Vaid nõrk inimene kohtleb teisi halvasti

Kuidas see kõik alguse sai, ma enam ei mäletagi. Ma olin 17 ja tundub uskumatu, et ma saan öelda: sellest on 10 aastat möödas. Ma ei tea millal ma sain nii vanaks, et millestki saab möödas olla 10 aastat, kuid nii on. Nagu klassikalises loos ikka on ka siin ”prints” vanem, kogenum, minu silmis targem, kuid tegelikult lihtsalt osav manipuleerija.

Ma teadsin ka siis, et inimesed ei ole alati ausad ja head. On inimesi, kes valetavad ja petavad. Kuid ma pidasin end väga eriliseks. Juba üsna noorest peale olin ma arvamusel, et millegipärast olen mina see üks eriline inimene, kes teab täpselt kuidas elu käib, keda usaldada ja keda mitte. Ja nii ma siis usaldasin. Mitte küll pimesi, kuid aegapikku siiski. Nii põnev oli ju! Keegi, kes on sinust vanem ja huvitavam, kes pool aega sulle tähelepanu ei pööra aga kui ta seda teeb, siis nii pühendunult. Ses eas, ma veel ei teadnudki, et niimoodi ei peaks olema ja kui sa kellelegi meeldid, siis on normaalne, et ta sulle seda kogu aeg välja näitab. Ma arvasin, et nii ongi suurte inimeste suhe ja see vahepealne nõmedate kommentaaride ütlemine on täiesti tavaline asi.

Ma olin nii harjunud sellise kerge minu üle naermisega, et ma ei pööranudki sellele eriti tähelepanu. Mis seal ikka, kõik teevad nalja ja ma ise olen ju irooniliste kommentaaride üks printsessidest. Ma ei pannud tähelegi, kui neid kommentaare tuli aina rohkem ja tihedamini ning need muutusid aina õelamaks. Mingil hetkel oli iga päev vähemalt üks selline hetk, kus minu kohta öeldi mõni õel kommentaar kõigi ees – et ikka teistel ka naljakas oleks, sest kes ikka ainult endale head nalja tahab hoida.

Kuni ma lõpuks hakkasin aru saama, et see on ebameeldiv ja ebanormaalne, ei osanud ma enam päris täpselt midagi teha. See on tõsi, mis räägitakse – su eneseusk on tasapisi maha tambitud, sa ei ole päris kindel, kuidas sa peaksid seda jälle upitama hakkama. Mina proovisin kõige lihtsamat vastupanuteed, mis mulle pähe tuli ja hakkasin vastu. Esialgu oli see talle naljakas, kuid purjuspeaga oli see ilmselt vastik ja tüütu. Miks ei peakski olema? Mingi sinust noorem tsikk, kellest sinul tegelt suva on, ütleb su nõmedale kommentaarile vastu, et sa oled ise nõme. Eks ta sai ise ka aru, et seda ta ju ongi ning sellest see viha tekkiski.

Viha oli tavaliselt kiiresti mööduv. Piisas mulle väga ebameeldivate sõnade ütlemisest, kas seltskonnas või sellest eemal ja tundus, et pidu võib edasi minna. Ja läkski. Ühel järjekordsel pidusel istumisel ma ei viitsinud enam neid sõnu alla neelata. Ma ei tea, miks ma täpselt just selle momendi otsustasin valida, et häält tõsta, kuid just seda ma tegin. Me istusime elutoas. Mina istusin maas, sõbranna tugitooli ees. Ma ei tea miks. Mulle on alati maas istumine meeldinud ja ju ma tundsin, et nii ma olen kuidagi natukene nähtamatum ka. Seda kommentaari, mis mu pihta tuli, ma enam ei mäleta, kuid ma mäletan seda pilku, mis sai mulle osaks, kui ma ütlesin, et see ei ole naljakas. Ja ma mäletan seda mööda minnes mulle jalaga kergelt virutamist. See ju võib tunduda nii väike ja mõttetu asi. No läks mööda ja kergelt togis aga.. mida kuradit?!

