Eurovisioon

Kuidas siis nii, et ma sellest ei kirjuta.. Kõik ju kirjutavad! Mul tegelikult ei ole selle eurovärgiga eriti suurt kirge. Ma vaatan ikka, kui meelde tuleb aga pean tunnistama, et võitja jätab mu üsna külmaks. Tegelikult on sama lugu ka Eesti Lauluga. See ei ole enam “minu teema”, sest minu arust on need kaks erinevat asja. Eesti Laulu valides ei sobi see minu arust mitte kunagi Eurovisioonile. Eesti Laul võikski olla eraldi üritus aga praegu on tegu rohkem sellise võistlusega, et võidab see, kes kõige kummalisem on. No olgu, iga aasta on paar väga head laulu ka aga mõned on minu arust küll sellised, et võta üks ja viska teist. Sel aastal mul ei tule ühtegi vist meelde.. Seda Jüri lugu ma ka eriti kuulnud ei ole. Igal juhul, kui ta võitis, siis olid kõik nii rahul. Oli ju meie oma Bond ja puha. Kui Jüri siis lavale astus päris Eurovisioonil, siis.. Oota, kus see RAHVA VALITUD Jüri jäi?

Eks kõik on seda sama juba öelnud: ülikond oli suur ja ei istunud üldse, Jüri tundus väga närvis ja see lavaline liikumine oli lihtsalt.. kurb vaadata. Vaatasin huvi pärast Suurhalli esitlust ka ja see oli palju parem. Jüri tundus ise seda asja rohkem nautivat ja see asi ei olnud nii ülepingutatud. Samas ma ütlen nüüd ausalt ka, et mina Jüri ei süüdistada. Jüri sai kuulsaks vähem, kui aasta tagasi. Ta on väikesest kohast pärit poiss. Suure südamega arvatavasti ja kuuldavasti. See kogu trall on terve aasta jooksul talle ilmselt päris korralikult mõjunud ja teda kasvatanud aga samas mitte piisavalt, et ta oleks suutnud oma korraldustiimile öelda, et teate, ei, teeme nii nagu oli. Sest tegelikult ei olnud ilmselt ikkagi mitte ühegi otsuste taga Jüri üksinda. Meil on ju selle jaoks olemas terve eurotiim ja min teada saavad sõna sekka öelda ka korraldajad ise. 

Igal juhul jäime me viimasaks. Paha lugu, vaene Jüri. Aga tegelt.. Mis siis ikka? Järgmine aasta jälle, elu läheb edasi 🙂 Seni loodame, et ka vahepeal tehakse Eestis ikka väga palju erinevat muusikat, et igaüks leiaks oma lemmiku. Selle aasta vōidulugu ei ole minu lemmik üldse aga mis ka sellest. Vaatasin natukene osasid lugusid järgi ja küll olid kiftid lavashowd! 

Kõigest ja mittemillestki

Olen kirjutanud valmis väga mitu postitust aga pole neid avaldanud. Miks? Tundub nagu mul tegelikult polegi midagi öelda.. Kirjutasin blogiauhindadest, eurovisioonist, lastega üksinda trippimisest, üksikvanematest ja.. Midagi ei postitanud, täitsa naljakas. Ehk teine päev tunduvad kirjutised asjalikumad ja siis avaldan ikka. 

Kuid kuna mul midagi asjalikku öelda pole, siis võtan lihtsalt viimase aja parimad palad kokku: 

