Dubais

Ma tean küll, et tegelikult peaksin ma nö reisipäevikut kirjutama reisi ajal. Nii on emotsioon ehe ja kõik värskelt meeles, kuid kui sa reisid koos terve perega, lisaks kaasas veel üks pere, siis uskuge mind, tegemist on rohkem, kui küll ja eriliseks blogimiseks aega ei jää. Nii ma proovin tagant järele täna vaikselt meenutama hakata ja siia ka mõndasid pilte panna. Kahjuks ei võtnud keegi meist kaasa fotokat, kõik pildid on tehtud meie telefonidega. Mõned pildid on väga udused ja tavaliselt on siis selle autor Raido – mitte üldse paha pärast aga no see mees EI oska pilti ÜLDSE teha. Isegi, kui asi seisab paigal. Ja tal on väga hea kaameraga telefon. Samas oli ta seltskonnast ka kõige ”normaalsem” ja ta ei saanud üldse aru miks me teised vahepeal enda toitu pildistasime – no aga kuidas mu sõbrannad muidu saavad elada, kui nad ei tea millised mu hommikusöögi pannkoogid olid?!

Natukene eeljuttu ka: nimelt ostsime Dubaisse piletid ära juba üsna ammu. Äkki lausa septembris või oktoobris. Siis neid pakkumisi alles hakkas tulema. Mulle tundus see alguses ülihea idee. Siis tundus Katule ka ja no hiljem olid juba teised ka kambas. Siis mingi hetk ei tundunud mulle see enam üldse ahvatlev ja olgu öeldud, et kuni reisini välja ma ei olnud väga vaimustuses sellest kohast. Ma ei oska öelda ausalt öeldes miks see nii oli, sest ma tahan muidu alati reisidele minna. Lihtsalt ei tundnud, et see Dubai on selline minulik koht. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult mulle meie reis väga meeldis aga Dubaisse ma tagasi kohe esimesel võimalusel ei läheks, kui valida antakse veel mõne koha vahel. Aga nüüd siis reisist ja alustame algusest..

Esimene päev ehk pikk matk Dubaisse:
Algas meie matk sellega, et me pidime kõik asjad ära pakkima. See oli natukene raske, sest meid on ju 4 ja asju ka siis päris rohkelt. Kohverid said täis ja kuigi olid natukene rasked, siis õnneks liiga rasked mitte. Ka vankri pakkisime kaasa koos istumisosaga. Henri tegelikult ei istu veel ise, kuid ta oli pool-lamavas. No ei saa ju lapsel lasta terve reisi lamada ja ainult kõhukotis ei jaksa teda ka kanda. Igal juhul oli asju meil nii palju, et sadamasse läksime taksoga, mis meie asjad kuidagi ära pidi mahutama. Laevasõit oli nagu laevasõit ikka – Robin näitas iseloomu, lapsed muidu mängisid ja meie proovisime süüa. Henri jäi täitsa ilusti kärus magama ka. Vahepeal ta ärkas üles, sain ta ilusti riidesse pandud ja kui hakkas laevast maha minek, siis hakkas ta juba uuesti unne suikuma. Kiirustasime siis laeva pealt trammi peale, sõitsime natukene edasi ja kiirustasime rongi peale. Tegelikult meil kiire ei olnudki aga millegipärast me kiirustasime ikkagi. Õues oli külm ja lumine ning ma siis juba hakkasin mõtlema küll, et tahaks sooja ja päikest. Enne mul eriti suurt igastust ei olnudki selle päikese järele. Ka rongisõit oli aga täiesti tavaline rongisõit. Vahepeal oli väike seis, sest tunneliga oli mingi jama aga siis sai edasi ning lõpuks olimegi lennujaamas kohal.

Lennujaamas käisime korda mööda poes ja ostsime süüa, mina olin Robiniga lastenurgas, Isabel oli juba magama jäänud ja nii me ootasime oma lendu. Aeg läks kiirelt ning märkamatult olimegi me kõik oma asjadega juba lennukisse saanud. Kuna käru pidime varem ära andma ei olnud Henri magada saanud ja oli juba päris unine. Samuti Robin, kuid tema väitis järjekindlalt, et ega ta väsinud ei olegi. Kuna ta kogu lennu peale magas kokku 40 minutit, siis tõsi ta on, et ega ta vist väga väsinud ei olnudki. Ilmselt oleks ta kauem maganud, kuid ta ütles, et tal on ebamugav. Saan sellest muide aru ka, sest ma ise ei maga peaaegu kunagi lennukis. Henri magas alguses natukene, siis hängis meiega üleval, siis umbes tunnikese jauras kergelt ja siis uinus Raido süles uuesti. Tõusmisest ja maandumisest oli tal üsna suva, mõlema ajal oli nagunii rinna otsas ja kõrvad vist eriti valu ei teinud igal juhul. Kuna ilm oli vist hea või tuul oli hea või midagi oli hea, siis jõudsime kohale 6,5-tunniga. Olime sellega kõik väga rahul. Eriti ”pere teine pool” ehk Luksid kellest kõige noorem oli üleväsinud ja tegi lennukis kerget tsirkust. Õnneks oli see väga lühikene aeg ja see Isabel võib mu arust üsna midaiganes teha, ta on ikka väga nunnu nagunii.

Lennuk maandus, läksime kiirelt passikontrolli ja siis tuli üllatus.. järjekord. JA mitte väike. Keegi vist tegi pilti ka aga mul kahjuks pole seda. Igal juhul oli väga pikk järjekord ja ma tundsin juba kuidas ma ei jaksa. Töötajad jalutasid seal aga ringi ja ma utsitasin Katut, et ta läheks oma mesimagusa häälega küsima, et ega lastega inimestele mingit eelist ei ole. Helsingis ju oli – turvakontrollist läbi minnes ei pidanud ootama koos kõikidega, vaid lastega inimestele oli eraldi ala. SUPERhea lahendus, kiidame väga! Ja kae imet – ka koha peal vaadati meid ja meie lapsi suurte silmadega ning juhatati meid mingisse eraldi järjekorda. Seal läks asi kiiresti, passid vaadati üle, tembeldati täis ja võisimegi minna pagasit ootama. Pagas muide tuli väga kiiresti aga vanker peaaegu kõige viimasena.. Selleks hetkeks oli kell vist kohaliku aja järgi umbes kell 2:30 ehk kodu aeg oli pool 12 õhtul. 2 tundi taga. Lapsed olid väsinud aga pidasid vastu.

