Laisk blogija

No siin ma nüüd olen. Alandlikult, pea maas. Ei ole hirmus kaua kirjutanud.. Ei jõua kuidagi, andeksi! Kusjuures ei ole mu elu nüüd nii kiire ja põnev, et arvutit kätte ei võta, kuid elu on selline mõnusalt rutiinis kulgev, nii et pole olnud midagi väga erilist kirjutada. Kuid natukene ikka. Näiteks sai vahepeal Henri 4-kuuseks 🙂

Robin hakkas vahepeal aga hoopis Olafiks!

Ka üks väikene sõber sai aasta vanemaks ja käisime kuttidega koos peol. Nagu näha, siis toimetatakse küll kõrvuti, kuid igale ikka oma tegevus. Kõik on rahul.

Naerab Henri väga-väga palju. Kohe kui ta üles ärkab, silmad lahti teeb, siis hakkab naerma. Annab nunnum veel olla või?

Vahepeal juhtus meil ka, nii et kõik hakkasid ärkama kell 6.. midagi. Ma ei ole isegi kindel, mis kell täpselt, sest see on LIIGA VARA! Nüüd viimased hommikud olen Robinile öelnud, et ei, kell 7 on alles öö, maga edasi. Ta küll väidab, et tal pole und aga tunnikese tavaliselt ikka venitab voodis välja. Kui Henri ärkab 6:45, siis umbes 7:30 paiku jääb ta magama tagasi. Magab siis küll ainult 30-40 minutit, kuid siis on juba kell selline, et ei tundu nagu ärkaks öösel üles.

Eelmisel pühapäeval käisime me Robini, Ilona ja Johannaga kontserdil. Minu vahvad Kohila inimesed tegid toreda plaadi – Seitsme maa ja mere taga. Oli selle esitluskontsert ning meie tahtsime ka neid Disney laule kuulda. Johannale meeldisid laulud väga, Robinile aga hoopis mustkunstnikud. Robinile meeldib üldse võlumine ja maagia, nii et see oli täpselt tema ”teetass”.

Robin on olnud üldse väga tubli poiss minu arust. Kui veel mõni kuu tagasi oli meil igapäevane, et tema nuttis ja mina olin endast väljas ja Raido oli kurb, siis praegu on sellist asja väga harva. Robin kuulab, saab aru ja meil pole põhjust niisama pahandada ka. Eks muidugi on meil väikeseid nääklusi – Robin ei taha magama minna, ei söö korralikult vahepeal või lihtsalt ei kuula minu tarkasid õpetussõnu, kuid ma usun, et väikeseid vaidlusi on ikka kõigil oma 4-aastasega.

Lasteaias Robinile meeldib aga kõige rohkem meeldib maal, vanaisa ja vanaema juures. Nädala sees käib Robin seal ikka vahel mängimas ja eelmine nädavahetus oli ta öösel ka seal. Käisid õhtul vanemate sõpradel külas ja pärast mu tädi sünnipäeval. Viimasele tahtsin ka ise niii väga minna aga minul oli hoopis üks pildistamine. Sellest teine kord 🙂

Robin käib ikka veel ka kaks korda nädalas trennis ja mängib lasteaias kaks korda nädalas kabet. Mõlemad meeldivad väga. Kabet mängime kodus ka peaaegu iga päev. Üldiselt mängivad nad seda rohkem Raidoga – eks ole see talle ka hingelähedasem. Õhtuti on meil ka tekkinud selline mõnus tava, et kui mina panen Henrit magama, siis Robin ei kisa-kilju-hüppa, vaid nad mängivad Raidoga mingit lauamängu. Reis ümber maailma on praegu väga pop 🙂

Kui ma juba Robinit kiitsin, siis kiidan natukene Raidot ka. Neljapäeval tahtsin mina kinno minna aga Robinil oli trenn. Seal talle meeldib ja Raido tahtis, et Robin ikka saaks minna. Kuna Henrit aga ei saanud mina kaasa võtta, siis jäi ta venna ja issiga. Raido on enne ka Henriga olnud päris palju, kuid mitte kahe lapsega niimoodi linna peal. Viisin mõlemad lapsed Raido töö juurde. Sealt läksid nad edasi Audentesesse trenni, Magistrali poodi ja siis tulid koju süüa tegema. Kokku oli see aeg u 4 tundi. Kui mina koju jõudsin, siis keegi ei nutnud, toit oli valmis ja Raido tundus väsinud 🙂 Kui lapsed olid magama läinud, siis ta istus diivanil. Küsisin, et nooo, kes nüüd koristab, korterist ju torm üle käinud. Ohkas teine vaikselt ja ütles, et ta peab natukene puhkama ja kuidas mina küll jaksan.. 🙂