  • Me olime lastega Saaremaal kaks päeva. Niiii mõnus, eelmises postituses on pilte ka. 
  • Robin õppis rattaga ilma abiratasteta sõitma. Ostsime uue ratta ka ja poes soovitati abikad ikka alla jätta, et tasakaalu hoida ja harjutada esialgu. Ka soovitati sadul üsna kõrgele tõsta, pidi seljale parem olema. Proovime nii nagu targemad arvasid.      
  • Vahepealsed soojad ilmad olid niii mõnnad. Mul natukene põles nina ära ja mu arust Henri ja Robin ka kohe jumekamad. Robin käis mitu päeva ainult lühkaritega ja täna oli üsna kurb pikkade pükste ja jope üle.   
  • Robinile on kala alati maitsenud. Eriti just kuivatatud kala, mida Saaremaal saab. Sel aastal on aga asi täitsa naljakas, sest ta keset Selverit nõuab krevette. Ta polnud kunagi neid proovinudki aga nägi neid seal ja teatas, et tal on vaja. Mul kahju polnud, ostsin mõned ja no sõi kohe ära.. Sama moodi heeringat, vähki ja kalmaari.. Täiesti mitte minu laps 😀 Aga väga tubli! Ja kala puhastab paremini, kui mõni perenaine!   
  • Tegin eelmine nädal tomatipestot. Ise kuivatasin tomateid ahjus ja puha. Täna tegin karulaugust ja see oli veeel parem!     
  • Kuna ilmad olid nii ilusad, siis vahepeal jäi söögitegemine kodus harvemaks. Meil on aga ju “maitsva kõhutäiega” kuu ja sellest oli kohe kahju, kui jälle õhtuks kodus polnud. Samas oleme ikka päris palju asju sealt teinud ja mitu uut lemmikut saanud. Minu jaoks oli imeline avastus kanasupp. Ausalt.. Ma tean, nii lihtne asi aga no niii hea oli! Ja hommikuks smuutisid oleme leidnud mitu uut ning isegi täisterapastaga hakkame harjuma 😉 
  • Laupäeval tegime rõdu tühjaks. Pesuresti panime koridorirõdule ja nüüd saab maja taga rõdul istuda ja hängida. Põrand on ostetud aga panemata – kõike kohe ei jõua ju ometigi!     
  • Laupäeval käisime linnas sünnipäeval. Läksime ja tulime rongiga. Raido polnud uue rongiga kunagi sõitnud! Mõnus oli aga tegime nalja ka, et kohe kui Kalamajja minek, siis muutusime ise ka rongiga sõitvateks hipsteriteks. Mitte solvuda – rongid, hipsterid ja Kalamaja on kõik lahedad. 
  • Emadepäeval peesitasime maal. Suvi oli täiesti! Proovisime nunnut pilti ka teha minust ja lastest aga no loota ju võib 🙂   
  • Täna saime me Henriga Kohilas mu sõbrannaga kokku ja siis käisime rehvivahetuses. Olin valmis, et seal läheb sada aastat ja tuhat raha, sest rehv tundus ju lausa katki aga läks 15 minutit ja 9€. Hea on, et avastasin selle Kohilas, mitte kuskil keset maanteed.. Henri jäi autos magama ja niii nunnult magas mul süles edasi kui ta tuppa tõin.. Olekski tahtnud jätta endale 🙂 

    Tsau! 

    Tahtsin ainult narrida ja öelda, et ma ei tea, mis te teete aga me oleme Saaremaal, kus on niii mõnna! Tegelikult pole narrida ilus ja nii ma loodan, et kõigil on ikka võimalus neid ilusaid suviseid ilmasid nautida! 

      

      
        
       

    Minge metsa, ideaalsed emad

    Seda postitust ajendas mind kirjutama ühe minu armsa tuttava postitus sellest, kuidas ta on oma 1-kuuse lapse kõrvalt väsinud ja tunneb end läbikukkununa. Ma saan temast nii hästi aru, sest tundsin ise Robini kõrvalt selliseid ja väga palju süngemaid mõtteid. Minu jaoks ei kestnud see aeg mitte paari päeva vaid väga palju kuid, ometi ei julgenud ma sellest kellelegi rääkida. Lõpuks suures hädas vaid Raidole ja mõne sõnaga mõnele sõbrannale, kuid päriselt ei tahtnud ma seda kellelegi tunnistada. Miks? Miks on meil tunne, et oma nõrkuse tunnistamine teebki neid nõrgaks? Tegelikult on ju vastupidi..

    Igas raamatus, mis sa raseduse ja emaks saamise kohta loed, on kirjas, et see tuleb LOOMULIKULT. Kerige ******. Kindlasti tulebki loomulikult teatud osale inimestest. See on sama loogiline nagu see, et mõned inimesed klapivad lastega paremini lihtsalt, kui teised. Nad oskavad teha sõbralikumalt häält, küsida huvitavamaid küsimusi ja ajada lapsed naerma. Osade inimese jaoks see ei ole nii loomulik ja see on normaalne. Sama moodi on normaalne, et sa ei tea alguses täpselt, kuidas imetada, kuidas last kraani all pesta, kuidas beebi kõrvalt kõiki koduseid toimetusi teha. Loomulik on muidugi see, et sa armastad enda last ja tahad talle parimat, kuid  on täiesti LOOMULIK, et sul pole isegi õrna aimu ka, mis sa selle beebiga nüüd peale hakkad ja kust ta äkki üldse siia sai.

    Ma ei räägi siin isegi mitte sünnitusjärgsest depressioonist, mis on ikkagi diagnoos, mida pigem võiks panna vastava haridusega inimene, vaid kõige tavalisemast stressist, mis kaasneb sellega, kui sa saad lapsel. Jaja, ma tean, kõigil ei kaasne. Teie lapsed kakavad heledaid lillepilvekesi ja nad on roosad inglikesed ning te ei ole kunagi väsimust tundnud. Mul on teie pärast hea meel aga see postitus ei ole teile. Teil ongi raske mõista ema tundeid, kes ON väsinud, kes ON stressis, kes ON segaduses. Sest selliseid emasid on palju. Liiga palju. Ja minu nimekaim julges teha selleteemalise blogipostituse ja ausalt öelda, et ta on suurem osa päevast nutnud, kuid nii paljud emad ei ütle midagi. Naeratavad, neelavad pisarad alla ja voldivad ainult pesu kokku. See ei peaks ju nii olema 😦

