Kui mu ema sai 25(x2)

Mõni nädal tagasi oli mu ema sünnipäev. Ta ise muidugi ütleks teile, et ta sai 25 ja ega see nüüd väga vale ei olegi. Lihtsalt kahega on vaja seda numbrit korrutada.

Ma arvan, et iga 15-aastane on mõelnud, et kui sa oled 40 või lausa 50, siis on põhimõtteliselt kõik. Fininto. Kaputt. Elu läbi. See number tundus lihtsalt nii suur, et sa mõtlesid, et selles vanuses sa oled kindlasti vanaema, kood kindaid, lähed kell 20 magama ja vaatad televiisorist ainult Mehhiko seriaale ja AK-d. Kui siin on mõni, kes pole niimoodi mõelnud, siis palju õnne, te olete kuidagi väga normaalsed inimesed. Mina seda teadupärast ju pole.

Kui ma 18 sain, siis mulle tundus, et nüüd ma olengi juba nats vana. Ma võin ju nüüd ise endale siidrit osta, valida, üksinda reisil käia ja noh, ma olen TÄISkasvanu. Kasvasingi täis ja rohkem enam ei kasva kuskile. Ka veel sel ajal ma mõtlesin (nagu 16-aastasena), et ma olen VÄGA tark inimene ja kindlasti olen mina see üks miljonist, kes 18-aastasena teab elust kõike. Vanemad sõbrad üritasid küll vastupidist väita aga no miks ma neid uskuma peaks? Ise ikka kõige targem..

Olgu tänatud kõik taevased jumalad ja jumalannad, et nii ei olnud. Ma ei olnud kõige targem ja ma ei saa kunagi ilmselt ”kõige targemaks”. Mis see üldse tähendab? Pole aimugi.

Kuid hoolimata sellest, et ma olin veenunud, et 50selt on elu läbi, siis kasvõi mu oma vanemad on ehe näide, et nii ei ole. Kuna mina olen ju ”pesast välja lennanud”, siis on neil juba selles osas päris suur vabadus. Ainukene, keda nad peale enda toitma peavad, on koer ja tema ei ole väga nõudlik. Kui pole tööpäev, siis võivad nad magada kaua ise tahavad ja õhtuti ei pea kodus olema selleks, et kedagi magama panna. Kuna viimased aastad on nad Saaremaale suvekodu ehitanud, siis ongi nad suurema osa ajast seal, nii et kell 20 nad üldse magama ei lähe ja AK ajaks pole tihti koduski veel.

Ma ei kujuta ette ka, kui palju mulle on öeldud, et ma olen niii ema moodi. Ilmselt olen, jah. Meile mõlemale meeldib palju rääkida ja targutada. Samas olen ma alati ise tundnud, et ma olen ”issi tütar” ikka väga paljus. Lisaks on mul isalt kaasa saadud meeletu kangekaelsus ja mulle ei meeldi kunagi eksida või vabandada. Ilmselt olen ikka mõlemalt vanemalt väga palju saanud ja me oleme mitmetes asjades üsna sarnased, sest võin vist julgelt öelda küll, et ma saan nendega hästi läbi ja olen alati saanud. Pubekana küll paugutasin uksi ja loopisin asju, isa pani koduaresti ning ema üritas salaja ikka mind välja lubada aga üldiselt ei ole ma kunagi kurta saanud. Nad ei ole kindlasti alati mu otsuseid mõistnud, kuid eks mind tegelikult on lohutanud küll terve elu see teadmine, et kui kõik ka peaks täitsa metsa minema, siis koju tagasi saan alati minna.

Kuid. Ühesõnaga. Tahtsin hoopis ju rääkida, et mu emal oli suur sünnipäeva pidu ja see oli väga tore. Mu vanemate mõned sõbrad on ka mulle ja Raidole üsna head sõbrad, nii et nalja on alati rohkem, kui küll. Kuna pidu toimus hotellirestoranis, siis panime Henri tol õhtul magama tuppa ja beebimonitoriga jälgisime teda. Robin oli Dominici pool öösel, nii et kõik olid rahul ja õnnelikud. Pidu oli lõbus ja naljakas ning ma mõtlen, et kui ma 50 saan, siis ma tahaks ikka ka sama moodi pidu pidada, ringi tsillida, veinitada ja elu nautida.

Kuid nüüd pidu natukene piltides ka. Kuna ma ei osanud emale midagi kinkida, siis kinkisingi Krisse – ta tegi mõned tunnid ilusaid pilte ja kõik on rahul 🙂

Robin ütles, et tema kingitus vanaemale on see, et ta lubab vanaemaga koos ühe pildi teha

Väike paksuke peol

Kõige näljasem

Kui teised söövad, siis mida sa muud teed, kui ronid ju toolide all.. Siit ka põhjus miks Robin Dominici juurde ööseks läks – peol polnud teisi lapsi ja tal oli väga igav

Üldse ei oska olla normaalselt..

Minuuu emmme!

Mu täditütred – Külli ja Kersti. Tsau!

Tegelikult ilmselt mu lemmik pilt üldse sel aastal. Minu issi!

Henri oli väga tubli peoline – esimese tunni hängis ringi ja peale seda magas kuni me öösel kell 2 hakkasime koju end sättima.

Päris oma vanemad

Me sel korral enam isegi ei üritanud pilti teha terve perega – keegi tahab siis alati minema joosta