemale meeldib palju rääkida ja targutada. Samas olen ma alati ise tundnud, et ma olen ”issi tütar” ikka väga paljus. Lisaks on mul isalt kaasa saadud meeletu kangekaelsus ja mulle ei meeldi kunagi eksida või vabandada. Ilmselt olen ikka mõlemalt vanemalt väga palju saanud ja me oleme mitmetes asjades üsna sarnased, sest võin vist julgelt öelda küll, et ma saan nendega hästi läbi ja olen alati saanud. Pubekana küll paugutasin uksi ja loopisin asju, isa pani koduaresti ning ema üritas salaja ikka mind välja lubada aga üldiselt ei ole ma kunagi kurta saanud. Nad ei ole kindlasti alati mu otsuseid mõistnud, kuid eks mind tegelikult on lohutanud küll terve elu see teadmine, et kui kõik ka peaks täitsa metsa minema, siis koju tagasi saan alati minna.

Kuid. Ühesõnaga. Tahtsin hoopis ju rääkida, et mu emal oli suur sünnipäeva pidu ja see oli väga tore. Mu vanemate mõned sõbrad on ka mulle ja Raidole üsna head sõbrad, nii et nalja on alati rohkem, kui küll. Kuna pidu toimus hotellirestoranis, siis panime Henri tol õhtul magama tuppa ja beebimonitoriga jälgisime teda. Robin oli Dominici pool öösel, nii et kõik olid rahul ja õnnelikud. Pidu oli lõbus ja naljakas ning ma mõtlen, et kui ma 50 saan, siis ma tahaks ikka ka sama moodi pidu pidada, ringi tsillida, veinitada ja elu nautida.

Kuid nüüd pidu natukene piltides ka. Kuna ma ei osanud emale midagi kinkida, siis kinkisingi Krisse – ta tegi mõned tunnid ilusaid pilte ja kõik on rahul 🙂

Robin ütles, et tema kingitus vanaemale on see, et ta lubab vanaemaga koos ühe pildi teha

Väike paksuke peol

Kõige näljasem

Kui teised söövad, siis mida sa muud teed, kui ronid ju toolide all.. Siit ka põhjus miks Robin Dominici juurde ööseks läks – peol polnud teisi lapsi ja tal oli väga igav

Üldse ei oska olla normaalselt..

Minuuu emmme!

Mu täditütred – Külli ja Kersti. Tsau!

Tegelikult ilmselt mu lemmik pilt üldse sel aastal. Minu issi!

Henri oli väga tubli peoline – esimese tunni hängis ringi ja peale seda magas kuni me öösel kell 2 hakkasime koju end sättima.

Päris oma vanemad

Me sel korral enam isegi ei üritanud pilti teha terve perega – keegi tahab siis alati minema joosta

Noh, palju kaalud?

Seda, et ma lõpurasedana paks olin, teavad kõik. Viisakamad väidavad küll, et nii nunnnu oli aga no tegelt oli endal küll vaala tunne ja seda kindlasti ei igatse. 

  

Kui Robiniga kukkusid kilod kolinal ja see 12kg kadus 2 nädalaga, siis Henriga olin ma 2 nädalat pealt sünnitust 65kg – minu normaalkaal on sinna 52kg kanti ikka pigem, seega midagi oli küll üle. Kõik muudkui ütlesid, et imetamisega see kaob kiirelt ja nii vähe ju möödas aga oi, ma olen kärsitu inimene. Eks kõige raskem oli see, et väga ju sporti ka teha ei saanud ja kui hakkasin proovima, siis läks olemine kõhus natukene kehvaks. Jätsin siis jooksmise veel ootele ning kannatasin. 

Kui tead ise ka, et oled veits juurde võtnud, siis on kaalule astumine ebameeldiv. No ei taha sealt seda numbrit näha. Eriti mina, eluaegne üsna kribu. Kui aga vastu hakkas vaatama juba 62kg, siis tundsin, et jess, lootust on, polegi eluaeg veits paksuke! 