    Ma tahaksin, et kõik äsja emaks saanud naised teaksid, et kõik need negatiivsed tunded mida te tunnete, need ei ole kohutavad ja halvad. Ma tean, et tunne on selline, et issand jumal, mis EMA või INIMENE ma olen aga ausalt, suure tõenäosusega oled sa väga hea ema ja inimene, sa oled lihtsalt väsinud ja hormoonid möllavad ja su keha on pidanud väga palju läbi elama. Väga palju LOOMULIKKU, kuid siiski, väga palju. Ära karda neid tundeid tunda ja ära karda ka abi paluda. Kui sul on vanemad, siis pöördu nende poole ja puhka nende juures. Kui sul on abikaasa, kes tahab ja saab aidata, siis ära tunne sellepärast süümepiinu. Sa ei pea kõike jõudma ja seal juures välja nägema ka täielik modell. Mina näen suurem osa ajast välja täielik.. kalts. Oota, ma teen pildi, vot!

    img_1958
    See sama särk on mul seljas juba mitmendat päeva ja ma magasin ka täna selle särgiga. Täiesti suva on ausalt. Ta on iseenesest puhas, üllataval kombel pole keegi siia toitu peale ajanud. Need püksid on aga küll toidused ja sääred pidin ma üles keerama, sest kuivatis läksid nad lühemaks.. oops. Ja nagu sa näed, siis minu kõrval jookseb üks ülikift juhe. Säält tuleb internetimees meie juurde. Juhe pole normaalselt ära pandud, sest see on ajutine. Ütleme nii, et kogu meie korter on AJUTINE. Mul ei ole küll siin täielikku kaost, kuid kerge kaos käib minuga ikka alati kaasas. Siin segaduses ma tean küll, kus miski on, see on minu segadus aga ma ei tahaks küll, et praegu keegi külla tuleks. Eriti arvestades seda, et mul on kaks kassi, kes kogu aeg oma liiva põrandale laiali tassivad kuidagi ja Henri eile kala põrandale loopis ja ma pole jõudnud seda veel koristada. AGA kumbki laps ei nuta ja me käisime eile üle 2 tunni lastega rabas. Nii et miks muretseda?

    Ma tean, et vahel jääb teiste blogidest tunne, et küll kõigil on ikka ideaalsed elud ja ilusad puhtad kodud. Mina ei usu, et see alati nii on ja see lohutab mind. Ma ei tea miks me tunneme tihti vajadust olla ideaalne, kui see on ju.. igav. Ei ole vaja tunda end läbikukkujana, sest lapse kõrvalt ei jõua enam kõike, mida varem. Ei peagi. SUL ON LAPS. Mitte ükski muu asi maailmas ei ole nii oluline ega tähtis ja just seda tuleb endale vahepeal meelde tuletada. Minu laps näiteks hakkas praegu põrandal jonnima, sest ta ei saagi Raido jalanõusid süüa aga mis teha.. elu on selline, Hentsukene!

    Emadus on kleepuv. Ausalt. Kõik kleepub kuskilt vahelduva eduga. Kogu aeg on midagi kuskil laiali, keegi tahab pidevalt midagi ja sul on tunne üsna tihti, et sa ise ei saa kunagi enam OLLA. Vahepeal ajavad kõik asjad sind närvi ja siis oled sa nii ülevoolavalt õnnelik, et tekib tunne, kas ma olen JÄLLE RASE?!?! Siia emaduse sisse mahub nii paljut, et see ei tundu minu jaoks küll vahepeal loomulik aga tegelikult vist on. Ma võin vabalt ühel hetkel tunda, et ma tahaks oma lapsed puuri panna ja sis neid heldinult kallistada, sest nad on olnud niiii armsad. Kui te nüüd ütlete, et teie keegi kunagi nii palju emotsioone minutis ei tunne, siis ju on ikka asi ainult minus aga ma kahtlustaksin ikka, et pigem mitte.

    Oh, armas ema, kes sa just oled saanud neid rõõme kogema hakata. Ära muretse! Sa oled tubli, vapper, ilus ja osav ning sa saad selle kõigega hakkama. Sul on ees raskeid ja väga raskeid päevi ning oota vaid, kui lapsel tuleb kõrge palavik, kuid sa saad hakkama. Suurem osa päevi on rõõmsad, lõbusad ja ilusad ning sa tunned end õnnelikuna. Ära ole õnnetu, ku isa vahel ei taha oma lapsega koos olla, vaid tunne rõõmu, et sul on ta näiteks vanavanematele võimalus aegajalt olla. Päriselt loeb see tunne, mis sul on siis, kui sa oma last uuesti näed peale paaritunnist lahkusolekut. Sa tunned armastust. Hästi suurt. Valusalt näpistavat ja pead segiajavat armastust. See on see PÄRIS emadus, kõik muu on sinna juurde käivad lisad. Emaks olemine ei tähenda seda, et sa oled kõiges kõige parem. See tähendab, et sa armastad kedagi rohkem, kui elu ennast ja hoolimata sellest ,et sa mitte midagi aru ei saa vahepeal, sa pingutad ikka täiega edasi, et su kallil oleks alati hea ja turvaline.