Ja siis tuli meie reisi tõsiselt KÕIGE naljakam osa. Ma eelmises postituses kirjutasin ka seda taksonalja aga no tõesti.. Me läksime kaheksakesi ja siis oma mingi 6 kohvriga taksot otsima ja küsisime siis kahte. Onu vaatas asju ja ütles ”will fit” ja muudkui pressis asju autosse. Märkamatult tõstis ta autosse vankri (peaaegu) alla istuma Emma ja sinna kõrvale Robini ning siis suunas meid teisi ka autosse. Nii me siis istusime seal ja naersime. Emma ja Robin olid täitsa väsinud aga see tõi neisse ka elu sisse ning naersid seal taga kahekesi, kuigi Robin istus praktiliselt Emmal süles. Õnneks see taksosõit pikk ei olnud, umbes 30 minuti kanti.

Me olime võtnud korteri AirBNB-st Dubai Marina juurde. Meil oligi igale poole päris mõnus jalutada. Korteriomanik tuli vastu, andis võtmed ja näitas kõik ette ning me olime rahul. Kuigi koristustöid oli tehtud natukene lohakalt oli korter väga suur ja mõnus. Ma mõtlen, et ega mul korterist kahjuks pilte vist polegi eriti. Igal juhul oli meil suur ja avatud elutuba ning söögituba, korralik kööginurk, rõdu, 3 magamistuba 3 suure voodiga, kaks vannituba koos vanni ja wc-ga ning üks väikene eraldi wc. Henrile oli toodud reisivoodi ja tema magas meie toas. Emma ja Robin magasid ühes voodis ja oma toas ning Katu, Lauri ja Isabel kolmandas magamistoas. Meie tuba oli hästi suur ja mul olid natukene süümekad, et me saime niii suure toa eraldi vannitoaga aga samas ega me seal korteris palju hänginudki ja rohkem magasime seal, kui võrdlesime, et kellel suurem magamistuba on. Pealegi – vaade oli väga ilus, basseine majade kompleksil mitu, toidupoed olid lahti 24h ja kõik muu sobis ka meile kenasti.

Kuna kohalik aeg oli korterisse jõudes umbes kell 4, siis me väga midagi ei teinud. Raido ja Lauri läksid toidupoodi otsima ja hakkasid endale muna praadima ning meie Katuga ajasime lapsed magama. Ei ole vist tarvis öelda, et lapsed kustusid suhteliselt minutiga. Üldiselt võib minu arust küll öelda, et lapsed olid selle pika laeva-rongi-lennukireisi väga tublid. Eks väsimusest tuli vahepeal ikka jonn peale, kuid päris katastroofiline seis siiski ei olnud. Robin natukene jauras, Isabel väsis vahepeal täitsa ära aga millistel lastel ei juhtuks sellist asja? Õnneks on meie lapsed nii nunnud ka, et see nutt ununeb ju kiiresti ja kui nad öösel lõpuks magasid, siis olid nad niiii nunnud. Henri alguses ei tahtnud magada aga siis Katu vaikselt hoidis teda süles ja ta kustus ka ikka ära. Ta magas vist rekordarv tunde järjest ka ja hommikul me ärkasime kuskil 10 paiku.

Teine päev:

Hommikul oli üleval peale minu ja Henri veel Lauri ning siis ärkasid lapsed ja teised ka. Kuna ilm oli päikseline ja harjumatult soe, siis ei osanud me kohe midagi peale hakata 🙂 Kuna aknast aga paistis bassein, siis tahtsid kõik seda uudistama minna. Lauri käis veel kiiresti poes, tõi natukene võiku materjali ja peale sööki läksimegi alla bassu äärde. Me leidsime esimesel päeval kaks basseini üles aga mõlemaga oli väikene jama: ühes oli vesi soe aga sinna ei paistnud päike ning teise paistis päike paremini aga seal oli vesi jahedam. Õnneks sellest viimasest polnudki hullu, sest päike oli üsna soe ja lastele ju meeldib vees nagunii.

Hommikupooliku veetsimegi lihtsalt basseini ääres ja pärast me Katuga jalutasime korra natukene kaugemale poodi (loe: 100m asemel 150m) ja tegime süüa kui lapsed lõunaund magasid. Tahtsime, et nad end välja puhaks ning kõik magasidki üsna kaua ja hästi.

Kuna meil suurt plaani ikka ei olnudki, siis läksime lihtsalt jalutama ja uudistama. Kuna oli nädalavahetus siis oli linn rahvast VÄGA täis ja vahepeal oli vankriga lausa raske liikuda. Meil oli kõhukott ka kaasas ja lõpuks panime Henri sinna hängima, sest ta ei viitsinud enam vankris olla. Ta oli muidugi üldse suht üllatunud, et tal lubatakse niimoodi poolistuda seal vankris ja ta ei peagi ainult kellegi süles olema või lamama. Lausa naljakas, et ta ongi juba nii suur, et saab jalutada temaga, kui ta ärkvel on ja ta uudistab ringi.. Aeg lendab. 🙂

Kuna oli nädalavahetus, siis lasti ilutulestikku. Ja mitte natukene, vaid ikka väga palju raha lendas taevasse. Ma ei usu, et Tallinnas aastavahetusel ka nii uhke ilutulestik on. Ma tegelikult sellest eriti lugu ei pea, kuid eks ilus oli vaadata ikka. Samas nagu ka pildilt näha, siis kerge ehitus jäi ka pildile ja see muide oli kogu linnas mu arust nii – ükskõik kuhu sa vaatasid, mida ehitati alati. Pole kindel, kas see on hea või halb. Õhtu lõpuks võtsime veel mahlabaarist smuutit ja mahla ning siis läksimegi koju tagasi. Ma seda täpselt ei mäleta, kui palju sel päeval jalutatud sai aga Raido ütles, et ta telefon oli ikka ülepäeva ”hullunud” ja saatis talle teateid, et ta on täna NIII PALJU kõndinud. Dubais muidu väga jala ei käida ja kõnniteesid seal ei ole. Ülekäiguradasid ei olnud samuti just väga palju ja ega keegi niisama sind ka üle tee tahtnudki lasta. Lõpuks saime aru, et eks see on nii nagu paljudes muudes maades ja tulebki lihtsalt üle tee minna, kui autosid natukene vähem sõidab. Üldiselt liiklevad aga turistid enamasti taksoga ja noh, kohalikel on nii uhked autod, et isegi naistel jäid pilgud pidama ja ma tegin paar korda sellist ”äääähhh” häält mõne auto peale.