Ei ole ilmselt vaja lisada, et meie teed peale seda läksid lahku. Ei olnud see tee väga kerge ega sile, kuid hullu ka polnud. Sest siis ma olin juba aru saanud, et see ei ole kuidagi tervislik, mis minu elus toimub. See periood ei olnud üldse pikk. Võib olla napilt pool suve, kuid siiski on see mul väga ehedalt meeles. Ma olin seda inimest kunagi ju vaadanud sellise kadedusega ja mõelnud, et küll on alles äge! Ei olnud äge. Oli nõme ja nõrk ja haiget saanud inimene. Ma tean, tal oli valus. Erinevatel põhjustel oli tal endal halb ja mina olin lihtsalt juhuslikult tema teele ette jäänud noor naiivitar. Kuid see pole vabandus, et kedagi alandada.

Viimastel päevadel on see teema olnud taas aktuaalne ja sellest ka minu postitus. Ma ei aksepteeriks mitte kunagi praegu seda, et keegi ütleks mulle pidavalt halvasti ja natukene mööda minnes togiks mind. Kahjuks tean ma mitut inimest enda tutvusringkonnast, kes on samasuguses suhtes olnud. Kes juba aastaid, kes vaid mõne nädala. Mõista naist hukka ja öelda, et küll on alles nõrk, et ära ei tule või vast ta ise seda noris.. See on ikka labaduse tipp ja täiesti häbiväärne lugu. Kui Raido ütleks mulle ühel päeval, et naised ise nokivadki ja siis on väikene tou ära panna täiesti normaalne, siis ilmselt vaataksin ma seda sellise pilguga, et kui vaid pilgud tapaks..

Iga inimene on väärt, et teda armastatakse. Me kõik oleme milleski head ja me kõik oleme kellegi jaoks ilusad ja maailma parimad. Ärge leppige kunagi vähemaga ja MITTE KUNAGI ärge laske saada kellelgi teie jaoks prioriteediks, kui teie olete tema jaoks vaid pelgalt viies valik. Ennast peab armastama ja austama. See on vahel NII raske, nõuab palju tööd endaga ja kohutavalt palju eneseanalüüsi, kuid seda tuleb teha. Mina olen ilmselt alles poolel teel. On mitmeid asju milles ma olen väga ebakindel, kuid kui ma vaatan 10-aasta tagust Kristit ja praegust siis.. võib juba natukene uhke olla küll.

Kellegi löömine ei ole okei. Ei naise, lapse, looma, mehe. Probleeme lahendatakse sõnadega. Ja mitte koledatega. Rohkem teineteise mõistmist!

Protected: Robin lasteaias

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Paar reisipilti

Kuna meil on nüüd gopro, mida me eriti kumbki veel kasutada ei oska, siis eilne päev möödus sellega katsetades ja mängides. Minu arust on ikka naljakas mingi aparaat vee alla panna ja see siis ei lähegi katki.. Tundub kuidagi ebaloogiline lausa. Tegelikult on see aga väga äge! Burstiga pilte tehes tuleb neid muidugi korraga 30, nii et pilte on kokku juba paaaalju, kuid eks ma kodus sorteerin need ära. Olen vahepeal siin neid vaadanud, et katsetada, mis kuidas töötab ja mōned pildid on vahvad küll. Mulle tegelikult meeldib see, et ma ei näe neid pilte – ongi põnevam, nagu VANASTI! 