Mina ise käisin eelmine reede aga kontserdil ka. James Arhur oli taas Eestis ja Sandra-Risto ka, nii et tahtsime kõik kontserdile minna. Enne kontserti tuli mulle külla mu kursaõde ja läksime meie juurest koos. James oli äge aga kontsert.. oli kehv. Heli oli paha, kontsert oli lühikene ja noh, rohkem polnudki midagi. Tore oli aga kodust natukene välja minna ikka ja Raido ning Henri said ilusti hakkama.  Robin oligi siis maal. Kui ta maalt koju tuli laupäeval üsna õhtul, siis oli ta üliväsinud. Oli terve päeva jooksnud ja möllanud ning koju jõudes hakkas nutma, et tema pole üldseee väsinud. Mul olid Kaija ja Krista külas ning Robin tahtis ka meiega istuda aga panin ta ikka kohe voodisse. Muidugi magas ta üsna varsti ja väga sügavalt. Meil oli aga ülimõnus õhtu ja kindlasti peab kordama. Magama sain väga hilja ja hommikul oli raske ärgata aga õhtu oli vahva 🙂

Kui aga rääkida sellest ülal mainitud pildistamisest, siis sel korral ei olnud mina üldse pildi peal. Hoopis meie kass, Puhh oli. Nimelt varsti tuleb müüki kalender, mille tulu läheb varjupaiga loomadele. Selle tarvis otsiti modelle ja kandideerida said varjupaiga loomad. Puhh oli hirmus edev ja tahtis ka osaleda ning saigi pildile. Pildistasime eelmisel laupäeval Jarek Jõeperaga Pirital. Puhh on ju meil muidu ikkagi täitsa toakass ning ootasime mõlemad fotograafiga, et kuidas ta reageerib aga tegelikult oli modell väga tubli. Kuigi ta hiilis ringi ja väga uhkselt saba püsti ei ajanud, siis Jarek sai nii mõnegi kifti pildi. Ma olen mõndasid neid juba näinud aga kuna ta saatis need mulle töötlemata kujul, siis ma igaks juhuks neid näitama ei hakka. Kui saan pildid õiges formaadis, siis kindlasti ilmutan mõne ära ka. Nii vahvad olid lihtsalt! Ja Puhh oli tubli. Rihma vaja ei olnud, lasi end tõsta ja hoida ja puu otsa panna väga julgelt ning kodus ainult lakkus oma käppasid ning nõudis, et ma teda paitaksin. Eraldi tahaksin aga kiita Jarekut! Milline tore fotograaf, tõesti! Terve tunnikene ja natukene peale me ainult rääkisime ja minu arust oleks võinud see pildistamine mitu tundi kesta. Nii sõbralik, siiras ja huvitav inimene 🙂

Aga mina ise käisin ka üks päev ühel pildistamisel. Nimelt tean ma nüüd kus saab ülelinna kõige paremaid ja SUUREMAID trühvleid. Minu enda tädi Maive käest! Ametlikult aga tasub otsida Facebookis Truffels House ning kindlasti minna jõuluturule ja otsida sealt üles trühvlikohvik. Kohvik on superarmas, trühvleid on väga palju erinevaid ja kõrvale saab suurepärast kohvi või jõulujooki. Homme muideks süüdatakse ka jõuluturu kuusel valgustust ja kohale saabub jõuluvana!

Selle postituse kirjutamise vahepeal on hommikust saanud õhtu.. Vahepeal olen ma jõudnud teha mõned korrad süüa, mängida lastega, koristada, panna mõlemad lapsed ööunne, vaadata seriaali, pikutada jne.. Ma ei mäleta mis siia postitusse nüüd täpselt kirja sai ja äkki mõni asi kordub aga teate ju küll minu reeglit, et ega ma siis üle ka ei loe.. niigi iga minut arvel 😀 Raido on sõbra sünnipäeval ja mina plaanin kohe endale teha ühe tee, võtta kõrvale mandariinikauss ning vaadata osa The Good Wife’i. Mmmm, sellised mu laupäevad 6 aastat tagasi küll ei olnud 🙂

Hentsu keerab

Vot. Rohkem ei olegi vaja kirjutada. 3,5-kuuselt seega. Ei tea kas on vara võ hilja, keerab end kõhuli ja rohkem pole vaja teada. 