Kolmas päev:
Päev algas meil nagu ühele turistile kohane ehk Starbucksis, mis oli ka meie korterist 3 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Okei, 3 ilma lasteta, koos lastega umbes 6 minutit ja väikene vaidlus selle üle, kelle korda on liftinuppu vajutada.

Peale seda, kui kõik olid oma kohvi (loe: mina hoopis mingi sidrunijoogi ja Robin hoopis mingi jää-shokolaadijoogi) saanud jalutasime edasi randa. Sellesse randa oli meil jalutada umbes 15 minutit äkki ja see oli hästi mõnus. Kuna nädalavahetusel oli ka läbi saanud, siis ei olnud rannas üldse väga palju rahvast ja tänaval oli ka mõnus jalutada. Leidsime kohe toreda koha vee ääres ja lapsed said kohe vette joosta. Kohe, kui me aga kaamleid nägime, oli vesi hetkeks unustatud ning Robin ja Emma tahtsid sõitma minna. Kui juba, siis juba ja varsti nad selle kaamli seljas koos istusidki. Emma ütles, et see oli nagu hobusesõit, ainult aeglasem aga Robinile meeldis, et oli palju kõrgem, kui hobune.

Kuna Henri oli teel randa magama jäänud, siis oli tema ärgates väga rõõmus beebi. Ta reaktsioon oli lihtsalt niii armas – ta oli väga üllatunud selle sooja ja päikese peale. Võtsime ta kärust välja, lasime tal pikutada ja panime pärast varbad vette ka. Kuigi tema jaoks oli vesi ikkagi jahe, siis varvastega katsuda oli seda ikka vahva. Pärast õnnestus Raidol ta uuesti magama ka saada ja kuna Robin sel ajal oli suure veeliumäe peal, siis oli mul ootamatult lihtsalt vaba aeg rannas lesimiseks. Ma muidugi kasutasin seda ära ja nautisin ning olin hetkeks kurb, et raamat tuppa oli jäänud.

Ei, Henril pole sall kaelas, vaid ilapõll ees

 

Raido oli veendnud, et on liiga jahe, et riided ära võtta 🙂

Lõunat sõime ka sel korral rannas. Raido ja Lauri ostsid kaasa mingisugust väga head kana ja isegi mina sõin kõik oma vardad tühjaks. Kuigi Dubais ei ole teps mitte odav elu, siis selline tänavatoit võib olla väga mõistlikku hinnaga ja lisaks tõesti väga hea. Kui kellelegi plaan Dubaisse ikka minna, siis ärge kartke proovida neid erinevaid putkasid, mis tee peale jäävad. Meie jäime rahule 🙂

Õhtupoolikul läksime me enda majast üle tee marina walkile jalutama. Kuigi Dubais just väga palju pole kohti, kus on mõnus jalutada, siis seal on kohe väga mõnus. Rahvast ei olnud liiga palju, vee ääres oli turvaline piire ja lastel oli väga mõnus joosta. Sõitsime veel mõned peatused veetaksoga ka ning hiljem jalutasime üsna pika ringiga koju tagasi. Lastele olid tänavatel erinevad mängud – näiteks keks ja twister jne. Väga tore asi – ka meil võiks selliseid olla. Suuredki mängiks ja nende tegemise kulu on ju üsna väike.

Neljas päev:
Igal õhtul läksid lapsed magama üsna mõistlikul ajal. Nii umbes 21-22 vahel tavaliselt. Ega nad muidugi ei uinunud kohe, kuid me ei tahtnud asja päris öö peale ka jätta. Üldiselt aga hommikuti kell 8 olid kõik silmad lahti ja üleval. Noh, eks unisemad magasid kauem aga mina olin iga päev kõige esimene, sest Henri ei saa veel hästi aru, et puhkuse ajal võiks nats kauem magada. Tegelikult polnud sellest ka hullu, sest meil läks aeg väga kiiresti ja hommikul oligi tore natukene vaiksemalt toimetada.

Neljanda päeva hommik algas meil aga Ihopis pannkookidega. Noh, tegelikult ka igasuguste muude toitudega aga pannkooke me läksime sinna kõige rohkem otsima. See oli samuti meie kodu ja ranna vahepeal, nii et tuli ikka ära käia. Kuna meil on natukene vist kõigile probleeme toidukoguste arvestamisega, siis jäi toitu üle ka, sest kõik ei mahtunud aga muidu oli täitsa hea. Pannkoogid samas ei olnudki minu arust niiiii head, muu toit oli hoopis parem.

Hiljem läksime me jälle ”oma koduranda”, kus seekord me võtsime Raidoga endale kahekohalise lamamistooli. Ma ei ütleks, et see tool nüüd väga odav oli aga mugav oli küll. Samas mitte nii mugav nagu ühes teises kohas aga sinna ma alles jõuan.. Igal juhul olid sel päeval rannas üsna suured lained ja Robin oli sellest nii sillas. Tal on uus lemmikväljend ka ”lähme lõbutsema!”. Nii ta aina kiljus, et lähme lõbutsema! Ja ta käiski nii Raido, kui Lauriga seal lainetes hüppamas. Üldiselt oli vesi väga soe. Alguses minnes tundus ehk jahe aga see oli kohe ununenud, kui olid minutikese vees olnud. Vesi oli sinine ja üldiselt puhas aga peale nädalavahetuse ilutulestikke oli aru saada ka, et osa sellest taeva lennutatud sodist oli vette tagasi kukkunud. Kole lugu. Samas see koristati ilmselt päris kiiresti ära, sest seda oli näha vaid ühel päeval. Koristajaid liikus rannas üsna palju ringi üleüldse ja nagu arvata oligi, siis Dubais olid tänavad pigem väga puhtad.

Hiljem võtsime me ette teekonna Dubai Malli. See on maailma suurim kaubanduskeskus ja seal on kokku u. 1200 poodi. Sealt samast Mallist on sissepääs ka maailma kõige kõrgema hoone tippu ja näiteks on seal eraldi akvaarium. Seal on ka 250 toaga hotell, väga mitu kinosaali ja üle saja erineva söögikoha.  Ka on seal eraldi uisuplats.