Kuna Henril oli eile ikka veel palavik, siis mina olengi terve reisi hotelli ala olnud. Õnneks on ala suur ja ei hakka palavikus lapsega kuskile matkama minema.Eile oli tal tuju juba hea ja ta ei maganud ainult. Üleeile magas ta järjest põhimõtteliselt 10-18ni päeval. Ma sain sel ajal ōues päevitada natukene aga pool aega ikkagi kontrollisin teda. Praegu ei tundu tal palavikku olevat aga kui täna ka on, siis lähme arsti juurde igaks juhuks vere- ja pissiproovi andma. Muud tal midagi ei ole. Nohu on ka aga seegi juba palju parem. Ma ise arvan, et ju ta sai külma – ōues oli nii soe ju ära tulles aga poodides on konditsioneerid nii põhjas. Ma ikka panen talle seal pusa peale jne aga vahepeal see temperatuurikōikumine ju 10 kraadi. Autos mul konditsioneer ühtlaselt 23 peal, mis peaks täitsa okei olema. Eks? Igal juhul tundub, et täna on tal parem – ta alles tudib aga kuum ei ole ja eile õhtul ka oli 37,0. 

Robin on muidugi reisi nautinud täiega just sellepärast, et me olemegi ainult ujunud. Nad olid üleeile terve päeva Raidoga veepargis ka ja lapsele nii meeldis. Kui eile küsisin, kas tal igav pole nii ainult meiega siin hotellis, siis ta vastas, et see on parim reis. Järeldus: heaks eluks on vajalik vesi ja pere.   

  

Kuid ma üldsegi ju lubasin pilte näidata.. Sellega on väike jama – ma ei teadnud, kui kaua ta siin pilte laeb, nii et ega ma üle mõne ei viitsigi siia siis panna, kui peab 10 minutit ootama. Meie alles ärkame vaikselt (ehk Robin äratas minu aga Raido ja Henri veel magavad). Tänane plaan: süüa, ujuda ja hängida. Siin lasteklubis on tegelikult palju huvitavaid asju aga me oleme ainult minigolfi mänginud seni. Need lastega tegelevad tüdrukud kutsuvad küll tihti aga Robinit ei saa tõesti veest üldse ära. 🙂 

  
Saadame teile aga soojad tervitused ja palume, et te vihmatantsu teeksite, sest ilmselt hakkab kohe Eestis sadama, kui meie maandume 😦 

  
   
   

Suitsetamine

Olen suitsetamisest viimasel ajal palju mõelnud. Ei teagi miks, ise ma ei suitseta. Kuid olen näinud muusikakooli ümber niii palju noori suitsetamas. Kuna tegu on keskkooliga, siis ilmselt on nii mõnigi neist ka alaealine. Ma keelama ei lähe – tean, et ega see minu sõna midagi eriti ei muuda. Tahaks muidugi aga paari lausega on raske selgeks teha miks suitsetamine on nõme. Sest seda see ju on. 

Naljakas on see, et ma ise ka suitsetasin. Sorri, vanemad. Kuigi nad ju teadsid kindlasti aga ega nad ka suurt midagi teha ei saanud. Pealegi olin ma kodust välja kolides juba 18 ja siis oleks see keelamine olnud veel mõttetum. Kui ma alaealisena aga isale Vineeri trammipeatuses vahele jäin, siis oli ta kuri küll. Ma ise oleks ka ju. Endal oli siis ka häbi, sest ma teadsin küll, et suitsetamine on halb. Kusjuures ma ei suitsetanud siis teiste survel või et lahe olla, mulle lihtsalt meeldis. 

Esimest korda proovisin suitsu vist 7ndas klassis. Olge tervitatud Rene, Keitlin ja.. Jaana vist ka? Vastik oli aga põnev oli rohkem. Kuidas sellest minu suitsemine edasi läks ma ei mäletagi. Olin aga koguaeg selline suitsetaja, kes tegi väga harva. Vahel ei teinud päevi või terve nädala. Ei olnud otseselt vaja aga kuskil hängides vahel oli mõnus. Suitsu kätte saamine oli küll lihtne. Kohilas töötas tuttav poes ja Balti jaamast sai siis igaüks kätte. 