   
 

Mu kullakallis Henri

See postitus on mul hinges olnud juba üsna pikka aega. Ehk lausa sellest hetkest alates, kui Henri mulle esimest korda sülle pandi. Ma mäletan, et ma tundsin lihtsalt kirjeldamatut õnne ja ütlesin talle, et me ootasime teda nii väga. Kui ma praegu sellele hetkele mõtlen, siis ikka veel panen ma automaatselt silmad kinni, hingan hästi sügavalt, tunnen kuidas suunurgad natukene ülespoole lähevad ja silmad pisaratega täituvad. Mäletan end mõtlemas, et siin ta nüüd on. Nii väike, õrn ja kallis. 

Nagu ühes postituses välja tuli, siis ei olnud aeg peale Robini sündi, minu jaoks ainult roosiline. Kirjutasin sellest ausalt ja seepärast kirjutan ka praegu – aegajalt tunnen ma end natukene süüdi, et ma Robiniga ei osanud seda niimoodi nautida. Fakt on aga see, et minevikku muuta ma ei saa, vaid sellest õppida. Ma proovin iga päev anda endast kõik, et nüüd Robinit hinnata täpselt sellisena nagu ta on ja mitte kunagi end süüdistada selles, et ma olen halb ema. Ei ole – ma tunnen seda sellest kuidas Robin mind kallistab ja ma olen talle terve elu tänulik kõige eest, mis ta mulle on andnud ja õpetanud. 

Algusest peale on Henriga olnud kõik teistmoodi. Kindlasti ei tähenda see ideaalselt, sest see oleks vale. Henri sünd siia oli ILUS ja rahulik, ma olen enda ja Raido üle uhke ja soovin sellist sünnituskogemust ka teistele. Kui Henri mulle rinnale pandi, siis ma teadsin juba mida sel korral oodata, kuid see oli ikkagi sama armas. Henri oli soe ja armas, nii õige tundus teda oma rinnal hoida. Ja nii see ongi siiani – tema siin olek tundub lihtsalt ainuõige. Ta on meie ellu toonud väga palju rõõmu ja naeru, ta on õnnelik beebi ja teeb sellega ka meid õnnelikumaks. Robin on tema siin olemisega harjunud, teeb talle pai, tahab ise talle lutti anda, pikutab ta kõrval, küsib tema kohta.. Nad ei saa veel koos mängida aga tean, et Robin ootab seda väga. Ja Henri kindlasti ka. Juba praegu vaatab ta Robinit suurte silmadega, nägu nalja täis. 

Ma tunnen Henriga toimetades üsna suurt rahu. Muidugi olen ma vahel magamata ja väsinud ning jonnakas aga see on vaid tuju. Minu hing on rahul ja tema üle lihtsalt nii õnnelik. Muidugi olen ma õnnelik ka Robini üle aga kui Robin oli 4-kuune, siis tundsin ma rohkem hirmu ja abitust, kui õnne. Mul on nii hea meel, et seda hirmu ei ole ja ma saan oma beebit lihtsalt nautida. Ma tean nüüd juba küll, et kõik asjad on mööduvad ja seepärast ei ole mul ka kuskile kiire. Ma olen Henri jätnud vaid loetud korrad Raidoga. Mitte sellepärast, et ma ei arvaks, et nad nüüd üldse hakkama ei saa, vaid sellepärast, et ma tahan ise temaga koos väga olla. Ma tahan teda kodus naerma ajada ja temaga koos päeval kaisus magada ning põrandal võimelda. Ma hindan ja väärtustan neid hetki rohkem, kui ükskõik mida muud. 

Henri ei ole ideaalne magaja ja mul ei ole väga palju “oma aega”, kuid ma tean, et see aeg tuleb varsti jälle. Praegu vaatan ma parem mõne filmi asemel seda, kuidas Henri nii nunnult oma sõrmi lutsutab ja end väga agaralt keerata proovib – veel muide ei tule välja, imenatukene jääb puudu. Kuid see-eest jutustab nii palju, puristab tatti ja naerab kõige toredamalt maailmas. 