Kuna meil olidki kõhud väga tühjad, siis meie otsisimegi esimese asjana söögikoha. Otsisime küll midagi toredat ja mõnusat aga lõpuks läksime ikkagi burgerikohta. Küll aga pole Five Guys mingi tavaline burgerikoht. Nende burger on saanud USAs maailma parima burgeri auhinna väga mitmel korral ja no.. ma saan aru küll miks. Kes veel ei tea, siis ma olen täiesti friik – ma lihtsalt ei saa teatud asju süüa ning ma ise ka ei tea miks. Kui Raido mulle selle juustuburgeri tõi, siis ma tahtsin seda küll proovida aga.. ma ei suuuuutnud. See liha tundus nii ebameeldiv, et ma ei tahtnud lihtsalt seda proovida. Ma eriti liha ei söögi, nii et eks see ole arusaadav ka. Samas sai tundus nii pehme.. tegin siis Kristit (hehee, naljanina olen ikka) ja võtsin selle liha burgeri vahelt ära. Nii oli minu burger hoopis sai, juust, hapukurk, tomat ja kaste. Ning see oli ikkagi NIII hea! Uskumatult hea sai ja kaste. Lisaks olid suured friikad seal SUURED ja ühest portsust piisab vähemalt kolmele. Lauri unustas meile seda mainida ja Raido ostis kolmed suured friikad, nii et.. jah.

Kuna seal Five Guysi sees oli hästi lärmakas, siis me läksime õue istuma. Meie õnn oli see, et sealt samast avanes vaade ka kuulsale purskaevude showle. Kuna need etendused olid nii umbes 15 minuti tagant, nii et me nägime kokku vähemalt kolme. Kõik olid erineva laulu järgi. Inimesi kogunes seda vaatama väga palju ja vahepeal ei olnud lastel eriti hea vaadata aga kui me saime lauda vahetada ja istuda selliste baaripukkide peal, siis oli üsna superluks olemine – hea toit ja mõnus vaatepilt. Sel päeval oli Henri otsustanud magamise asemel hoopis nalja teha, nii et ma üritasin teda seal magama saada aga asjatult.

Mul pole enda telefonis ühtegi pilti purskkaevu showst, kuid vähemalt seda, kui ägedalt maja värvi muudab, ma taipasin pildistada. Samas nagu öeldud – ma pool aega proovisin Henrit kõhukotis magama ”kõndida” aga tema ei arvanud sellest suurt midagi. Kuna Robin ka oli magamata, siis me hakkasime juba tegelikult koju minema, kuid poolel teel mõtlesime ikkagi ümber ja läksime ka akvaariumit vaatama. Väga hea otsus oli, sest see oli ülikift!

Kui tavaliselt on sellised akvaariumid sellised, et käid lihtsalt ringi ja vaatad kalu, siis seal oli, nii et kohe sisse minnes korraldati väikene ekskursioon ka, kus näidati siis selle akvaariumi ”tagaruume” ehk näiteks kööki, kus kaladele sööki valmistatakse. Jutt oli huvitav ja täiskasvanutele väga meeldis, kuid laste lemmik oli ilmselt see, kui näidati, kuidas kalu toidetakse – tädi viskas toidu vette ja sajad kalad hakkasid seda ründama, nii et vett pritsis ja kõik saime natukene märjaks. Tegelikult tuleb ikka aus olla ja öelda, et eks enda jaoks oli see ka päris äge.

Viies päev:

Sel päeval oli kuidagi, nii et me ei suutnud vist hommikul täpselt ära otsustada, et mis me teeme ja kus me lähme, nii et pool hommikut läks meil kodus hängides. Samas minu meelest see nii halb ei olnudki, sest alati ei peagi tormama. Pärast läksime ikkagi alla basseini äärde ja nautisime natukene päikest ja vett. Lõuna ajal valvas Raido toas lapsi, Katu pani ise Henri magama ja ma sain veits aega istuda, raamatut lugeda ja khmm, ühe rummikokteili jõin ka. Just nii. LÕUNAKS! Kujutate te pilti, jah..

Pärast lõunat sõitsime me Deirasse. Läksime taksodega ja siis sõitsime kohalikule turule abraga üle vee. See oli meie esimene abra sõit ja mind alguses ehmatas see ära. Katu oli palju uurimustööd teinud kõige kohta ja ta ütles küll, et ilmselt me ümber ei lähe ja sõit on väga väikene aga tundus imelik oma lapsega ronida kuskile peale, kus pole ühtegi piiret ja kus käru tegelikult ei mahugi. Kui juba sõit kestis, siis polnud tegelikult üldse hullu ja oli hoopis päris huvitav.

Deira oli kunagi tegelikult Dubais väga tähtis piirkond, kuid viimastel aastatel on see muutunud tänu kiirteede ehitusele. Igal juhul ei saa mina öelda, et Deira oleks olnud minu lemmik koht kogu reisi jooksul. See oli üsna.. vana ja mulle tundus, et seal pole nii palju turiste ka. Samas me ju jalutasime seal ringi ainult sellel turul ja turu läheduses, nii et ma tegelikult ei tea, mis natukene eemal toimus. Turg ise oli väga.. omapärane. Seal oli palju-palju tänavaid. No ikka väga palju. Osad olid väga hirmsad ja minu jaoks olid need korralik eneseületamine, sest ma kardan selliseid kohti näriliste pärast. ÕNNEKS ma neid ei silmanud aga paar kassi pani mind ikka ehmatama küll. Samas oli osa turust palju korralikum. Me ei ostnud aga turult mitte midagi. Seal oli väga palju kauplemist ja tüüpilist ”hea hind ainult sulle” juttu. Me ei läinud kahjuks üldse selle õnge ja isegi lapsed ei viitsinud väga jaurata, et tahaks seda teist ja kolmandat.

Kuna ka turul jalutades oli meil eesmärk söögikoht leida, siis me nälja pärast ka väga ei vaadanud kogu seda kraami, mis seal müüdi. Samas olime me üllatunud, et söögikohtasid me väga ei leidnudki. Oli küll paar erinevat.. urgast. Kuid mitte ühtegi sellist, mis meid ahvatleks. Olgu öeldud, et just ”urgast” me otsisimegi, sest tahtsime proovida sellist korralikku ja õiget toitu. Paar kohta küll tundusid huvitavad, kuid kui näiteks ühes polnud ühtegi inimest, siis see ei tekitanud eriti head tunnet. Ja mõnes olid lauad kõik täis – ilmselt hea koht aga ruumi meie jaoks ei olnud. Nagu ma ütlesin ka, siis turiste me väga palju ei näinudki ja näiteks ühel turutänaval olid kõik ainult mustanahalised mehed. Viimne, kui üks. Samas olid nad üsna rahulikud võrreldes mõnede inimestega, kes ikka väga agaralt tahtsid oma asju pähe määrida.

