Robini kirjeldamiseks jääb mul alati sõnu kuidagi väheks või puudu või ma ei oska lihtsalt neid õigesti kasutada. Ma ise ikka ütlen, et Robin on teistmoodi. Selle sõna parimas tähenduses. Talle lihtsalt meeldivad vahel täitsa naljakad ja teistmoodi asjad. Näiteks prügitangid, mida ta ju pool aastat palus meil osta. Ja kui ta need sai, siis ta muudkui käis ja korjaski nende prügi üles. Ja vahel ta lihtsalt teeb kuidagi nii teistmoodi asju ja ütleb täiesti teistmoodi ütlemisi, et ma tõesti mõtlen, et ta on väga huvitav inimene ikka.
Aegajalt ma siin valutan pead, sest temaga võib olla väga raske. Ta võib olla jonnakas ja sõnakuulmatu ning mul on tunne, et kuidas küll kõigi teiste lapsed nii ideaalsed on. Õnneks kestab minu ahastus tavaliselt üsna lühikest aega, sest just siis tuletab Robin mulle meelde, kuidas ta on tark, hea südamega ja lõbus väikene laps. Robini puhul ei pea kunagi kartma, et ta ei oleks aus. Ta on alati siiralt aus ja tal on väga raske teha asju, sest neid PEAB tegema. Tema tahab teha asju ainult siis, kui tema seda tahab. Elus selline asi kahjuks väga kaugele ei vii ja vahel PEAB minema hambaid pesema ka siis, kui sa seda ei taha. Olen õnneks märganud, et mida rohkem aeg edasi, seda rohkem Robin ei viitsi enam selliste asjade pärast vaielda ja teab, et pole mõtet oma energiat sellele kulutada.
Lisaks aga sellele, et Robin võib vahel jonnida, võib ta sind lihtsalt täiesti vabalt ka pikali argumenteerida. Ta võib olla väga järjepidev ja seda muideks üldse mitte vinguval toonil, vaid täiesti neutraalse hääletooniga. Ta lihtsalt küsib ühte ja sama asja uuesti ja uuesti, ei loe, et oled talle juba 4 korda ”ei” öelnud. Ma siis tuletan talle seda enda vastust ka meelde ja ütlen, et ei maksa loota järgmisele samale küsimusele teistmoodi vastust, kuid eks ta peab proovima ikka. Kordamine on tarkuse ema ja kõik muud jutud. Ja Robinile korrata meeldib. Vahel, kui ta on mingist asjast hästi elevil, siis ta kordab seda asja kohe väga mitmeid kordi. Teine kord on mõte kiirem, kui sõnad ja siis ta hakkab nagu kokutama. Kuid see on lihtsalt suurest ärevusest, mitte sellest, et ta päriselt ka kokutaks.
Kuna mul on just ees ka Robini möödunud nädalane logopeedi tagasiside, siis kopeerin sellest mõned read: Robin on julge ja suhtlemisaldis laps. Vestluses täiskasvanuga suhtleb laps aktiivselt ja haarab ka ise initsatiivi. On hästi keskendunud täiskasvanu kõne kuulamisele, peab kinni vooruvahetusest, räägib meeleldi oma kogemusest. Laps kasutab oma kõnes õigesti ruumisuhteid väljendavaid tagasõnu. Samuti suudab Robin sõnu tuletada ja liita eakohasel tasemel. Tal on kujunenud kaheastmeline üldistamisokust. Kõnes on olemas tegusõnade ainsuse ja mitmuse tunnused nii olevikus kui ka minevikus. Samuti on grammatilised vormid omastava ainsuses ja osastava käände ainsuses, mitmuses õiges. Lapse kõne on arenenud eakohaselt.
Seal oli tegelikult veel juttu sellest, et Robin vajas abi koduse aadressi ütlemisel aga teab kõiki oma pereliikmeid, aastaaegasid, aastaegade tunnuseid, pildiseeria järjestamisega sai hakkama, kuid ei osanud veel välja tuua põhjus-tagajärg seost. Selle viimasega proovime kodus tegeleda ja usun, et see tuleb ka kiiresti, sest minu arust on Robin tegelikult hea peaga laps, kes haarab uut infot üsna kergesti. Näiteks küsis ta täna minu käest: kes on džunglikuningas? Ja ma tõesti pidin natukene mõtlema enne, kui tulin lõvi peale. See oli aga vahva, et tema ise minult seda küsis ja muide, teadis ise ka õiget vastust. Olen seda aga ennegi kirjutanud, et küsib asju Robin alati väga julgelt ja talle meeldib kõike teada. Isasse.