Ma olen viimased õhtud Henrit päris pikalt magama pannud ja üsna läbi olnud omadega. Kuid ma vaatan teda kui ta magama jääb ja.. ta on ju täiesti absoluutselt täiuslik.. 

 

Reede

Mis siis kui ma kukun?
Aga mu armas, kui sa hoopis lendad?

Uskumatu, kuidas vahel saab väheste sõnadega öelda nii palju. Need sõnad on nii õiged ja ausad. Loodan, et mul on julgust alati just nii elada – mitte kartes kukkumist, vaid lootes lendamisele. Ärge laske hirmul end tagasi hoida, proovi alati lennata!

Kui kõik ei olegi nii nagu ette kujutasid

Ma ootasin peale Robini sündi paljusid asju. Ootasin nutta, gaase, magamatust, muret. Ootasin ka seda, et tunnen end vahel kurvana või hirmul. Ootasin isegi seda, et me ei saa mõnda aega väga palju kuskil käia, et mõned sõbrad kaovad ja mõned tulevad ehk asemele. Kuid ma ei oodanud seda, et ma võin tunda end nii halvasti nagu ma ühel hetkel tundsin.

See on tabu teema. Inimesed ei mõista, kuidas see võimalik on, et sul on kodus nunnu beebi ja sa tunned end kohutavalt halvasti. Et sa ei ole kindel, kas sa oled tema jaoks parim ema maailmas. Kuna see teema on aga tabu, siis sa ei ütlegi midagi. Kannatad, pisarad kurgus, oled segaduses ja ei saa aru, mis täpselt sinuga toimub. Tunned häbi nende tunnete ja mõtete pärast, kuid ei julge kellelegi öelda.

Õnneks ma mingil hetkel ikkagi julgesin. Kuid vaid paarile üksikule inimesele. Las teised arvavad ikka, et ma tunnen end nagu kala vees. Tagant järele võin öelda – ei tundnud. Kardan natukene neid ridasid kirja panna, sest siiani tunnen natukene häbi. Häbi, et ma ei olnud end paremini ette valmistanud.. Või äkki ma polnudki emaks saamiseks valmis? Äkki ma tegin seda ja teist ja kolmandat valesti? See on nii vale tegelikult. Minu mõistus ütleb, et selliste asjade pärast ei peaks häbi tundma. Peaks neist rääkima, neid tundeid korralikult TUNDMA, mitte alla suruma. Aga häbi ongi võimas tunne. Kui panna sinna otsa veel hirm ka, siis ongi korralik kooslus.

Kuid hoolimata hirmust, et mind hukka mõistatakse või valesti mõistetakse, ma tahan rääkida, et tegelikult ei ole nende negatiivsete tunnete tundmine maailma lõpp. Ma tahan öelda seda teistele emadele, kes ehk sama moodi tunnevad, kuid ei julge seda tunnistada isegi endale: on okei tunda end halvasti, muretseda, olla kurb või lausa pettunud. Need tunded tuleb ära tunda, endast välja lasta, neist tuleb rääkida ja nendega tegeleda. See ei ole kerge. See on pikk ja raske võitlus iseeendaga ja see ei ole lihtne. Kuid see on võimalik ja see peab toimuma. Nii sinu enda, kui sinu pere pärast.

Minu suurim mure oli, et Robin nuttis. Ma ei suutnud seda nuttu taluda. See ajas mind hulluks. Endast välja. See oli vastik ja valus ja kurb. Ma läksin närvi. Sain vihaseks. Tahtsin karjuda ja peksta ja asju loopida. Aga kuidas ma elan end välja, kui mul on süles nuttev beebi? Ma lihtsalt seisin. Laps käes, röökimas. Ei osanud midagi teha, kuhugi minna. Olin halvatud sellest hirmust, mida minus tekitasid minu enda mõtted ja tunded. Minu õnn, et minu kõrval oli sel ajal peaagu iga hetk Raido. Üksinda ma ei oleks kindlasti hakkama saanud ja ma arvan, et see ongi hea suhte tunnus: sa ei ole üksinda.

