Elust ja olust

Kahe lapse kõrvalt lähevad päevad veel kiiremini, kui varem. Hommikul ärkan üles ja mõtlen, mida kõike teha on vaja, kuid õhtuks on ikka poole asjad tegemata. Ega ma end üleliia siin piitsuta ka.. kuni midagi on selga panna, kapis on toitu ja põrand ei upu asjade alla, siis mis siin ikka väga muretseda. Kuigi ma pean tunnistama, et suur segadus hakkab mulle praegu väga vastu ja teeb närviliseks, nii et päevad läbi jalad laual ma nüüd ka ei istu.

Robin käib ikka ilusti lasteaias ja võib küll öelda, et me oleme väga rahul sellega. Laps läheb rõõmsalt, endal on süda rahul. Kui ka mõni päev on Robin kratt, mis kratt, siis õpetajad on ikka toredad ja ei lase mul liiga palju kassima hakata, et ma nüüd olen halb ema, kui Robin natukene halvasti käitus. Kui küsitakse, et kas Robin on nüüdseks Henriga harjunud, siis võib vist öelda, et on küll. Meil on ikka VÄGA palju vähem igasuguseid tülisid, vastu hakkamist ja haukumist, ülbitsemist ja lihtsalt halvasti käitumist. Ta kuulab rohkem, on rahulikum, ei viruta enam kõigile pidevalt vastu nina ning tundub jälle rõõmsam. Eks aeg teebki oma töö. Lisaks oleme me proovinud ikka jätkuvalt talle palju tähelepanu pöörata, teda kiita, kuid vajadusel ka ikka piire seada. Kuigi ta läheb seltskonnas või külaliste läheduses ülemeelikuks, siis on ikka lootust, et ma päris kaaki ei olegi kasvatanud. No olgu, ega ma nii ei arvanudki, kuid vahepeal olin juba päris kurb küll.

Suvel oli meil Robiniga seoses veel ka mure, et ta ei söönud ÜLDSE. No tõesti, midagi ei tahtnud süüa ja ainult vett jõi vahepeal. Lasteaed on ka selle paika loksutanud ja nüüd ta sööb täitsa korralikult. On muidugi ka päevi, kus isu nii hea pole aga sellepärast ma väga ei muretse, sest lasteaias küsib ikka vahel juurde ka. Kuna me oleme üldiselt nädalavahetustel olnud ka kodusemad, siis on toidukorrad üsna paigas ja nii on ka siin isu täitsa hea.

Lasteaiaga koos on tulnud ka väikene himu õppida. Ma ei taha öelda, et ma olen selle pärast veits mures aga no natukene olen ju ikka, olgem ausad. Mulle ei meeldi üldse Robinit kellegagi võrrelda aga nimetagem siis seda, nii et paratamatult ma ju näen, mida teised teevad ja oskavad ning mõtlen, et tahaks ka Robiniga koos õppida kirjutama. Samas on Robinil väga palju tugevaid külgi ning ega ta ilmselt kirjaoskamatuks nüüd jää seetõttu, et ta 4-aastaselt veel raamatuid ei loe. Juttude järgi, meie Raidoga sel ajal olime muidugi juba väikesed geeniused. Aga eks me oleme seda siiani.. 🙂 Tegelikult ei ole nii ka, et Robin midagi ei õpi või ei tee aga kodus tal lihtsalt pole väga kuidagi see tuhin peale tulnud. Sundida mina ei oska ja ei taha ka. Nagunii on tal ju sünnipäev sügisel, mis tähendab, et tal on kooliminekuks võimalusi mitu ja seega aega veel ikka on.

Samas on meil ka päevi, mil ta tuleb lasteaiast koju ja siis tahab kooli mängida. Muidugi mängime! See nädal on koju tulnud ka, et näe, ma õppisin uue tähe ära! Need olid J ja  T täht. Robini R-tähed on täiesti uskumatult vahvad tegelased, mis tegelikult R tähte väga ei meenuta aga no nii nunnud on ikka. Kui Robini käest küsida Aabitsast tähti, siis ta teab tegelikult väga paljusid aga üle 3 minutit ta neid vaadata ei suuda. Kuna ta väga püsiv ei ole, siis olen tegelikult natukene üllatunud, et ta kabet meiega vahel ikka mängida viitsib. Lasteaias läheb tal kabetrennis ka täitsa hästi ja koduski mängib terve mängu ilusti ära. Vahepeal läheb sassi ja tuleb nutt ka peale, et keegi tema nupu ära võttis aga üldiselt on mõistlik ja saab mängu loogikast aru küll. Tark poiss on ju!