    Ilusat laupäeva.

    PS! Selle postituse jooksul küsisid lapsed mult midagi 27 korda.

    PPS! Lõpuks andsin ma Robinile tahvli ja youtube ning Henri ostsin toiduga ära. Nüüd üks neist juba kisab ja ma tuimalt umbes pool minutit ei teinud sellest välja, et need read ära lõpetada.

     

    Lapsed olgu metsas. Seal kus inimesi pole!

    See on vist selline ”muna ja kana” vestlus, et kus nende lastega käia tohiks ja kus üldse peaks. Kuigi mulle tundub, et tänapäeva ühiskonnas on lapsed ikkagi igal pool üsna oodatud, siis on siiski kohti, kus neid kurja pilguga vaadatakse. Olen muidugi ka ise nõus, et on väga mitmeid kohti, kuhu lastega minna ei maksaks. Näiteks ei lähe meie lastega viiskasse restorani. Kohta, kus on lastetoolid ja menüü olemas ikka, kuid kuskile, kus laps peab reaalselt istuma ja sööma – ei, liiga vara. Ma ei taha teiste õhtut rikkuda ja endal on ka tüütu last kogu aeg keelata. Sama moodi ei lähe ma lastega kontserdile, mis toimub kuskil siseruumis ja kus pole olustik eriti lapsesõbralik. Suhteliselt tüütu on, kui üks laps seal terve aja jaurab ja teised vanemad midagi ei kuule. Ma oma arust ühesõnaga proovin ikka arvestada sellega, et mu laps ei olegi kunn ja ta ei pea igal pool nagu boss olema kaasas. Pealegi olen ma siiralt ikka seda meelt, et vanematel on ka vaja vahel kahekesi olla, nii et ilusasse restorani lähme me just nimelt kahekesi.

    Kuid aegajalt ilmub ikka artikleid, blogipostitusi, arvamuslugusid, mille peale ma mõtlen, et mõne inimese arust on ikka lapsed tõesti vist väga kohutavad olevused. Näiteks, kui ma käisin tätoveeringut tegemas, siis see neiu ütles, et talle ei meeldi lapsed lennukis. Ma olen nõus. Mulle ka ei meeldi 🙂 Aga reisida tahaks ikka ja see lendamine on kogu reisist nii väikene osa, et tuleb üle elada. Kahjuks ei ole lastega vanematele eraldi lennuliini või eralennukeid. Kuigi võiks.. Ma saan aru, et lasteta inimese jaoks on hirmustüütu, kui laps lennukis jaurab aga ega vanemale see ka kerge ei ole. Mõni vanem muidugi istubki seal oma rieslingu klaas käes ja ei tee teist nägugi, kuid mina ei saa nii, et las laps jaurab, ma joon veini. Uskuge mind, ükski vanem ei taha, et ta laps kuskil jauraks aga vahel lihtsalt on nii.

    Ka eelmisel nädalal ilmus kuskil mingi arvamuslugu sellest, kuidas lapsed ei peaks oma ratastega kergliiklusteedel ees koperdama. Mind pani see nats pead vangutama, sest mulle tundub, et kus siis see laps harjutama peaks. Algaja rulluisujutaja, kes on täiskasvanu, võib seal teel koperdada aga laps mitte? Muidugi ei peaks see laps seal reaalselt keset teed olema ja vanem võiks teda kõrval juhendada ja vajadusel tee äärde juhtida, kuid laps vajab ikkagi kohta, kus õppida ja kui ta kunagi kergliiklusteel ei käiks, siis ei oskaks ta ju ka 10-aastasena seal liigelda. Ühesõnaga jagunesid ka Nõmmekate grupid arvamused üsna kaheks ja osad inimesed olidki veendumusel, et lapsed sõitku ratastega metsas. Ma ei ole sellega küll nõus aga internetis väga vaidlema ka ei viitsi hakata.