Kui ma suutsin Raidole lõpuks tunnistada, et ma ei tunne end hästi. Ma olen kurb, vihane, pettunud ja närvis ning ma ei ole kindel kas minust üldse kunagi saab normaalne ema, siis ta lohutas mind. Paitas pead. Aitas lapsega. Lasi mul puhata. Oli olemas, kui vaja. Kui mul paremaks ei läinud, siis soovitas ta psühholoogiga rääkida. Ma ei tahtnud. Miks peakski tahtma? Ma ei ole ju mingi hull. Tegelikult aga ei olegi vaja hull olla. Kui on vaja abi, siis tuleb otsida. Tugevate tunnus on tunnistada enda nõrkusi.

Tark ja tore naine kuulas mind. Kallistas ka. Lohutas. Rääkis minuga ausalt ja kergelt. Ta oli tore ja toetav ning suunas mind ütlema välja asju, mida ma isegi ei julgenud vahel mõelda. See aitas. Tema aitas. Kuid kõige rohkem õpetas ta mind ise ennast aitama: ole enda vastu aus. See on väga raske. Tundub küll narr, kuid tõesti on. Väga raske on endale vahel tunnistada asju, rääkimata siis teistest. Kuid tasapisi ma hakkasin ise oma tundeid rohkem tajuma. Teate, nagu lastega : peegeldasin endale enda tundeid. Ütlesin vahel valjult välja oma halva mõtte, raputasin pead ja kogu keha ning kinnitasin endale, et ma saan hakkama küll. Ma olen rahulik, ma olen keskendunud ja ma saan hakkama. Ja kuidagi.. läks lihtsamaks.

Ma olin väga suures ja sügavas mustas augus, nagu ma seda ise nimetasin. Ma ei näinud väga valgust. Ma arvan küll, et selline ongi sünnitusjärgne depressioon aga ma ei hakka siin selliseid termineid niisama loopima. Ma ei olnud mina ise. Ma ei olnud rahul ja õnnelik, ma ei näinud lahendusi, vaid ainult probleeme. Ma olin väga läbi, hirmul ja pettunud. Sellises olekus ongi aga väga raske olla hea ema. Sa ei saa ju endagagi läbi, ei suuda enda eest hoolitseda, kuidas siis veel teise eest? Ja seepärast tulebki teha, mis vaja, et jõud tuleks kehasse tagasi. Et hing saaks terveks ja meel läheks rõõmsaks.

Ja läks küll. Nutt ei olnud enam ahistav, suutsin paremini olukorda kontrollida ja eelkõige tahtsin ise paremini teha. Kui mingil perioodil tekkis mul muidu ainult tahe minema joosta, siis see läks mööda. Ma ei arvanud, et olen halb ema ja ma tundsin, et mu laps vajab mind. See tunne oli väga hea motivaator ja nii ma pidin end kokku võtma. Raido aitas ja toetas, sõbrannad lohutasid ja Robin kasvas. Ta muutus rõõmsaks, tragimaks ja rahulikumaks. Ma ei pidanud terved ööd teda kussutama, ta ei nutnud lakkamatult tunde ja sinna minu musta auku hakkas ka valgus paistma. Elu läks ilusamaks ja seda oli igas mõttes aru saada. Mina olin rahulikum ja seetõttu oli ka Robin rahulikum. Me hakkasime rohkem kahekesi koos olema ja ma usaldasin ennast rohkem. Ma teadsin, et ma armastan teda ja tema armastab mind ning see nii elementaarne aga oluline asi, andis palju jõudu.

Robin on nüüd 4-aastane. Ma vaatan teda ja imetlen hästi paljus. Olen ennegi öelnud, et ta on olnud minu kõige parem, suurem ja olulisem õpetaja siin elus. Mitte ükski kool ega töö ega reisimine ei saaks õpetada seda, mida laps õpetab emale. Need tunded on väga ausad ja siirad, mida ta mulle väljendab ja ma olen talle selle eest tänulik. Olen tänulik ka selle eest, et ma saan tema ema olla. Ma usun, et ta tuli siia meie juurde ikka põhjusega ja see teeb mind väga rõõmsaks. Ma olen õhtuti vahel ikka täitsa väsinud või lihtsalt närvivapustuse äärel, kuid see on teistmoodi. See on vaid minutiteks. Mõned minutid päevast ma võin olla siis endast väljast ja ma lubangi endale seda. Kõik muu aja tunnen ma vaid.. armastust. Hästi suurt ja võimsat armastust. 4 aastat olen ma olnud ema ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.