 

3 nädalat peale Henri sündi

Kui me septembris Riiga läksime, siis ma proovisin esimest korda jalga oma “enne rasedust” teksaseid. Ma ei suuda oma rõõmu kirjeldada isegi, kui need täiesti okeilt jalga läksid! Isegi Raido ütles, et ma olin sel päeval kahtlaselt õnnelik lausa aga no.. paljud saavad minust aru. Hea paar teksaseid on tõsiselt väärtuslik leid ja kui sul on mingid LEMMIKUD, siis neid kantaksegi kuni augud on sees. Ja siis ka veel mõned kuud 🙂 

  
Kuid tulles nüüd tänasesse päeva, siis olukorra üle liiga palju kurta ei saa. Päris ideaalkaalus ei ole aga need viimased 2-3kg ei ole üldse hullu. Nädala jooksul olen lausa 4x jooksmas ka käinud ja nädalavahetusel tahaks proovida aeglaselt 10km sörkida. Praegu olen mitu korda jooksnud koos Katuga ning see on väga hea olnud – tempo on mõistlik, väga pikalt ei jookse ja koos läheb aeg kiiremini ning pole aega kurta, et ei jaksagi. Jooksmine on ju 90% peas kinni 🙂 

Kaalun ma kuskil 54,5-55kg seega. Kuigi riides olles pole ju “näha” midagi, siis tegelikult mulle selline pehme kõhukene ei meeldi küll.. Aga teate, mis mulle veel ei meeldi? Dieet! Mulle meeldib süüa igasuguseid keelatuid asju ja rohkem, kui peaks.. Ma iga päev sada korda mõtlen, et jah, nüüd hakkan korralikuls aga ega ma ikka ei hakka küll. Ma tean, et tegelikult loksuvad need isud paika, kui igapäevaselt trenni teha, nii et proovin end sinna lainele saada ja usun, et siis läheb isu ka natukene mõistlikumaks. 

Üldiselt ma ei saa kurta kogu olukorra üle. Ei kaalu enam 70kg, vanad riiided lähevad selga ja uusi saab ka osta normaalse suurusega. Kaalunumber pole küll ideaalne, kuid võib-olla on need üleliigsed 2,5kg mu rindades.. 

Ühtegi pilti ma selle postituse jaoks teha ei suutnud, nii et uudishimulikumad võivad vaadata lihtsalt neid, mis mul juba telefonis olemas on. 

   
 
Homme jooksma, kindlalt! Ja ei söö tervet shokolaadi ära.. Ausalt.. 

 

Protected: 4-aastane Robin

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Protected: Ikka kuuekesi, ka sel sügisel

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Elust ja olust

Kahe lapse kõrvalt lähevad päevad veel kiiremini, kui varem. Hommikul ärkan üles ja mõtlen, mida kõike teha on vaja, kuid õhtuks on ikka poole asjad tegemata. Ega ma end üleliia siin piitsuta ka.. kuni midagi on selga panna, kapis on toitu ja põrand ei upu asjade alla, siis mis siin ikka väga muretseda. Kuigi ma pean tunnistama, et suur segadus hakkab mulle praegu väga vastu ja teeb närviliseks, nii et päevad läbi jalad laual ma nüüd ka ei istu.

Robin käib ikka ilusti lasteaias ja võib küll öelda, et me oleme väga rahul sellega. Laps läheb rõõmsalt, endal on süda rahul. Kui ka mõni päev on Robin kratt, mis kratt, siis õpetajad on ikka toredad ja ei lase mul liiga palju kassima hakata, et ma nüüd olen halb ema, kui Robin natukene halvasti käitus. Kui küsitakse, et kas Robin on nüüdseks Henriga harjunud, siis võib vist öelda, et on küll. Meil on ikka VÄGA palju vähem igasuguseid tülisid, vastu hakkamist ja haukumist, ülbitsemist ja lihtsalt halvasti käitumist. Ta kuulab rohkem, on rahulikum, ei viruta enam kõigile pidevalt vastu nina ning tundub jälle rõõmsam. Eks aeg teebki oma töö. Lisaks oleme me proovinud ikka jätkuvalt talle palju tähelepanu pöörata, teda kiita, kuid vajadusel ka ikka piire seada. Kuigi ta läheb seltskonnas või külaliste läheduses ülemeelikuks, siis on ikka lootust, et ma päris kaaki ei olegi kasvatanud. No olgu, ega ma nii ei arvanudki, kuid vahepeal olin juba päris kurb küll.

Suvel oli meil Robiniga seoses veel ka mure, et ta ei söönud ÜLDSE. No tõesti, midagi ei tahtnud süüa ja ainult vett jõi vahepeal. Lasteaed on ka selle paika loksutanud ja nüüd ta sööb täitsa korralikult. On muidugi ka päevi, kus isu nii hea pole aga sellepärast ma väga ei muretse, sest lasteaias küsib ikka vahel juurde ka. Kuna me oleme üldiselt nädalavahetustel olnud ka kodusemad, siis on toidukorrad üsna paigas ja nii on ka siin isu täitsa hea.