    Täna oli aga lugu selline, et me läksin kell 20:30 maja taha rulaparki. Tulime kergelt rabatiirult ja Robin tahtis korra pargis sõita. Robin on rulapargis käinud väga palju kordi ja kunagi pole meil seal mingit probleemi olnud. Sel korral Robin ütles, et ta ei saa ühe asja peale sõita, sest poisid on seal kambakesi ees. Olidki. Seisid ja rääkisid juttu. Palusin neil rahulikult ja viisakalt, et äkki kui nad seal jutustavad, et nad teeks seda seal all ja laps saaks paar korda sealt ülevalt läbi sõita. Ma ei olnud ennast ette valmistanud, et siis läheb lahti sõnasõda. Mina, Raido ja 2-3 nooremat kutti. Alguses üks 17-aastane, siis üks 22-aastane ja lõpuks tahtsid mõned veel sõna võtta. Hästi raske oli nendega vaielda, sest nad ei tahtnud väga kuulata ja ütlesid, et ma ei suuda oma emotsioone teemast eemale jätta. Minu meelest oligi teema üsna emotsionaalne ja ma ei saanud aru kuhu mu emotsioonid jääma peaksid. Proovisin siiski üsna rahulik olla ja 90% ajast tuli see mul välja ka. Korra tõstsin häält, sest nad suhtusid meisse hästi üleolevalt. Üks noormees ütles, et mul on tema suhtes eelarvamused, kuna ma pakkusin, et ta on 16-18 aastane. Ma ei mõelnud seda üldse pahasi (kuidas saakski?), vaid tahtsin talle lihtsalt selgitada, et nii noorena mina ise ka ei suutnud lapsevanemaid paljudes asjades mõista.

    Kogu asja mõte oli selles, et nende arust ei tohiks alla 12-aastased lapsed rulapargis üldse käia. Välismaal pidavat niimoodi olema, ma ise ei ole sellise asjaga üldse kursis. Lapsed pidid ette jääma, probleem tekitama, enda ümbritsevat mitte tajuma, õnnetusi põhjustama jne. Kusjuures muidugi ma olen paljuga nõus. Näiteks sellega, et lapsed kipuvad ette jääma. Nad on uimasemad ja vaatavad ringi. Mina aga seevastu olen ALATI 100% rulapargis Robini kõrval just selleks, et vältida mingit ette jäämist. Ma palun tal teha kiiremini, palun tal hoida ühele poole, palun vaadata, et ta ei oleks teistel ees jne. Ma ei tuleks selle pealegi, et lasta tal seal üksinda hängida. Robin tegelikult saab asjast juba natukene aru küll, kuid ”rulapargi seadusi” ta ei tea. Just sellist väljendit muide vestluses kasutati. Rulapargis olevat omad seadused, mida mina ei tea ja seepärast ei tohiks ma ka sõna võtta. Äkki tõesti nii on ja mina mingeid seadusi seal muutma ei tahaks hakata, ma tahtsin ainult, et mu laps saaks 3 minutit rahulikult sõita..

    Selgitasin noormeestele ka, et me käime seal tavaliselt just siis, kui kedagi ei ole. Raido proovis selgitada ka seda, et see on tegelikult ju hea, kui ta õpib varakult sõitma ja teab, kuidas käituda, kuid nad ei olnud väga selle poolt, et me mingile kompromissile jõuaks. Ma ütlen ausalt, et kui vestluse keskel me tõesti võisime Raidoga tunduda agressiivsed lapsevanemad, kes noori milleski süüdistavad, siis see osa läks väga kiiresti mööda ja me proovisime neile rahulikult enda poolt selgitada. Üks noormees oli natukene rahulikum, kuid teine oli päris ebameeldiva suhtumisega. Oli näha, et ta tahtis meid väga pimedasse kohta teha, kuid hoidis end tagasi. Aitäh talle vähemalt selle eest. Mingisuguse lahenduseni me oma vestlusega ei jõudnud, sest ma kahjuks ei saa nõustuda nende palvega, et me järgnevad 8 aastat lapsega rulaparki ”ei roniks”. Nende konkreetsed sõnad olidki, et laps sõitku rattaga metsas, kus teisi ei ole.

    Nad rõhusid hästi palju sellele, kuidas lapsed tekitavad õnnetusi ja siis on nemad süüdi. Ma ütlen ausalt – mina neid ei süüdistaks, olen sellele varemgi mõelnud. Kui minu enda kratt ikka ette jääb, siis see on minu ja lapse süü, mitte teise sõitja süü. Selleks mina olengi seal, et neid olukord vältida. Seni on meil see alati õnnestunud, kuid väidetavalt pidavat seal kogu aeg õnnetusi juhtuma. Me käime seal ise üsna palju ja õnnetusi näinud ei ole, kuid.. äkki meil on vedanud. Vedanud pidavat meil olema ka sellega, et me sattusime ”üsna normaalse pundi otsa”. Väidetavalt oleks ma valinud mingisugused teised kutid kelllel ma oleks palunud korraks eest astuda, oleks asi ”meie kõigi jaoks õnnetult lõppenud”. Ma ei tea, kas see oli ähvardus või kus getos me elame, kuid kõrvu kajama see igal juhul jäi.

    Muide, naljakas oli see, et nad rääkisid nii palju õnnetustest, kuid nendel endal kiivrit peas ei olnud kellelgi. Küsisin ka, et kui rulapargis on õnnetused igapäevased asjad, siis miks nad ennast ei kaitse. Sain vastuseks üsna ilmselgelt ”kammon, me oleme rulasõitjad”. Ma ei tea kahjuks mida see tähendama peaks, nii et vabalt võiks keegi mulle selgitada. Mulle jäi sellest mulje, et nad on lihtsalt liiga lahedad, et olla ettevaatlikud. Ma arvaks, et tegelikult nad pidasid silmas ikkagi midagi muud aga ei mina neid rulapargi seadusi ei tea..