Kinnine ja tundetu Eesti mees

Mulle jäi silma kuskilt mingi pealkiri, et 90% Eesti mehi on kinnised. Või oli seal tõesti tundetud. Igal juhul üks selline sõna, mis väljendas seda, et küll on selle Eesti mehega ikka raske ja temast peab sõnu välja kangutama. Olen sellele mitmeid kordi mõelnud, et miks eestlased üleüldse ise end kinnisteks nimetavad ja kas see ikka päriselt ka nii on. Kuigi ka mõned mu sõbrannad ütlesid eile, et nende mehed on küll pigem väga kinnised ja ”lausa lukus”, siis ma ise tunnen küll, et aeg on edasi läinud ja mehed on palju rohkem avatud.

Ma arvan, et kõige rohkem arvan ma seda sellepäras, et ma näen, mis moodi meie tutvusringkonna isad oma lastega suhtlevad. Ma tean, see pole ju päris selline suhe nagu abikaasadel aga ma arvan, et see on algus küll. Ma olen tähele pannud, et kõik isad kallistavad oma lapsi, kiidavad neid, ei ole mingi tabu, kui isa teeb oma lapsele musi ja eelkõige ütleb, et armastab teda. See viimane pidavat ju erinevate allikate kohaselt üldse olema mehele kõige raskem, nii et algus on ju tehtud või mis? Ehk on ikka lootust, et need väga lukus mehed ka ühel hetkel siis oma kaasadega avanevad.

Lastega ongi muidugi suhelda lihtsam. Lapsed on siirad, ausad ja vahetud. Nemad ei tunne häbi ja nende ees ei ole ka vaja tunda häbi. Nemad ütlevad nii nagu on. Nad küsivad, mis neid huvitab. Nad ei karda enda tundeid näidata. Nad on tihti palju julgemad, kui täiskasvanud väga mitmetes asjades ja ma arvan, et seepärast ongi meil neilt nii palju õppida. Ja mul on hea meel, et väga paljud isad on ka seda teinud. Me oleme ilmselt kõik ju näinud internetis pilte, kuidas suured ja tugevad mehed oma tütardega koos printsessikleitides mängivad ja see teeb südame soojaks küll. Minu arust ei ole see kuidagi ”imelik”, vaid vasutpidi, see on loomulik ja nii peakski olema.

Miks aga ei suuda mees oma naisele, siis kõiki neid tundeid öelda. Ja kas see mees üldse tunnebki midagi, võib olla ongi täiesti ”tuim tükk”. Mina seda iseenesest ei usu üldse, kuid nii palju olen kuulnud naisi sel teemal kurtmas. Kuigi muidugi, mehed ei ole tihti avatud raamatud, siis nii on küll vale öelda, et suurem osa mehi on täiesti tundetud olevused, kes armastusest midagi ei tea. Ei ole nii! Nad lihtsalt ei olegi harjunud enda iga tunnet välja näitama. See algab ju kõik kodust ja ”ammu ennemuisel aal” ei olnud veel selline asi nii normaalne, kui praegu. Kodus vanasti vanemad ehk ka ei rääkinud pidevalt armastusest ja kui peremudel ees on juba selline, siis pole nii lihtne sealt välja murda. Aga võimatu ka ei ole. Vaja on vaid mõnda asja. Esiteks aega. Teiseks kannatust. Mina oleksin pigem ehmunud, kui mõni mees esimesel kohtumisel mulle kõik oma tunded välja valaks.. hoopis see tekitab minus kahtlust ja küsimusi.

Aga nagu mu viimasest lausest ka nüüd aru võis saada, siis ma arvan, et suur probleem on naine ise. Meie ise. Me ütleme, et tahame avatud meest aga samas liiga avatud ka ei tohiks olla. Mees peaks kindlasti olema aus aga kindlasti ei tohi öelda, kui ma mõnes kleidis ei näegi kõige ilusam välja. Härra olgu kaitsev ja tugev, kuid armukadedat troppi ei taha enda kõrvale keegi. Kas mõistate? Me ju tahame väga palju aga kui selle saame, siis on jälle midagi paigast ära ja nagu ei sobi ka. Pole siis ime, et mehed ei teagi täpselt, mida neilt tahetakse ja mis moodi nüüd käituma peaks.