Lasteaiaga koos on tulnud ka väikene himu õppida. Ma ei taha öelda, et ma olen selle pärast veits mures aga no natukene olen ju ikka, olgem ausad. Mulle ei meeldi üldse Robinit kellegagi võrrelda aga nimetagem siis seda, nii et paratamatult ma ju näen, mida teised teevad ja oskavad ning mõtlen, et tahaks ka Robiniga koos õppida kirjutama. Samas on Robinil väga palju tugevaid külgi ning ega ta ilmselt kirjaoskamatuks nüüd jää seetõttu, et ta 4-aastaselt veel raamatuid ei loe. Juttude järgi, meie Raidoga sel ajal olime muidugi juba väikesed geeniused. Aga eks me oleme seda siiani.. 🙂 Tegelikult ei ole nii ka, et Robin midagi ei õpi või ei tee aga kodus tal lihtsalt pole väga kuidagi see tuhin peale tulnud. Sundida mina ei oska ja ei taha ka. Nagunii on tal ju sünnipäev sügisel, mis tähendab, et tal on kooliminekuks võimalusi mitu ja seega aega veel ikka on.

Samas on meil ka päevi, mil ta tuleb lasteaiast koju ja siis tahab kooli mängida. Muidugi mängime! See nädal on koju tulnud ka, et näe, ma õppisin uue tähe ära! Need olid J ja  T täht. Robini R-tähed on täiesti uskumatult vahvad tegelased, mis tegelikult R tähte väga ei meenuta aga no nii nunnud on ikka. Kui Robini käest küsida Aabitsast tähti, siis ta teab tegelikult väga paljusid aga üle 3 minutit ta neid vaadata ei suuda. Kuna ta väga püsiv ei ole, siis olen tegelikult natukene üllatunud, et ta kabet meiega vahel ikka mängida viitsib. Lasteaias läheb tal kabetrennis ka täitsa hästi ja koduski mängib terve mängu ilusti ära. Vahepeal läheb sassi ja tuleb nutt ka peale, et keegi tema nupu ära võttis aga üldiselt on mõistlik ja saab mängu loogikast aru küll. Tark poiss on ju!

Meie teine kullatükk on väike ja nunnu. Viimased päevad on ta olnud natukene viril aga väga-väga nunnu on ikka. Eelmine nädal mu ema sünnipäeval käitus ka nagu illikuku. Kell 20 panin ta hotellituppa magama ja magas terve aja, mis peol olime. Beebimonitoriga jälgisime teda, vahepeal tahtis süüa ja siis tudis edasi kuni meie pidu pidasime. Kartsin küll, et kui ta öösel autosse tõstame, siis ärkab täitsa üles ja kisab terve tee, kuid magas ikka õnneks edasi. Tema magama panek on täiesti kaootiline muidugi. On päevi, mil ta lihtsalt vajub kohe ära, kuid viimaste päevade õhtud on olnud palju pikemad. Vahepeal nuttis ta väga kurvalt ka päevaunne jäädes vankris ning miski ei lohutanud. Ma ei tea, kas see on unega võitlemine või on tal ikka gaasid, kuid kurb on kuulata ikka. Õnneks on alati, nii et kui ta üles ärkab, siis hakkab ta kohe naerma ja on rõõmus väike kullakallis 🙂

Tegelikult on Henri juba nii suur ka. Ma arvan, et ta kaalub varsti juba 7kg. Riided jäävad kogu aeg väikseks ja eile panin selga 74 suurus body, mis ei olnud üldse liiga suur. 62 suurus asjad on täitsa ”timbud” nagu Raido ütleks. Ma teadsin ju küll, et beebid kiiresti kasvavad, kuid ma ei mäletanud, et NII kiiresti. Praegu on kõik Henri riided ikka alles ja ootel, sest ma ei oskagi nendega suurt midagi teha. Kahtlustan, et jätame need vist alles, sest ma arvan, et äkki KUNAGI KAUGES TULEVIKUS meil võib neid vaja minna. Ja kui endal ei lähe, siis mul on palju sõbrannasid kelle kõikide beebisid ma tahan nunnutada. Üsna varsti peaks mõned beebid ka ilmavalgust nägema ning ma juba ootan seda väga! 🙂