Söögikoha aga leidsime me pärast natukene turust eemal ja sellega jäime vist küll kõik rahule. See oli väikene putka, kus pakuti KÕIKI erinevaid värskeid mahlu, mida sa suudad ette kujutada ja lisaks siis igasugust erinevat toitu – oli erinevaid võikusid, burgereid, leibasid, näkse, kebabe jne. Me sõime kõik erinevat toitu vist aga kõik jäid rahule. Isegi minule maitses ja ma olen muidu kohutav vingukott ju. Lisaks olid mahlad nii head. Arbuusimahla puhul mina kahtlustasin, et sinna on suhkrut lisatud aga kui toodi prooviks arbuusi, siis sain aru, et näe, oligi lihtsalt niii magus arbuus. Mõnus. 🙂

Vaade söögikohast ei olnud ka üldse halb 🙂

Pärast otsustasime me takso asemel metrooga tagasi sõita. Peatusesse oli jalutada umbes 15 minutit ja sõita ka vist umbes 15 peatust. Henri lõpuks tüdines ära ja jauras natukene aga see oli sellepärast, et noh, ta mähe vajas vahetamist. Metroos on naistele eraldi vagunid ja meie Katu ja lastega olime seal. Lapsed ikka tohib sinna kaasa võtta. Meestel on selles vagunis viibimise eest trahv 100 kohalikku (umbes 25€). Samas on ka vaguneid, kus kõik võivad koos seista.

Metroos oli naljakas, et kohe kui ma lastega sinna sisse läksin, siis hüüdis üks naine, et tule istu minu kõrvale, ma tahan beebit vaadata. Ja ta tõesti, terve aja, muudkui vaataski beebit ja nunnutas teda. Henrile õnneks inimesed meeldivad, ta naeratab üsna kergelt ja talle sobib, kui teda talla alt kudistatakse. Jah, ma ütlen kõdistamise asemel kudistamine, sest ma olen nüüd lihtsalt nii ”emme”. Pole midagi teha!

Igal juhul oli meil peale metroosõitu veel vaja jalutada ka. Jalutuskäik oli ilus, kuid eks me olime kõik lõpuks üsna väsinud ja seda näitas Henri ka väga häälekalt välja. Tema ju ei osanud hinnata ka seda linnatulede ilu.. 🙂

Kuues päev: 

Kuues päev algas meil aga nii, et teine pere läks enne randa ära, kui meie. Henri nimelt magas toas ja ma ei raatsinud teda äratada. Kogu reisi ta kippus tegema vaid 40-minutilisi unesid ja kui ta magas kauem, siis ei hakanud ma teda niisama äratama. Las laps puhkab! Samas me väga palju hiljem randa ei jõudnudki ja kui jõudsime, siis olid teised juba otsustanud, et see rand polegi nii äge. Ei olnud tõesti. Kui ma ei eksi oli ranna nimi Surf beach. Seal oli ka palju ehitusi ja liiv oli kuidagi.. karedam ja vesi polnud ka üldse nii soe. Me jalutasime umbes kilomeetri mööda rannajoont edasi ja jõudsime natukene mõnusamasse kohta, kus lähedal oli ka wc ja söögikoht. Mõlemad on lastega trippimisel suhteliselt hädavajalikud kohad.

Samas oli sealt rannas päris ilus vaade sellele väga kuulsale hotellile: Burj Al Arab. Tegu on maailma kolmanda kõige pikema hotelliga. Hotell asub siis Jumeirahi saarel, mis on inimeste enda tehtud saarekene. Seal hotellis on aga kõige suurem sviit mingi üliväga suur, äkki lausa 800 ruutu suur. Kujutate te ette?! Ilmselgelt on seal ööbimine üsna kallis lõbu ja ühes sviidis ööbimine peaks olema ka mingisuguses top10-s maailma kallimate tubade listis. Kuigi hotell ise peaks välja nägema väga suurejooneline ja uhke, siis meie sinna sisse uudistama ei läinudki. Ei teagi ausalt öeldes miks nii, sest tegelikult peaks see võimalus olemas olema küll. Meie nautisime randa, kus oli peale meie veel võib olla 10 inimest ja nii sinine vesi!

Alguses mõtlesime me peale randa minna loomaaeda aga see oli just sellel päeval kinni. Sinna me ei jõudnudki aga lapsed nagunii tegid ka nalja, et seal on ainult kohalikud loomad ja neid kaamleid juba nähtud küll.. Tegelikult ei oska kommenteerida, sest meie läksime hoopis sellisesse imemõnusasse kohta nagu Souk Madinat’i. See on tegelikult selline 5* hotellide kompleks, kus on eraldi väikene turg, palju restorane, veepark, ranna ala jne. Meie käisime seal turul uudistamas, jäätist söömas, abraga väikesel ekskursioonil ja pärast natukene söömas ka. See oli NII mõnus ja ilus ja Deira turuga ei anna seda kohta ikka võrreldagi.. Müüjad olid viisakas ja rahulikud, keegi ei pressinud sulle midagi peale. Me ikka mõne magneti ostsime – ühe vanaema Kajale ja ühe meile endale külmkapile.

See muide oli esimene koht, kus me nägime müügil alkoholi. Mitte, et me sedas meeleheitlikult otsinud oleks aga mujal jäi ikka silma, et seda ei pakuta. Kuna me seda ette teadsime muidugi, siis see üllatus ei olnud. Seal oli aga olemas meile üsna tuntud kokteile. Mojito maksis 50 kohalikku ehk umbes 12,5€. See ei ole nüüd kindlasti kõige odavam aga samas oli odavam, kui ma oleksin arvanud. Sealne kohvik, kus me istusime, oli üleüldse väga armas ja me mõtlesime, et kui me kunagi rikkaks saame, siis võtame hoopis sinna hotelli endale villa. Sealsetes villades on näiteks ööbinud Tom Cruise ja Messi! Raido viimase peale läks täitsa pöördesse muidugi ja noh, eks ole äge asi küll. Meie abra-juht ütles, et ta sõidutas ka Messit, nii et me saame öelda, et me nägime kedagi, kes nägi ise Messit! Hehee.. 🙂

Seitsmes päev: 

See päev algas meil sellega, et Katu sai 30. NALI! Tegelikult ei saanud aga Lauri arust oli naljakas ikka tema jäätisele 30 küünaldest panna, mitte 29. Mehed noh.. suured lapsed. Sel päeval oli Katule aga Atlantise veeparki sissepääs tasuta ja me kohe kasutasime seda ära. Olgu öeldud, et mina olen piletihinnast ikka kergelt shokeeritud. Meie perel läks 250€! Nagu.. mida? Ma ei ole üldse see hull kokkuhoidlik tüüp aga tõesti.. mina ei käinudki peaaegu kuskil ju, ma kardan veeparke.. Ja natukene nadi oli, et üks nende kõige kuulsamates torudest oli kinni ka. Teistes Raido ja Lauri ikka käisid ära. Lauril vist pärast selg valutas ka aga ilmselt tasus ära.