Ma suitsetasin vahelduva eduga kuni selle ajani kuni ma Robinit ootama jäin. Tegelikult loobusin juba natukene varem – jäin rasedaks veebruaris aga suitsu polnud teinud terve talve. Külm talv oli ja ma ei viitsinud õues külmetada. Igasuguseid suitsuruume ma aga vihkasin juba siis. Vana hea Hollika suitsuruum on ikka meeles, kui üks vastikumaid kohti maailmas. Kuid ma ikka tsillisin seal vahel peol.. Praegu ei suudaks seal lähedal ka ilmselt seista.. Igal juhul 2009 aastal ma sellise “oma paki” ostmise lõpetasin ära. Nagunii ma tegin harva ja siis enam lihtsalt ei viitsinudki. Polnud isu ja hakkas vastu. 

Nüüd ma selle 2006 kuni 2016 aasta vahel olen mõned suitsud teinud. Sõbrannaga veini kõrvale rōdul või peol. Isegi kui teha on olnud täitsa okei, siis hommikul on küll vastik. Lisaks haisevad juuksed ja käed ja suus on rõve tunne. Vastik ühesõnaga. Ja nii ma vaatangi neid noori suitsetajaid ja mōtlen – tahaks, et nad jõuaks kiiremini selle tõeni, et nad ei peaks mitu aastat suitsetama kuni see klõps ära käib. Kuid ega mina seda sundida ei saa. Inimene ikka ise peab seda tahtma. 

Praegu mulle ei meeldi suitsetamine üldse. Kui keegi mu lähedal suitsetab, siis see lōhn on ikka väga ebameeldiv. Kõige hullem on, kui kuskil restoranis või kohvikus keegi kōrvallauas suitsetab. Eestis sellist asja õnneks eriti ei ole aga välismaal ikka. Eestis on ka normaalne, et mõistlikud inimesed astuvad suitsetades lapsest eemale ja ei suitseta ka kohe poodides jms kohtade ukse ees. Tavaliselt ei ole ma näinud ka suure rahvamassi sees palju suitsetajaid, nii et asi vist seegi. 

Minu enda tutvusringkonnas on suitetajaid praegu pigem vähe. Mōned üksikud meenuvad praegu ja mul on selle üle hea meel. Paljud on maha jätnud viimasel aastal ja ma olen nende üle kohe täitsa uhke. Neile, kes suitsetavad, ma mingit moraaali küll ei loe. Pole minu asi ja minu teha. Samas ütlen aga ikka, et.. jätke maha. Kōik me teame, et suitsetamine on halb aga paljud vist ei teadvusta seda päriselt endale. Mōelge enda peale. Nii paljud tahavad teiega koos olla kaua-kaua, ärge laske suitsetamisel seda aega piirata. Kuid jah.. Ei tahtnud ma moraali lugeda. Sest eks kõik jõuavad omal ajal enda tõeni. Suitsetamine lihtsalt.. pole lahe. Ja mul on hea meel, et ma ei suitseta ja minu lapsed ei pea mind nägema suits käes. 

PS! Jah, alkohol on halb ja ometigi ma veini ju joon, kuid nagu ma ütlesin: me jōuame kõik oma tõeni ise ja erineval ajal. Ehk tuleb ka veinist loobumise aeg.. Või ehk läheb pōrgu jäässe 😉 

Rhodos

Kunagi ammmmu leidsin ma lennukipiletid Milanosse väga soodsalt. Ostsime need juuni alguseks kohe ära, sest siis on seal tavaliselt soe ja meil veel jahe. Or not.. Nädal enne lendu hakkasin ilmateadet jälgima ja sain aru, et meie plaanitud Garda järve puhkus tuleb väga vihmane.. Vaatasin ja lootsin ja ootasin, kuid mida ei tulnud, oli suur muutus – lubas sadu terve meie reisi. Jah, vahepeal oleks olnud ka paar päeva, kus mõned tunnid ei saja, kuid see polnud siiski hea variant. Olime ju unistanud rannapuhkusest.. 