    Ma saan aru, et neile tundus, et me täiega tungisime nende territooriumile. 17-aastane mina oleks nende asemel väga kurjasti seal hüpanud ilmselt. Ma mitu korda proovisin ka selgitada, et ausalt, tegelt ei taha probleeme, tahaks mingisugusele teineteise mõistmisele jõuda, kuid nad ei olnud sellest väga huvitatud. Ma ei taha nii öelda aga mulle tundus, et nad tegelikult päriselt ei kuulanudki. Või äkki nad ei tahtnud tunnistada, et nad said aru, et mõnes asjas mul võib tõesti ka õigus olla. Mina neile tunnistasin küll, et teatud asjades nad avasid mu silmad – näiteks, et Robin on nii väikene, et kui ta kuskilt alt üles sõidab, siis teatud nurga alt teda pole näha. Olen kindlasti ses suhtes ettevaatlikum edaspidi.

    Kui nüüd pikk jutt aga sel teemal kuidagi kokku võtta, siis mina ei saa kahjuks ikkagi aru MIKS see minu 4-aastane ei tohiks rulapargis käia. Jah, ma ei vii teda siis sinna, kui noori on hästi palju. Seekord ei olnud, oli pigem vähe. Olen ka sellega nõus, et see on MINU TÖÖ teda valvata, keelata, juhendada ja vastutada. Mõistan ka seda, et vahel võib juhtuda, et ta jääb korraks ette, kuid mulle tundub, et rulapargis peab nagunii teineteisega väga palju arvestama. Ma ei taha olla üldse üks selline lapsevanem kelle arust on tema laps maailmanaba ja kõik keerleb ainult minu musirullide ümber aga no ausalt.. kus laps siis üldse enam käia võib?

    Noormehed mainisid mitu korda, et rulapark ei ole mänguväljak. See ajas mind hästi segadusse, sest Robin ju ei mänginud seal. Ta sõitis oma rattaga nagu kõik teised lapsed. Seal oli ka üks 5-aastane poiss, kes tõukerattaga sõitis ja lisaks mõned väiksemad tüdrukud, kes tegelikult seal hüppamisvärkidelt eemale hoidsid aga siiski lähedal olid. Nõmme on minu meelest TÄIELIK perekoht, kus lapsi ja noori ongi igal pool ja me peamegi kõik kõigiga arvestama. Ma ütlen ausalt, et see rulapark on täielik peldik tegelikult. Need noored ise väga palju lägastavad seda, lõhuvad ja jätavad prügi maha. Olen korduvalt neil palunud seal mitte suitsetada näiteks, nii et ega nad ise ka sellesse kohta alati lugupidamisega ei suhtu, kuid nende jutust jäi mulje nagu mina ei mõistaks üldse selle koha olulisust.

    Hästi pikk jutt sai kirja. Natukene ehk emotsionaalne, kuigi ma olen tegelikult üsna rahulik. Kui nüüd kõik kirjutavad, et jah, tegelt ikka lapsed ei peaks rulapargis käima, siis ilmselt ma käingi seal Robiniga ainult siis, kui teisi lapsi ei ole. Ma ise praegu ikkagi arvan, et lapsed ja noored peaksid suutma ka koos eksisteerida. Me kõik ju peaksime. Päris kurb on, kui laps ei tohi enam sõita kergliiklusteel rattaga või rulapargis tõukerattaga enne 12ndat eluaastat. Metsas ei tohi enam laps valjemini hõivata ja kive ei tohi ka vette visata, sest põhjavesi minevat sogaseks. Kui oma lapsele nutitelefoni kohvikus annad, et ta tasakesi multsi vaatad, siis oled laisk vanem aga kui su laps kohvikus mängib, siis oled hipster, kes lapsele reegleid ei kehtesta. On nii palju asju, mida järgida ja 100 inimest, kes kõik arvad erinevat moodi, et mida ja kuidas nende lastega ikka teha ja kas üldse. Pea läheb sassi.

    Minu arust peaksid lapsed lihtsalt saama lapsed olla. Muda sees hüpata, kiigel vahel püsti kiikuda, liivakooki tegema, muru maitsema, rattaga ringi rallima, metsas teineteist taga ajama ja vahepeal natukene ulakusi ka tegema. Lapsepõlv on niigi nii lühikeseks jäänud… aga see pole praegu üldse ju see teema, millega ma alustasin. Ühesõnaga selline huvitav õhtupoolik oli meil. Sellele eelnes mitu tundi rabas jalutamist, nii et tegelikult oli väga mõnna reede. Ega noormehed seda kuidagi ära ka ei rikkunud aga pigem.. tegi kurvaks. Üks kord oli rulapargis üks kutt, kes pakkus, et ma olen Robini õde, tema meeldis mulle palju rohkem, kui need tänased. No vahel on kohe inimese hääletoon selline ,et sa saad aru, et ta suhtub sinusse nagu maailma nõmedasse inimesse..

    rabas

    Soe

    Väga ootamatult läks ilm hästi soojaks ja nii oleme me iga päev palju rohkem õues olnud. Kõigile meeldib! Pikemalt kirjutada ei jaksagi aga panen mõned pildid meie viimastest päevadest. 