Veepargis oli vahva, et umbes 50€ eest said endale laenutada gopro. Pärast said enda pildid ja videod kõik mälukaardiga. Ma loodan, et Raido edastab mulle ka need videod varsti, sest nad tegid Robiniga mõned päris ägedad ikka. Ka Raido ja Lauri enda videod olid kiftid, sest mina sellistest asjadest ei laseks raha eest ka alla, ausalt.. Öak, uhh, prr, pfff.. No ei ole meeldiv. Argpüks olen, mis teha.

Atlantise veepark on ju ka väga kuulus ja suur aga.. minu arust ei olnud nii eriline midagi. Raido minu arust seda nüüd ka taevani ei kiitnud aga kes teab, ehk me oleme lihtsalt nats vingukotid? Igal juhul eks tagasi läheks ikka, sest.. miks ei peaks, eksole. Minule ja Katule meeldis eelkõige see, et seal oli oma rand ja sai rahulikult pikutada. Lastele meeldis tuubidega mööda kärestikke sõita ja Robin on ikka VÄGA palju julgem, kui mina.. uskumatu.

Nagu arvata oligi, siis seal kulus meil ära terve päev. Kui me koju jõudsime, siis oli juba täitsa õhtu ja me saatsime Luksid kahekesi Katu päeva natukene tähistama. Mina ise keerasin vist kell 22 juba magama ära, sest ma ainult ähmaselt mäletan, kuidas nemad koju tulid. Ma muidu väga suur unekott ei olegi aga kuna Henri vahepeal öösel ärkas tihti üles, siis ma olin õhtuks ikka üsna väsinud. Kui ma aga väsinud olen, siis ma ei ole heas tujus ka, nii et alati on parem end välja puhata. 🙂

Kaheksas päev: 

Selleks päevaks olime me planeerinud Burj Khalifa külastuse. See on maailma kõige kõrgem hoone, mis on 828m pikk. Kui seda lähedalt vaatasid, siis ei tundnud ta üldse niii pikk aga kui kaugemalt vaatasid, siis oli küll kerge vau-efekt. Minul ühed tuttavad aga rääkisid, et nad ostsid pileti ja seisid kaua sabas ja siis ikkagi läksid minema, sest ei jaksanud seal enam lifti oodata. Üldse oli palju juttu sellest, kuidas seal järjekord võib venida. Tegelikult sa ostad sinna endale teatud ajaks pileti, kuid võib juhtuda, et sa just sel ajal ikkagi üles ei saa. Kuna meile polnud see päikeseloojangu nägemine kõige olulisem, siis me ostsime piletid ühelt saidilt palju odavamalt ja saime fast-tracki omad. Need ei olnud küll ideaalsetel kellaaegadel aga meile sobis, et me saame hommikul kohe seal ära käia ja siis edasi oma toimetusi teha.

Kuna me ei pidanud järjekorras seisma, siis hoidsime üsna palju aega kokku. Ma ei teinud sellest järjekorrast pilti aga see oli ikka päris pikk ja ma mõtlesin, et just lastega oleks ikka väga ebameeldiv seal oodata. Ilmselt mõned lapsed on hästi tublid ja seisavadki seal aga minu omad.. noh, neil oleks hakanud igav ja nad oleks veiderdanud seal ning see ei oleks mulle eriti meeldinud. Õnneks me aga saimegi kiirelt sealt järjekorrast mööda, turvaväravatest läbi ja siis lifti. Lift sõitis hästi kiiresti ja kõrvad läksid kohe lukku ka. Õnneks valus ei olnud aga selline lennukis istumise tunne oli küll. Üles jõudes oli vaade tõesti uhke. Me sinna kõige kõrgemale ei läinud, vaid 124ndale korrusele. Viimane korrus peaks olema 160. Hinnavahe oli aga vist lausa mitusada eurot ja ei tundnud seda väärt olevat.

Muide, Burj Khalifa ümber ongi rajatud see purskaevude süsteem, mis seda purskkaevude showd pakub. See on 250 meetrit pikk ja läks maksma üle 200 miljoni dollari! Millised summmmmmad!

Igal juhul oli seal üleval ilus küll. Meile sattus imenatukene udune päev ja seetõttu ehk ei olnud vaade kõige parem, kuid kurta oleks siiski patt. Robin oli sel päeval natukene kehvemas tujus (loe: jauras iga asja peale ja ajas mind täitsa kurjaks vahepeal), nii et ta ei vist ei olnud nõus ühegi pildi peal naeratama. Samas talle meeldis küll sealt alla vaadata ja ta umbes 10x küsis, et kas tõesti SEE ongi maailma kõige kõrgem maja. Natukene oli ta pettunud, kui kuulis, et see polegi miljon meetrit pikk. Nimelt miljon on tema lemmik arv ja kõik asjad võiksid olla sellega kuidagi seotud.

Täiesti eraldi vaatamisväärsus olid aga meie lapsed. Nii Lukside preilid, kui meie kutid. Henri ilmselgelt kõige rohkem, sest tema on ju kõige pisem. Ma arvan, et umbes 10 tädi võttis ta sülle ja tegi temaga pilti. Me ei olnud kadedad ka, kuni Henri oli heas tujus ja tahtis neid kõiki näost näpistada. Üks tüdruk rääkis, et Filipiinide (või mingi sellise maa..) tava järgi toob õnne see ”valge lapse” pai tegemine. Ei tea, kas see tõsi ka on aga noh, igal juhul, las nad siis pildistavad kuni see meid ei sega. Üks hästi vana, ma arvan, et Hiina onu, näitas ikka Raidole kahte pöialt ka, kui ta kuulis, et Raido on lausa kaks poega endale suutnud hankida. Uhke värk need pojad, eksole.