Sinna juurde siis veel naiste ”mõistukõne”. Ma olen kunagi juba kirjutanud ühe ”sõnaraamatu meestele”, kus on lahti kirjutatud asjad, mida naised ütlevad ja mõtlevad. KOHUTAV! Tegelikult ma vabandan nüüd ette ära, et kõik naised ka ühte patta toppisin, tegelikult see päris nii ju pole. Kuid paljuski ikka on. Kui küsid oma naiselt: ”kallis, mis lahti on?” ja mokaotsast tuleb vastuseks ”mitte midaaaaagiii”, siis võid ju kindel olla, et midagi ikka on lahti. Samas pikema uurimise peale võib naine hoopis närvi minna, sest ”mida sa käid mulle närvidele” ja ”jäta mind rahule, ma ütlesin, et MIDAGI EI OLE” ju. Ja siis ongi seal mees, kes ei tea, mis teha. Tahaks võib olla öelda küll, et tead selline käitumine tekitab minus segadust ja teeb mind kurvaks aga nagu ei julge ka. Ja nii ta tihti ongi parem vait.

Olgu öeldud, et ma ise olen täpselt selline nagu üleval näites toodud preili. ”Mul ei ole mitte midagi viga, ma ei tea millest sa räägid”. Aga tegelt olen närvis paljude asjade pärast, isegi endale aru andmata, et millepärast täpselt. No ja piinlik on ju siis öelda ka, et ”jah, olen küll närvis aga ma ei tea miks.. ja kuna ma ei tea, siis ma prõmmin niisama uksi ja mossitan”. See on täpselt nagu üks neist olukordadest, kus su kaasa läheb poodi ja küsib, kas ta ta toob sulle sealt midagi. Ilmselgelt vastad sa, et ”pole vaja”, sest kes siis tahaks shokolaadiga enda dieeti rikkuda. Kui kaasa tühjade kätega koju tuleb või endale midagi ostis ja sulle mitte, siis on aga meel kurb. Ja nats vihane ka. Mis mõttes ei toonudki mulle midagi? Mis sest, et ma ütlesin, et ei tahagi midagi! Ikkagi! Oleks pidanud ISE TEADMA, mida ma tahan, KUIGI ma ise ka ei tea, mida ma tahan.

Need naised, kes sellised ei ole.. tõstan oma klaasi te auks, te olete liiga normaalsed ja aitäh teile, et te siia maailma tasakaalu toote. Need naised, kes end ära tundsid.. ee, jah. Sellised me juba kord oleme. Ja kõige selle keskel siis ei olegi mõtet oodata ehk oma kaaslaselt, et ta ka alati oleks täpselt selline nagu teie mingil hetkel tahate. Sest järgmisel hetkel te ei pruugi seda jälle tahta. Jõudkem kõigepealt selgusele, mida me ise tahame ja siis vaatame edasi.

Eesti mees ei ole tundetu ega kinnine. Eesti mees on tugev, abivalmis, tark, andekas ja hea südamega. Ta ei tea ehk täpselt milline on su lemmik vein või mis vahe on sukkadel ja sukapükstel, kuid ta tahab head. Alati ei kuku lihtsalt kõige paremini välja. Andke oma mehele vahel armu ka. Selgitage talle asju lihtsalt ja konkreetselt, ei ole mõtet kogu aeg eeldada, et ta on Selgeltnägijate tuleproovi üks finaliste.. no ei ole, tema on ka vahel segaduses.

Selle kõige lõppu ütlen ma aga et kindlasti ma täna vastan Raidole millegi peale ”mul pole midagi viga”. Nii lihtsalt on. Ise ta muga abiellus, muhahaha..

Halloweeeeeen.. ee, mida?

Olen viimastel aastatel märganud, et inimesed lähevad palju kergemini kaasa igasuguste Ameerika tavadega. See lause kõlas nüüd küll niimoodi nagu ma ise oleksin 60-aastane ja elus pettunud põdurakene aga ausalt, nii pole. Ma lihtsalt ei mõista mõndasid uusi trende ja üks neist on Halloween. Ma kujutan ette, et sellel pühal on olemas oma pikk ajalugu. Olen filmidest näinud, kuidas selle puhuks kõrvitsatest laternad tehakse, kuidas kostüümid selga pannakse, ”trikk oor triitimas” käiakse ja suuri pidusid korraldatakse. See kõik tundub äge küll, kuid ma siiski ei saa aru, miks on see vaja meile üle tuua?