       
    Robin kossutrenni ootamas. Robini särk sai eile mitu komplimenti 🙂 

     
    Tudumõmmi oma uues toolis

       
    Ja Selkus shoppamas

     
    Ja sokkis õues, sest emme pole viitsinud papusid ostma minna..

       
     
    Robin trennis rõõmustamas

       
    Ja lasteaias kiikumas

     

    4 aastat vanusevahe

    Kuna Britt samast teemast kirjutas, siis mul hakkas kohe mõte tööle. Ahvipärdik nagu ma olen. Tegelikult tundus mõttetu tema postitust sel teemal kommenteerida, vaid palju mõtekam on ise lihtsalt korralikult enda mõtted lahti selgitada. Kõige pealt ma ütlen kohe ära, et ma peale Robinit ju tükk aega ei tahtnud üldse lapsi saada. Olgu, nii on vale öelda. Ma tahtsin küll lapsi aga ma ei julgenud neid saada. Algus oli konarlik. Kui kõik mulle rääkisid, et NII HEA on saada väikese vanusevahega lapsed, siis mina ainult mõtlesin, et kas need inimesed on kõik hullud. Tegelikult ma saan aru küll. Mõnedele sobibki see ”ühe hooga tegemine”, kuid mul oli puhkust ka vaja. Kuid kõigest järjemööda..

    Plussid:

    • Robin on piisavalt suur, et ta saab aru, kui ma vahel ei jõua temaga kohe tegeleda. Ma saan talle öelda, et kallis, palun oota ja üldiselt ta mõistab. Väsinuna või päris alguses, kui Henri sündis, oli see muidugi keerulisem, kuid praeguseks on ses suhtes ikkagi üsna kerge.
    • Vanem saab suuremat vaadata. Kui ma näiteks duši all käin, siis ma panen Henri istuma söögitooli ja rihmadega kinni, et ta välja ei roniks. Põrandale ei julge teda jätta, ta ronib igale poole. Toolis istudes aga vahel võib tal igav olla, isegi kui ma olen talle ta lemmikmulta selleks 10-minutiks pannud ja siis tulebki appi Robin, kes siis vennat lõbustab või talle mänguasju ette kuhjab.
    • Robin jaksab Henrit tõsta, kui juhtub näiteks, nii et ma olen vannitoas ja uks on kinni ning Henri seal taga seisab ja vastu ust toetab. Ei taha last pikali lükata? Palud vennal väiksema ära tõsta, saab vabalt hakkama.
    • Üleüldse oskab suurem väiksemat hästi naerma ajada. Kui Henri ikka kisama pistab, siis peaaegu alati on Robin see, kes suudab teda maha rahustada ja/või naerma ajada. Piisab venna kallistusest, kui vaikus on majas.
    • Ma olen ise saanud vahepeal hingata. Nagu ma kirjutasin ka, siis mulle ei sobinud see väikene vahe. Ma ütlen veel kord MULLE, mul on hea meel, ausalt, kui SULLE sobis 🙂 Mina vajasin korraks tööl käimist, puhkust, veini joomist, jooksmist ja mitte imetamist ega rase olemist. Mulle meeldis Henriga alustada kogu asja puhtalt lehelt ja värske vaimuga. Ma arvan aga, et see oleneb sellest ikka milline esimene laps on. Mõni illikuku ju ainult magab ja ei tee piiksugi. Meil sellist väljalaset ei olnud kahjuks..
    • Ma olen kahe lapsega üsna palju ka üksinda julgenud käia. Kuna suurem saab ju vajadusel enamvähem okeilt ise hakkama, siis pole probleem näiteks kahe lapsega ujumas käia. Robin enamasti paneb end ise riidesse. Eks väike jauramine käib ka selle riietumise juurde, kuid ma pool aega seda enam ei pane tähelegi. Me oleme kolmekesi käinud ka näiteks Saaremaal, sõitnud koju Riiast, käinud külas, shoppamas, ujumas, õues ja üleüldse igal pool, kus vaja. Vahel on raskem ikka, kuid saab tehtud.
    • Vanem laps ilmselt magab veel lõunaund. Kuigi ma tean, et mõned siiski ei maga, siis meil ikkagi pigem Robin magab lõunat. Muidugi reisidel ja kiirematel päevadel ei maga ja sellest pole ka hullu, kuid võimalusel ikka kodus ja lasteaias ka kindlasti. Puhkus on ju mõnna. Kuigi Henri teeb praegu veel kaks und päevas ja tema teine uni on muidu hiljem, kui Robini lõunaunne minek, siis kodupäevadel üritan asju sättida ja kõike saab, kui hästi tahta. Päevagraafik on olnud meil ikka sügisest alates juba olemas. Hommikul meie Henriga küll ärkame natukene varem aga see pole minu teha kahjuks. Ööunne aga lähevad mõlemad tavalistel päevadel 20:30.
    • Vahel saab vanema lapse ”ära saata”. Kõlab vist päris koledalt aga tegelikult pole nii üldse mõeldud. Pean silmas seda, et 4-aastasel on juba täiesti omad sõbrad ning ta hea meelega on vahel päevakese neil külas ja sul on ühe lapsega kodus natukene kergem. Eriti hea on see siis, kui keegi kodus näiteks haige või lihtsalt kiiremad ajad. Ei pea end süüdi ka tundma, sest laps ju ise tahtis ka minna. Sellega seoses ka järgmine punkt, et…
    • … vanem laps oskab end sõnadega väljendada ja ka keerulisemaid tundeid natukene juba sõnadesse panna. Eks raske on ikka, kuid natukene kergem ikka, kui näiteks 2-aastasel.
    • Kui vanem laps tahab või tuju on SEE ÕIGE, siis saavad koos toimetada ka. Näiteks veeretab suurem väiksemale autosid, teeb kaisuloomadega tsirkust, lohistab tekiga toas ringi jne.