No ega see tegelikult vist ilus ei ole, et me niimoodi oma last võõrastel solgutada lasime aga.. nad olid niii rõõmsad ja vaimustusest temast, ausalt. Kogu aeg tegid pai ja kuditasid. Lapsel polnud selle vastu ka midagi. Väga palju tegid nad pilte niisama Henrist ja Henrist Raido süles ja Robinist ja Henrist jne ka, nii et ma loodan, et nende päev oli selle võrra killukene veel rõõmsam. Meile oli seda igal juhul naljakas vaadata, kuidas nad oma lapsed meie laste kõrvale sättisid ja siis pildistama kukkusid. Robin, kes just heas tujus ju polnud, jalutas pooltelt piltidelt ära ja ega ma teda ei hakanud kuskile sundima ka. Kui ei taha, siis ei taha.

See oli ka üks neist päevadest, kus Robini käitumine mind kohe niimoodi kurjaks ajas, et ma ütlesin, et meie ei lähegi kohe randa, vaid koju magama. Tavaliselt Robin lõunaund ei teinud ja hommikuti ärkas ikka 8 paiku, nii et ma nägin ta näost ära, et ta on jumala väss. Ta ise seda ei tunnistanud ja nuttis terve taksosõidu, et tema ei taha magada ja nüüd ausalt mulle vastu ei vaidle aga mina teda ei uskunud. Kurb oli aga minu üllatus, kui koju jõudes olid seal koristajad ja me magama minna ei saanudki.. Oeh. Mis siis ikka. Võtsime suuna randa ja lootsime parimat. Suur oli õhtu lõpuks minu üllatus, kui see randa minek oli üks parimaid otsuseid kogu reisi jooksul 🙂

Me kuulsime ühe Eesti naise käest Atlantise veepargis, et Zero Gravity on hästi mõnus koht. See on nö rannaklubi siis – päeval saab seal süüa ja päevitada ning vesipiipu teha, õhtuti on seal ka restoraniosa, õues söömise ja hängimise võimalus ning uhked peod. Meid need viimased eriti ei huvitanud aga päeval randa tahtsime küll minna. Selleks, et sinna nädala sees pääseda, tuli osta endale paari peale pilet. Minu ja Raido pilet oli kokku 250 kohalikku ehk üle 60€. Sellest 75 kohalikku oli siis nö krediidiks toidu ja joogi jaoks, nii et minu meelest see summa nii suur ei olnudki. Teised arvasid õnneks ka sama. Lukside pere oligi juba sinna läinud ja saatsid meile pilte ka, kuidas seal on NII ÄGE. Ja kui me kohale jõudsime, siis vaatasime, et.. on tõesti!

Mulle meeldis see, et inimesi ei olnud üldse palju, teenindajad olid SUPERsõbralikud ja rannatoolid olid üliiiimugavad. Ausalt. ÜLImugavad! Sulle toodi sinu söök ja jook otse kätte, olid päikesevarjud, nii et Henri käru sai varju lükata ja Robin sai tooli peal lõunatudu teha ja.. mis sa elult veel tahad? Piinlik on nüüd natukene seda öelda aga.. ma vist olengi veits snoob? Mulle ei meeldigi ”tavalises” rannas käia.. mulle ei meeldi rätiku peal lamada, liiva sees aeleda ja see et kõik on pead ja jalad koos. Mulle meeldibki, et mulle tuuakse mu jook kätte ja ma saan lihtsalt lebotada. Ma ei tea millal ma printsessiks muutsin aga mis teha, elu on selline..

Meil möödus seal rannas hääästi mõnus päev. See koht oli meie kodule väga lähedal ka, nii et me otsustasime mööda ranna äärt koju jalutada. Kuna me hakkasime üsna hilja minema, siis koju jõudes oli juba päris pikk. See on see ”soojade maade värk”, et hästi kiiresti lähebki pimedaks. On valge, valge, valge ja siis.. klõps, on täitsa pime. Õnneks tänavad, nagu ka kõik muu, on väga hästi valgustatud muidugi.

Üheksas päev:

Selle päeva tegelikult saab kokku võtta nii umbes ühe lausega: hommikul käisime rannas ja õhtul natukene shoppamas. Pikemalt selgitatuna, siis hommikupooliku olime oma ”kodurannas”. Henril oli seal kuum olla ja nii me hoopiski läksime lõunaks sealt koju ära. Robin ja Henri magasid mõlemad toas mõnusad lõunauned, mina lugesin raamatut ja Raido tegi tööd. Teised olid natukene kauem rannas ja tulid ka siis koju järele. Kui lapsed üleval ja kõik välja puhanud, siis läksime meie Emma ja Katuga Marina Malli uudistama. Midagi meil vaja ei olnud aga kuna Dubais on ju jaanuaris siiski shopping festival, mis meelitab kohale inimesi igalt poolt maailmast, siis tuli ikka ära uudistada. Ma tegelikult ostsin endale ka ühe kampsuni ja ühed hästi vahvad papud aga rohkemat eriti ei tahtnudki. Kuna seal ei olnud ULME kalleid brände, siis südarit õnneks ühtegi korda ei saanud ka. Ted Bakeri poes käisime ka nutmas Katuga, et MIIIIKSS, me sealt kõiki asju ei saaaa.

Pärast kodus ma halasingi Raidole, et mitte ühtegi Ted Bakeri asja ei ostnud ja natukene kurb on olla. Kui Raido ja Lauri kord tuli poodi minna, siis läks härra aga ise vabatahtlikult sinna poodi ja ostis mulle sealt ühe kleidi. How cool is that? Kleit muide on imeilus nagu arvata ongi, sest TB-i asjad on lihtsalt imelised ja olgem ausad, Raidol on väga hea maitse (vihje: ta on ju minuga abielus). Olin sellest üllatusest kohe nii rõõmus, et pool õhtut vantsisin korteris oma kleidiga ringi ja imetlesin seda. Väga tahaks juba selle mõnele üritusele selga panna! Et te nüüd ei mõtleks, et aga sõbranna on ju kurb, et tema midagi ei saanud, siis nii ei ole üldse – ka Katukese kappi jõudis midagi väga ilusat.