Logopeedi öeldud sõnad aga et laps suhtleb täiskasvanuga aktiivselt, on väga õiged. Minu arust on Robin üsna kergest seltsiv laps. Aegajalt ta teeb kummalisi käike ja näiteks ütleb, et kardab mõnda meile juba ammu tuttavat inimest, kuid kuna ta teeb seda kerge muigega, siis ma kahtlustan, et asi pole tegelikult hirmus selle inimese eest, vaid pigem mõne uue koha või situatsiooni ees. Robin on jälgija – ta vaatab tihti, mida teised teevad ja alles siis liitub tegevusega. Ma olen alati arvanud, et ta on pigem väga domineeriv mängukaaslane aga tegelikult see ei ole üldse alati nii. Vahel on Robin jälgija ja läheb lihtsalt kaasa sellega, mida teised teevad. Teinekord läheb ta suuremate laste mänguga väga rõõmsalt kaasa, kuid on ka hetki, mil ta mõtleb lihtsalt oma mängu välja ja ei tee teistega kaasa. Probleemiks ma seda ei pea, mulle meeldib tegelikult, et Robin julgeb enda eest seista ja on üsna konkreetse ütlemisega. Küll aga olen ma märganud, et tihti saab ta asjade või mänguda organiseerimisega väga kiirelt hakkama. Näiteks on meil külas mitu last ja Robinile tuleb mõte mängida tuletõrjujaid. Üsna kiiresti on ta ära otsustanud, kes saab millise kostüümi, kes millise vooliku ning millised on kellegi ülesanded. Eks muidugi see ei pruugi teistele alati sobida, kuid hea tujuga Robin on nõus ka kompromisse tegema üsna vabalt.
Aga halva tujuga Robin.. on päris raske tegelane. Halb tuju võib olla tingitud lihtsalt magamatusest. Üldiselt on Robin selline laps, kes peab üsna hästi lõunaunete vastu, ta muutub lihtsalt ülemeelikuks. Kuid on ka päevi, mil ta muutub lihtsalt.. natukene vastikuks ja ülbeks. Koledad sõnad äkki aga muud moodi ma seda ka kirjeldada ei oska. Ta võib siis igale asjale vastu haukuda, jonnida, käsi rinnale risti panna ja suure ärrituse korral ka lüüa. Tõele au andes – mind pole ta ammu löönud aga vahel teisi küll. Näiteks lasteaias, kui tuju ikka väga paha ja keegi teine veel natukene mõne vale liigutuse teeb või mõne vale sõna tema arust ütleb. Muidugi ei ole selline käitumine õige aga.. ma saan natukene aru ka. Ma ise nimelt hea meelega virutaks inimestele vahepeal oma väga halva tujuga. Kujutan ette, et Robin tunneb sekund enne löömist täpselt sellist suurt ja ülevoolavat viha, et no ei oska lihtsalt midagi teha. Kui see tehtud on, siis tuleb kohe kiiresti endale ka meelde, et nii pole õige. Hakkab häbi ja piinlik ning siis tulevad pisarad. Vahel need pisarad saab kiiresti kuivatatud, Robin vabandab ja teeb seda siiralt, kuid on olnud ka hetki, kus see vabandus on täiesti suvaline ja ei tähenda tema jaoks midagi. Sel juhul on kas tuju ekstraülihalb või lihtsalt on tal tunne, et talle on väga palju liiga tehtud.
Kuid mul on tegelikult hea meel, et seda halvatujulist Robinit on näha aina harvem. Kui augustis oli meil ikka igapäev vähemalt üks suur ja kolm väikest tüli, siis hetkel on neid pigem harva. Robinil on küll aga suur probleem sellega, et ta lihtsalt ei kuula inimesi. Ma ei saa isegi aru miks või kuidas ta on nii julge, et tal ongi ükskõik vahepeal, kuid nii on. Samas ma pean tunnistama, et minul temaga väga palju probleemi selles osas ei ole. Ta vahel küll kogemata ütleb mulle midagi väga totakat vastu või üritab vastu vaielda, kuid üldiselt olen ma proovinud olla sellistes asjades järjepidevalt range ja see on vist hakanud ses suhtes kasu tooma, et ma ei pea teda taga ajama, et ta end riidesse paneks. Kui ma ütlen korra ja ta ei kuula, siis ta teab, et ma ütlen teisel korral juba kurjema häälega. See võib küll tunduda, et appi, nii karm ema, nii väikese vastu, kuid ma usun, et tunnen ise oma last paremini, kui teised inimesed ja võin öelda, et Robinile on vaja reegleid ja rutiini.