Mul ei ole tegelikult aimugi, mis me teeme, kuid kogu aeg on päev jälle läbi. Õhtuks oleme me Raidoga mõlemad üsna väsinud ja täiesti ausalt öeldes on mul eilse koha peal konkreetne auk.. Me vaatasime Raidoga õhtul diivanil seriaali ja ma lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Minu meelest ma vahepeal piilusin ja Raido ka vaevu-vaevu teeskles seriaali vaatamist. Enne kui ma arugi sain, siis ärkasn ma vist diivanil üles ja Raido oli ka magama jäänud. Mingi hetk me ilmselt ronisime voodisse, sest järgmine kord ärgates oli kell 3 ja Henri oli mul süles. Kuidas? Mis? Ei tea, ei mäleta.. Ses suhtes on see väsimus muidugi hea ka, et öösel ma magan üsna hästi. Henri ilmselt joriseb vahepeal või tahab süüa aga ega ma ei mäleta suurt midagi. Tõstan ta vahepeal rinnale ja siis magan edasi. Täna Raido ütles, et ta oli mingi hetk ikka öösel jälle diivanil ärganud – ju ma ajasin ta siia, sest ta vahepeal norskab nii kõvasti. Igal juhul oli ta proovinud mingi hetk voodisse tagasi tulla aga ma olin maganud tema koha peal. Ta oli üritanud mind vist veits nügida aga ma ei teinud väljagi ja nii ta tuli diivanile magama jälle.. iga hommik on selline nagu oleks peol käinud eelmisel õhtul.. hommikul paned puslet kokku 😀 No nalja peab saama ja saab küll.

Mul oleks tegelikult nii mitu teemat, mis ma tahaks kirjutada aga no.. pole aega ja ei raatsi ka vabasid hetki siin arvuti taga istuda. Üldiselt ma arvutit lahti ei teegi iga päev. Küll aga luban ma kirjutada millalgi miks ma loobusin peaaegu kõikide blogide lugemisest, kuidas Robin 4 sai, kahes teist korda emaks saamine on teistmoodi tunne jaa.. mõned teemad kindlasti veel. Seniks aga hakkan pilte sorteerima ilmutamiseks.. ja äkki näitan teile ka 😉

Protected: Miljon pilti mu telefonist

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Kui Krisse lasteaias päeva üles pildistas

Mul tuli üks kord GENIAAAAALNE idee. Noh, okei, tegelikult lihtsalt hea idee. Rääkisin ühe teise emaga läbi, arutasin õpetajaga ning siis käisin oma idee teistele emadele ka välja. Kuna kõigile sobis, siis juba mõni päev hiljem oligi Krisse hommikul kell 8 platsis ja pildistas kella 17ni välja. See oli tema jaoks korralik ”tööpäev”, kuid mina olen tulemusega rahul. 100%! Nii toredad pildid, ehedad emotsioonid, päris tunded ja näod.. ja nii toreda ning teistmoodi ülevaate saab enda lapse päevast.

Krisse pildistas reedesel päeval ja see on lasteaias päev, kus tavaliselt käiakse kuskil. Seekord mängutoas mängimas ja hiljem kohvikus söömas. Aga mis ma jutustan.. vaadake parem ise 🙂

Sõpra ootamas..

Issile akna pealt ikka tsau ka. See on Robini jaoks väga oluline osa hommikuti, et ta saab meile aknalt lehvitada 🙂

Kindlasti peab lasteaias kaasas olema tööriistavöö.. Trepp vajab ju parandamist!

Riidesse.. ja mängima!

Ja pärast mängimist sööma.. ja Peppat vaatama 🙂

Ja siis on lõunatudu aeg.. 🙂

Kuni lapsed magavad, küpsetati pannkooke..

Ja pandi valmis nimelised rätikud igale lapsele! 🙂

Robin on pika unega ja kui teised kõik olid juba üleval, siis tuli Robinit ka kiusata ja ta ikka sööma ajada. Kodus on meil üsna sarnast vaatepilti tihti kohata 🙂

Rätiku jagamine..

Natukene teistmoodi valgusfoor 🙂

Ja siis tuli Henri Robinile järgi 🙂

Kiirelt õues veel natukene mängimist ja kiikumist ning koju. Päev läbi 🙂

Täiesti tavalises olekus mina – veits suure kampsuniga 😉

Tegelikult saime me Krisse käest kokku 599 pilti! Mõistate, kui palju jah 🙂 Need kõik koos on veel eriti vahvad, kuid ma ei hakka omavoliliselt teistest lastest pilte jagama. Võin aga öelda, et oli veel no nii supernunnusid pilte, et mul tuli pisar silma 🙂