Kui mina väike olin, siis joosti Marti. Ja Katri. Ma vele mäletan, et mõtlesin, et oh, kaks sellist tähtpäeva üsna lähestikku, kus lihtsalt saab KOMMI! Uskumatu õnn ühele lapsele! Nendel päevadel on pikk ajalugu ja neist räägitakse koolis juba esimesest klassist peale. Või tegelikult ilmselt räägitakse nendest päevadest ju juba lasteaedades. Need on meie oma tavad ja traditsioonid ning ma usun, et me peaksime nende üle uhked olema. Ma pean tunnistama, et ega ma enam eriti neid laule ei mäleta, kuid ”laske sisse mardisandid, mardi varbad külmetavad” suudan ma ilmselt läbi une ka ära laulda ning sinna kõrvale parajalt komejanti teha. Seda ju pidigi tegema – nalja nimelt, siis sai rohkem kommi!

Halloweeni ajal, ma olen aru saanud, ei olegi mingit laulmist ja kommi antakse siis auhinnaks selle eest, kui äge su kostüüm on. Lastele on tegelikult väga kifte asju välja mõeldud, olen täitsa aus! Nii vahvaid asju lausa ehitatakse selleks puhuks endale ja lastele selga ning väga paljud neist on tõesti kommi väärt. Kuid mis ma panin tähele meil sellel nädalavahetusel.. kostüümides olid tõesti paljud inimesed. Oli väga kifte kostüüme. Hirmsaid ju ka, sest see käib kaasas selle pühaga. Kuid oli ka kostüüme, mis.. khmm, noh, ei olnud hirmsad. Olid liibuvad.. lühikesed.. seksikad ja natukene paljastavad. Mitte, et mul oleks ilusate inimeste vaatamise vastu midagi. Ei ole, ausalt! Kuid mulle tundub, et osati ongi see püha üle võetud selleks, et endale natukene liiga lühikene seelik selga panna, peole tormata ning siis sõbrannadele kommenteerida, et miks see ”jorss” su vaatamist küll ei lõpeta..

Nüüd on muidugi oht, et mind selle viimase lause pärast risti lüüakse, kadedaks inimeseks tembeldatakse või lihtsalt rumalaks aga laske ma natukene veel selgitan. Ma tõesti ei ütle neid asju kadedusega. Olgu, ses suhtes on ikka väike kadedus, et ma tahaks ka endale sellist äässi nagu mõnel daamil, kuid see pole praegu mu jutus kõige olulisem. Muus osas ma ei ole üldse kade vaid ma lihtsalt ei saa aru. Meil on endal olemas juba kaks sarnast püha ja need on nii ägedad! Mardipäeval näiteks võid sa, naine, olla väga kole. Konkreetselt võidki voodist üles tõusta, endale savimaski näkku panna ja selle sinna unustada ning kõik tõstavad sõrmed püsti ja ütlevad ”nii äge kostüüm”. Tegelikult see polegi kostüüm, sul lihtsalt läks eile pidu natukene pikale ja sa ei jõudnud ripsmetušši maha võtta..

Ma vaatasin oma Facebooki feedi läbi ja viimased kaks päeva on tõesti olnud väga kõrvitsased. Sellest osast ma ehk veel saan aru – meil siin Eestis ju on kõrvitsaid palju nagunii.. Pealegi on vahva lastega koos sellest kõrvitsast mõni vahva kollikene meisterdada ja sinna küünal sisse panna. See näeb äge välja, lastel oli huvitav, nii et miks mitte? Isegi sellest saan ma veel aru, et lapsed panevad endale kostüümid selga ja lähevad ”kommima ja pommima”. Nad on lapsed, nad kasutavad IGA võimalust selleks, et kommi saada ja see ongi nende õigus. Veel saan ma ehk isegi aru sellest, et tahetakse sõpradega koos pidu pidada ja äge välja näha. Noh okei, meie lapsel on olnud poolsünnipäevad, kes olen mina, et pidusid hukka mõista. Kuid millest ma aru ei saa üldse? Sellest naine, miks sa end riidesse ei pane ja kasutad iga võimalust, et enda paljast ihu näidata? Ai, ma saan nüüd vastu päid ja jalgu aga no ei saa mitte vaikki olla, kui näen, et neiu palja pepsiga ringi laseb aga siis mardipäeval küsib ”a mis päev see veel on?”.

Sain vingutud. Päev kohe ilusam, eksju. Ärge pikka viha pidage ja mõnusat novembrit – ma nägin üleeile Selveris jõuluasju müügil 🙂