    Mitteniiplussid:
    (ma ei tahtnud päris miinused kirjutada, ma ei tea miks.. imelik vist olen?)

    • Vanem laps mäletab aega enne beebit. Britt oli selle välja toonud väikese vahega lastele plusside alla ja õige ongi. Robin aga oskab võrrelda vahel, et see oli nii ja too, kui Henrit veel polnud. Samas nagu ma kirjutasin, siis ega see ju pole otseselt miinus, vähemalt meie peres mitte.
    • Tänu sellele, et laps oskab sõnadega ennast paremini väljendada, saab ta ka sõnadega rohkem haiget teha. Meil olid esimesed kuud päris rasked Robini jaoks ja ta vahel ütles mulle väga pahasti. Väga kurvaks tegi ja äärmiselt valus oli. Samas peab lisama, et see aeg läks paari-kolme kuuga õnneks mööda ikkagi.
    • Ühiseid mänge ei ole väga palju ehk väiksem on vahepeal tüütus. Robin näiteks tahab rahulikult laua taga süüa aga Henri tahab ta varbaid lutsutada. Robin tahab diivanil korraks multsi vaadata aga Henri tahab ta varbaid lutsutada. Robin tahab rahulikult maasikaid ja vaarikaid nosida, Henri tahab Robini varbaid või maasikaid ja vaarikaid nosida. Robin peab vahepeal venna eest peitu pugema, et saaks puhata. 🙂
    • Plusside all oli kirjas ka, et vahel mängivad koos. VAHEL. Suurem osa ajast ikkagi on 4,5-aastasel teistmoodi mängud, kui 9-kuusel, kes tahab asju.. süüa.
    • On väga tõenäoline, et sa ei olnud alles hoidnud vanema lapse asju ja oli palju uute asjade soetamist. Samas meie puhul ses suhtes vedas, et vahepeal olid teised ka lapsed saanud ja näiteks eile sain Birgitilt terve koti üliülivahvaid asju Hentsule.

     

    Rohkem ma tegelikult ei oskagi välja tuua mingisuguseid miinusepoolsemaid asju. Üldiselt on minu arust see vanusevahe ikkagi praegu väga meeldiv olnud. Just see, et Robin saab natukene ka ise toimetatud ja vahel ta tahab ja saab väga palju aidata. Igale perele sobib ikka oma nagu ma tuhandeid kordi öelnud olen, kuid ma ise ei muudaks küll midagi. Samas on Henri nii teistmoodi laps, kui Robin, et ma täitsa mõtlen sellele, et äkki kolmas võiks tulla väikesema vahega. Aga äkki hoopis suuremaga? Kes teab 🙂 Praegu on igal juhul elu täitsa mõnus. Muidugi jookseb vahepeal juhe täiesti kokku aga need on pigem ikkagi üksikud päevad. See ootamatult saabunud kevade on tuju veel eriti heaks teinud ja lastele mõjub see ainult õues müttamine väga positiivselt. Nii et kokkuvõtvalt.. olgu see vahe 2, 3, 4, 5, 7, 10, 14 või 20 aastat. Oluline on ise nautida enda laste lapsepõlve koos nendega ja tunda rõõmu oma lastest. Nii kasvavad neist õnnelikud inimesed ja siis on ju iga ema ka õnnelik. 🙂

    Next Newer Entries