Näiteks puhkuste ajal on mõnus alati küll, kuid mingil päeval ma näen, et Robin on natukene tujukam või lihsalt ülemeelikum. Peaaegu alati on see tingitud sellest, et lõunauni on erinevatel aegadel või puudub üldse ning päevarutiin on teistsugune, kui kodus. See muidugi ei tähenda, et ka reisil peaks olema üldse range päevarutiin, kuid minu jaoks on see märk, et korraks tuleb aeg maha võtta, Robiniga pikemalt rääkida, ta korralikult lõunaunne panna ja ta kõht täis sööta. Jah, ka viimane punkt mängib rolli. Minu arust on suurim viga anda väsinud lapsele magusat. Ma tean, et paljud ütlevad, see sugarrush on mingi väljamõeldud asi, kuid Robini puhul on küll näha, et see muudab ta veel rohkem ülemeelikuks ja rahutumaks. Muidugi see ei tähenda, et Robin ei sööks magusat. Sööb küll, kindlasti rohkem, kui peaks aga ma proovin vältida seda, et kommi süüakse õhtul ja lõunaunete lapsele ma pulgakommi ka ei anna.
Kuidagi väga analüüsiv tekst on tulnud Robinist aga eks ma mõtlen tema peale päris palju. Ta on hästi vahva laps tegelikult, tõesti. Ta on naljakas, väga energiline, ülimalt julge, sõbralik ja hästi vahva kaaslane igasuguste matkade ja autosõitude ajaks. Ta on jutukas ja tahab palju teada, küsib ja tahab, et talle asju üle korratakse. Kuigi me kiidame teda minu arust üsna palju, on ta vahel küll enda vastu natukene karm ka. Enda sõnul ta ei oska kirjutada aga tegelikult oskab väga hästi kõiki tähti teha, kui teda natukene juhendada. Ta tunneb ka peaaegu kõiki tähti ja numbreid, oskab lugeda 20-ni ja inglisekeelest 5-ni. See viimane pole tegelikult üldse oluline aga kuna ta selle ise ära õppis, siis kuidagi vahva ikka. Robin oskab näppude peal ka arvutada ja talle meeldib, kui me laseme tal autosõidu ajal jäätiseid või õunu kokku liita ja lahutada. Ta küsib pidevalt mu käest üle milline on ikka number ja milline mitte. Näiteks kas tuhat on number või ei ole. Aga kas viisviistuhat on number? Ei ole? Aga kas ta siis täht saab olla? 🙂 Selline huvitav vestlus.
Kui lasteaias küsiti laste käest, et mida nad tahaksid teada või osata, siis Robin oli pika jutu rääkinud. Mul pole sellest kahjuks pilti aga ma tean, et seal oli kirjas, et ta tahaks osata aru saada, millal on hommik, päev ja õhtu ning et peale lõunat on ikka sama päev. See viimane on minu jaoks ikka naljakas – Robin ei saa kunagi aru, kas on lõunatudu või öötudu. Okei, saab ikka vahel aga teinekord ei saa ja siis see on kuidagi nii armas. Ma olen seda seletanud 1000 korda aga ju see aeg ja päevad ja tunnid on tema jaoks ikka keeruline. Kui me näiteks räägime sellest, et kui kaua on kuskile autoga sõita, siis ei piisa sellest ,et ma ütlen, et umbes pool tundi. Ma pean ütlema juurde, et pool tundi on umbes sama kaua, kui me sõidame kodust maale. Siis ta loob alles seoses, et ahhaa, okei, maale me sõidame tihti, ma tean umbes küll, kui pikk see pool tundi siis on.
Kui rääkida aga Robinist niimoodi ”igapäevaselt”, siis Robin on tubli laps. Ta oskab ise end riidesse panna, sööb ise, proovib nuga kasutada, peseb ise ennast duši all, kuivatab end ise, teab kus tema riided on, oskab väga hästi koristada (kui ta seda tahab), aitab mul lauda katta, oskab võileiba teha, endale juua valada või kraanist vett lasta, joob palju vett, võtab hea meelega vitamiine, sööb üsna meeleldi värskeid asju, oskab sosistada (vajalik oskus, ausalt), naudib sportimist ja õues käimist, kuulab hea meelega audioraamatuid ja meie ettelugemist, teeb minuga rõõmuga õppimisvihikutest väikeseid ülesandeid ja magab üsna hästi, nii päeval, kui ööösel.