Kümnes päev ehk VIIMANE PÄEEEEEV 😦

Sellel päeval läksid Raido ja Lauri üsna varakult safarile. Olgu öeldud, et see ei olnud päris selline nagu nad ette kujutasid ja Raidol oli seal üldsegi kehv olla. Samas Raido ütles, et talle meeldis, et sai sõita atv ja mingi.. autoga veel, nii et ilmselt tema ise oli rahul. Planeeritud kella 14 asemel aga jõudsid nad kell 17 koju ning siis keeras Raido end magama, et tal hakkaks parem. Hakkas õnneks ka.

Meie sellel ajal läksime Katu ja lastega taaskord Zerosse viimast päeva päikest ja rannamõnusid nautima. Ses suhtes oli üldse see ülimõnus hommik, et Henri magas ligi 3 tundi ja Robin mängis Emma ja Isabeliga, nii et ma sain ka natukene lihtsalt istuda ja pikutada. Ilm oli mõnus ja lõunasöök oli väääga hea, nii et mul hakkas kohe tõsiselt kurb, et peab koju tulema. Samas ma muidu hakkan ikka reisidel kodu igatsema, kuid seal oli seda tunnet ikka pigem vähe. Ilmselt seepärast, et pere oli ju kõik kaasas.

Kuna me pidime hakkama öösel tagasi lendama, siis sel päeval oligi plaan lapsed väga ära väsitada ja varem magama panna. Robin minu arust kell 19:30 igal juhul nägi und ja mina sain rahulikult asju pakkida. Üllatav on see, et kohver läks palju kergemini kinni ja asjad sain täitsa okeilt pakitud. Raido magas, teised läksid poodi ja mina läksin koos lastega magama. Kell 1 öösel, kui Katu mind äratama tuli, siis oli üsna raske ärgata. NII hea uni oli ja kuidagi ei tundnud see 7 tundi lennukis ahvatlev.

Õnneks läks kõik tegelikult täitsa okeilt. Lennujaamas läks hästi kiiresti kõik, lennukisse minekut pidime nats ootama ja Henri oli siis juba päris unine, kuid ta saigi siis kohe magama jääda, kui lennuk õhku tõusis. Raido sai endale terve vaba rea ja mina olin lastega siis teises reas. Nii sai Robin ka vahepeal pikali magada ja Henri magas alguses minu süles aga hiljem ka ühe tooli peal. Mina istusin ise tooli äärel ja valasin ta und. Kõik tudusid. 🙂 Kui tulles aga läks lend kiiresti, siis tagasi lennates see kuidagi venis minu jaoks. Kestis kokku 7,5 tundi ka ehk tund kauem, kui minnes. Samas.. midagi hullu polnud. Henri küll jauras viimased paar tundi päris korralikult aga vahepeal tegi väikeseid iluunesid. Katu ja Raido hoidsid teda ka vahepeal ja Robin tegi talle nalja, nii et ma ei pidanud üksi seal temaga jaurama. Kui lennuk aga maandus, siis tundsin ma küll suurt kergendust, et jeeesssss, see sõit sai läbi. Jama oli ainult selles, et me maandusime planeeritust nats hiljem ja ootasime veel mõne aja pagasit ka. Olime planeerinud, et lähme jälle rongiga laeva peale aga pidime hoopis takso võtma. Meile sattus maaaaaailma kõiiiiigeeee aeglasem taksojuht aga jõudsime ikkagi õnneks niimoodi, et pidime lausa laevale pääsu ootama. Laevasõit oli aga juba kökimöki, võrreldes lennukisõiduga ja lõpuks me olimegi OMA kodus!

Kui lendad lastega ja asju on triljon..

Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda, hm.. Dubai oli vahva. Seltskond oli väga tore. Ma panin tähele, et me oleme kõik väga erinevad. Siiski oleme me kõik piisavalt sarnased, et hästi läbi saada. Tegime nalja ka, et kui ühine reis sai üle elatud ja me ikka sõbrad oleme, siis olemegi ilmselt terve elu ikka sõbrad. Nad on kindlasti need inimesed, kellele ma oma lapsed usaldaksin suhteliselt une pealt. Ja täiesti vabalt võiksin ma nende lapsed enda juurde võtta nii kauaks kui vaja oleks, sest nad on hästi-hästi nunnud. Nagu ma ütlesin ka, siis lapsed olid ikkagi tublid ja neile meeldis ka reis väga. Samas ma ise ei läheks Dubaisse lähiajal tagasi. Esiteks juba sellepärast, et on niii palju veel ägedamaid kohtasid kindlasti. Teiseks ei sobinud mulle ikka see rand linnas värk. Mulle meeldivad palmid. Kuigi me tegelikult toidu peale just üleliia palju ei kulutanudki, siis mulle meeldiks ikkagi käia kohas, kus ma ei arvuta enne igat toidukorda, et palju see nüüd maksab. Ma tean, ma tean, mõni ongi nii rikas, et ta ei peagi arvutama aga ma ikka natukene arvutasin. Ma muideks vist võin öelda, et me püsime üsna endale seatud eelarves tegelikult, mis on meie puhul juba suur samm. Reisile aga tahaks kindlasti veel! Tahaks vabalt minna Raidoga kahekesi kuskile pikale nädalavahetusele, Londonis võiks jälle käia, sõbrannadega võiks kuskile lähedale lennata mõneks päevaks, sügisel võiks jälle seltskonnaga minna kuskile kaugemale, näiteks Bali on ju popiks muutunud.. Ma ise võib olla eelistaks aga hoopis Puerto Ricot või Vietnami või Portugali isegi! Variante reisimiseks on ju NII palju! Hästi vahva on käia reisil ja ma kirjutan sellest kohe eraldi postituse ka MIKS me käime enamus reisidel ikkagi koos lastega ja miks minu arust on see lausa oluline. Samas ütlen etteruttavalt ära, et on täiesti arusaadav, et vahepeal on vaja kahekesi ka olla. Aga sellest juba teine kord!

Ja kuigi see oli meil esimene kord reisida kahe lapsega, siis tegelikult polnud hullu midagi. See aitas muidugi palju, et seltskond oli kaasas ja kõik aitasid teineteist. Henri on rõõmus ja vahva beebi. No ausalt, talle ei meeldi see magama jäämine vahepeal aga muidu on ta niii rõõmus kogu aeg, et temaga võib küll vabalt uuesti reisile minna. Kui enne mitte, siis sügisel ju võiks küll… eksole.. 🙂

Kus sai alles pikkkkk postitus. Kes läbi loeb, saab pai!