Mõtlesime pikalt, et mis saab. Mitte kuskile minna ei tahtnud ka, sest Robin juba nii ootas ja me ise ikkagi ka. Vihmaga Itaaliasse aga samas väga ei kipuks. Seal on kindlasti ikka ilus aga seitse päeva ainult ilma järgi planeerimist: oh, kaks tundi päikest, ruttu õue. Ei tundnud kuidagi ikka hea plaan ja mõtlesime, et vaatame kus on ilus ja kuhu saaks. Peale väikest kaalumist jäi sõelale Rhodos. Mina olen käinud siin aga üsna ammu, lubas ainult sooja ja kellele siis Kreeka köök ei meeldiks.

Itaalias saime autorendi tühistada ja hotelli ka väikese trahviga, kuid lennukipileteid ei tahtnud keegi. Kes see ikka vihma tahab nautima minna, kui Eestis suvi. Õnneks olid need tõesti saadud nii odavalt, et kahju oli muidugi aga silma märjaks ei võtnud. Ainult selleks minna, et toas hängida, tundus lihtsalt täitsa jura. Niisiis valisime välja enda esimese “paketika” ehk Aurinko kaudu me siia tulime. Oli viimase hetke pakkumine ja poole odavam, kui muidu. Täishinnaga seda ei oleks raatsinud soetada 🙂 Jama oli, et lend oli 4:30 hommikul aga samas tahtsime ikkagi plaanitud kuupäeval sõita, nii et mis sa teed. Ja tegelikult oli täitsa hea. Väga rahulik lend! Kõik peale minu magasid suurema osa ajast. Meil muidugi vedas ka – saime kolm rida endale. Minu arust muidu oli Smartlynxi lennukis väga kitsas.. 

Ainukene jama oli, et Henri oli lennukis täitsa kuum. Eelmisel õhtul ka oli aga see oli üsna vähe ja ma eeldasin, et hambast – tal nohu ka ja ilastab ebareaaaalselt – muidu ta pigem ei ilastagi. Kaalusin ka temaga koju jäämist aga tegelikult on, nii et ma tean, et sellised asjad on vahel ühepäevased ja kiirelt mööduvad. Kuna ta ise oli küll rahulikum, kui muidu aga siiski heas tujus, siis tulime ikkagi. Õnneks lennukis oli tal mõnus pesa magamiseks ja ta jõi ka ilusti nii piima, kui vett. Päeval lõi korraks palaviku kõrgemaks aga samas küünal ja kaks tundi magamist ning jälle läinud. Praegu ei ole ka nagu midagi aga eks me jälgime teda väga hoolega. Eriti end süüdi ei tunne, et reisile ikka tulime – rohud on kaasas, arst ka vajadusel siin olemas ja haiguseid tuleb ikka. Nohu lendamist ei seganud ja homme on kindlasti juba parem 🙂 

Hotell on hästi mõnus. Täpselt selline nagu me tahtsime ja lootsime ning kus on ideaalne lihtsalt puhata. Me võib olla ei lähegi mitte kuskile peale veepargi.. Olemegi lihtsalt lastega, käime siin kossuväljakul, mänguväljakul, basseinides ja rannas. Hotellil on oma rand ka, kuhu Robini rõõmuks viiakse ka golfiautoga sind kohale. Seni on kõik toidud olnud ka üsna head ja valikud suured, nii et mis nii viga elada. 

Saarel on inimesed sõbralikud ja lastele lüüakse alati plaksu. Fetajuust on no nii hea, et kuku või pikali ja lubab ainult päikest. Basseine on mitu ja ühte saame enda terrasiuksest otse. Robin sai õhtusöögiks ainult merekarpe ja hiidkrevette ning magustoiduks tehti siin suhkruvatti, nii et.. mis te arvate, kas ta koju tagasi tahab üldse tulla? Vaevalt.. Ja ka isegi tahaks. 

  

Next Newer Entries