Robini lemmik toit on – üllatus üllatus – makaronid ja friikartulid. Eriti meeldivad talle meie enda kodus tehtud friikartulid ja noh, mulle meeldivad need ka. Kanapasta on Robini teine lemmik aga ta ise ütlebki selle kohta lihtsalt makaronid. Siiani ei söö Robin tomatit ja väga ei meeldi talle roheline salat aga samas võileiva peale ta seda tahab. Sööb kana, kala ja liha, kui Raido seda talle pakub ning võib vahel jaurata 3 ampsu üle tund aega aga siis süüa taldriku tühjaks poole minutiga ja küsida juurde. Robin armastab jäätist ja shokolaadi aga ei ole selline laps, kes neid asju oksendamiseni sööks. Tihti paneb ta pooliku jäätise kappi tagasi ning kui laua peal on kommid, siis ta võtab sealt küll ise ühe või kaks aga mitte rohkem. Kodus on meil alati midagi magusat ja ebatervislikku süüa aga Robin saab aru, et kõike korraga ei saa. Robin joob väga hea meelega külma vett toidu kõrvale ja niisama, samuti piima ja vanaema tehtud morssi. Mahla Robin väga ei küsi tegelikult, pigem ikka küsibki morssi. Vee sisse tahab ka sidrunit nagu mina ja vesi olgu pigem jääkülm, kui natukene soe. Ka teed joob Robin hea meelega ja sinna paneme sisse mett, mis talle meeldib. Kusjuures sobivad nii kummeli, piparmündi, roheline, kui suvaline marjatee. Lemmik puuviljad on kindlasti banaan ja mandariinid, ka arbuus, ananass ja õunad-pirnid meeldivad aga väga. Eile sõi hommikul multikat vaadates lihtsalt värsket kapsast ja siiani maitsevad talle maitsetud beebiküpsised. Kuigi külas võib Robin olla lausa päevi peaaegu söömata, siis lasteaias ja kodus on Robin üsna hea isuga. Ma julgustan teda proovima uusi asju ja üldiselt ta on nõus küll. Minu jaoks on kummaline, et talle meeldib kuivatatud kala ja kalmaar aga ma teda kiidan nende söömise eest küll väga. Kuna Saaremaal on kogu aeg palju kala, siis seda sööb ta hea meelega ja oskab täitsa ilusti ka enda kala seest ise luid välja otsida.
Robin on tegude mees. Talle ei meeldi väga niisama istuda ja rääkida. Talle meeldib ehitada, joosta, rollimänge mängida, ronida, turnida, hüpata. Ta on lõbustuspargis ja veepargis palju julgem, kui mina ja tõesõna lohutas mind vimane kord seal: eksju emme, ei ole ju hirmus, ära karda. Ja ei olnud tõesti hirmus, Robinil oli õigus. Robinil muide on paljudes asjades õigus: näiteks selles, et ta saigi endale venna, et üks teine pere saabki endale tütre ning et kunagi me elame majas kus on kindlasti kasvuhoone. Robin ootab väga juba suve, et saaks ainult õues olla ja ujuda ning küsib meilt vähemalt nädalas korra, et eks me lähme veel varsti reisile. Kuigi Robin on üsna kärsitu, siis lennukiga lendamine pole kunagi suureks probleemiks olnud ja see on meile ainult rõõm. Robin on öelnud, et tema ei taha kunagi ühteltki reisilt koju jääda ja ma ütlen ausalt, et ta vist on väga solvunud, kui me ilma temata lähme. Samas on Robiniga võimalik arutelu väga edukalt pidada ning olen kindel, et talle tuleb pakkuda lihtsalt huvitav alternatiiv välja ning ta on rahunenud.
Veel meeldivad meie väikesele Smurfile lauamängud väga. Kabet mängib ta jätkuvalt suure hoolega, samuti Tsirkust, Lotte Lotot ja ning paari kindlalt lauamängu veel. Ma ei oleks arvanud, et ta nii vara nende vastu huvi tunneb aga mul on selle üle ainult hea meel. Ka Aliast mängime me ja see on nii vahva, kuidas ta asju seletab. Eks see ole raske mäng aga ta proovib ja pingutab. Vahel on endalgi raske seletada aga ta väga vapralt arvab ka. Kui sassi läheb, siis hakkab naljakalt naerma, vist natukene häbenedes aga kui õiget vastust teab, siis on väga uhke. Ja meie oleme ka uhked!
Robinist võikski kirjutama jääda, ausalt. Ta on inimene juba. Tal on hästi palju iseloomu ning süda on headust täis. Mulle Robin väga meeldib ja mul on hea meel, et ta meie juures on ning meid õpetama on tulnud. Henri on temast muidugi täiesti vaimustuses ja vahel ka Robin ütleb tasakesi, et nüüd tal ongi päris oma venna.. Meie nunnu 🙂
kristipere 
Recent Comments