Meie teine kullatükk on väike ja nunnu. Viimased päevad on ta olnud natukene viril aga väga-väga nunnu on ikka. Eelmine nädal mu ema sünnipäeval käitus ka nagu illikuku. Kell 20 panin ta hotellituppa magama ja magas terve aja, mis peol olime. Beebimonitoriga jälgisime teda, vahepeal tahtis süüa ja siis tudis edasi kuni meie pidu pidasime. Kartsin küll, et kui ta öösel autosse tõstame, siis ärkab täitsa üles ja kisab terve tee, kuid magas ikka õnneks edasi. Tema magama panek on täiesti kaootiline muidugi. On päevi, mil ta lihtsalt vajub kohe ära, kuid viimaste päevade õhtud on olnud palju pikemad. Vahepeal nuttis ta väga kurvalt ka päevaunne jäädes vankris ning miski ei lohutanud. Ma ei tea, kas see on unega võitlemine või on tal ikka gaasid, kuid kurb on kuulata ikka. Õnneks on alati, nii et kui ta üles ärkab, siis hakkab ta kohe naerma ja on rõõmus väike kullakallis 🙂

Tegelikult on Henri juba nii suur ka. Ma arvan, et ta kaalub varsti juba 7kg. Riided jäävad kogu aeg väikseks ja eile panin selga 74 suurus body, mis ei olnud üldse liiga suur. 62 suurus asjad on täitsa ”timbud” nagu Raido ütleks. Ma teadsin ju küll, et beebid kiiresti kasvavad, kuid ma ei mäletanud, et NII kiiresti. Praegu on kõik Henri riided ikka alles ja ootel, sest ma ei oskagi nendega suurt midagi teha. Kahtlustan, et jätame need vist alles, sest ma arvan, et äkki KUNAGI KAUGES TULEVIKUS meil võib neid vaja minna. Ja kui endal ei lähe, siis mul on palju sõbrannasid kelle kõikide beebisid ma tahan nunnutada. Üsna varsti peaks mõned beebid ka ilmavalgust nägema ning ma juba ootan seda väga! 🙂

Mul ei ole tegelikult aimugi, mis me teeme, kuid kogu aeg on päev jälle läbi. Õhtuks oleme me Raidoga mõlemad üsna väsinud ja täiesti ausalt öeldes on mul eilse koha peal konkreetne auk.. Me vaatasime Raidoga õhtul diivanil seriaali ja ma lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Minu meelest ma vahepeal piilusin ja Raido ka vaevu-vaevu teeskles seriaali vaatamist. Enne kui ma arugi sain, siis ärkasn ma vist diivanil üles ja Raido oli ka magama jäänud. Mingi hetk me ilmselt ronisime voodisse, sest järgmine kord ärgates oli kell 3 ja Henri oli mul süles. Kuidas? Mis? Ei tea, ei mäleta.. Ses suhtes on see väsimus muidugi hea ka, et öösel ma magan üsna hästi. Henri ilmselt joriseb vahepeal või tahab süüa aga ega ma ei mäleta suurt midagi. Tõstan ta vahepeal rinnale ja siis magan edasi. Täna Raido ütles, et ta oli mingi hetk ikka öösel jälle diivanil ärganud – ju ma ajasin ta siia, sest ta vahepeal norskab nii kõvasti. Igal juhul oli ta proovinud mingi hetk voodisse tagasi tulla aga ma olin maganud tema koha peal. Ta oli üritanud mind vist veits nügida aga ma ei teinud väljagi ja nii ta tuli diivanile magama jälle.. iga hommik on selline nagu oleks peol käinud eelmisel õhtul.. hommikul paned puslet kokku 😀 No nalja peab saama ja saab küll.

Mul oleks tegelikult nii mitu teemat, mis ma tahaks kirjutada aga no.. pole aega ja ei raatsi ka vabasid hetki siin arvuti taga istuda. Üldiselt ma arvutit lahti ei teegi iga päev. Küll aga luban ma kirjutada millalgi miks ma loobusin peaaegu kõikide blogide lugemisest, kuidas Robin 4 sai, kahes teist korda emaks saamine on teistmoodi tunne jaa.. mõned teemad kindlasti veel. Seniks aga hakkan pilte sorteerima ilmutamiseks.. ja äkki näitan teile ka 😉