Kuigi Henri sünnib tegelikult ju alles homme hommikul, siis ma arvan, et on sobilik ka täna teha väikene kokkuvõte Henri esimesest aastast. Keegi kunagi ütles, et tore oleks lugeda, mis on neil Robiniga sama ja mis erinev olnud aga ma pean ausalt tunnistama, et ega ma eriti ei mäleta milline see Robin-poiss aastaselt oli. Õnneks on mul selle jaoks blogi, kuid selles postituses keskendume siiski Henrile ja sellele milline on tema ja kuidas temal aastaselt läheb.
Kõige olulisem on minu meelest alustada sellest, et Henri on õnnelik laps. Ta on rõõmus, ei võõrasta väga ja naudib seltskonda. Kui Henri isegi hakkab nutma, siis tavaliselt rahuneb ta kiiresti maha ja ega ta väga ei nuta, nii et ma ei oskaks öelda, mis põhjus on. Üks kord eelmine nädal juhtus küll, et me olime Henriga autos, Kaija istus ka autosse ja Henri hakkas äkki nutma. Kohe nuuksus ja nuttis ning nii pole kunagi olnud. Ainukene järeldus, mis me teha oskasime: Henri ehmatas kuidagi Kaija hääle peale ja kartis, et äkki mina lähen ära? Tegelikult ei ole kindel, milles asi oli aga kui autost ta välja võtsime, natukene süüa andsime ja nalja tegime, siis rahunes ilusti maha ja oli jälle rõõmus väike kratu.
Henri istub enda toolis praegu veel selg sõidusuunas. Meie tooli saab kasutada kuni umbes 4nda eluaastani, nii et ju me ta ikka ühel hetkel keerame näoga sõidusuunas, kuid praegu pole selleks veel tungivat vajadust olnud. Autosõitudega on lood nii ja naa. Ei saa öelda, et need talle väga meeldiksid aga üldiselt väga suurt sõda nende ajal ka ei ole. Kui on muidugi 3 tunnine sõit, siis ma sätin uneajale, kuid sellised kuni tunnised otsad kannatab ta üldiselt ka niisama ära. Kui Robin ka autos on, siis on muidugi kergem meil kõigil: ta saab ise Henrile mänguasju ulatada, nalja teha ja vahel talle mõne kõrsiku näppu pista.
Nagu allolevalt pildilt ka näha, siis on Henril lutt. Lutt on tal üldiselt ikka magamiseks ja vahel kasutame seda ka niisama – kui meel kurb või ta on otsustanud ülimegakõvasti kuskil kriisata. Ma ei muretse veel üldse, et lutt tuleks ära võtta või see on ikka hirmuskolepaha asi. Kuigi ma mänguasjaks Henrile niisama lutti suhu pigem ei pista, siis magama paneku teeb see ju kõigil kergemaks. Üldiselt öösel Henri selle peale ei ärka, et lutt on kadunud. See tekk on aga väga-väga-väga kallis ja see on iga une ajal kaisus. Tudutekk 🙂
Henri magab päeval tavaliselt kaks und. Hommikuti ärkame me kuskil 7:30-8 paiku ja esimene uni on siis vastavalt ärkamisele kuskil 9-9:30 vahel ja kestab umbes 11ni. Teise une teeb Henri 15:30-17 paiku. Mõlemad päevauned teeb Henri üldiselt rõdul kärus ja seda ei ole mul plaanis ”ümber harjutada” veel nii hea. Esiteks on minu arust õues magamine lihtsalt nii mõnus ja tervislik. Teiseks on mul endal ka hea, kui Henri magab rõdul ja ma saan sel ajal toas kolistada ja koperdada nii palju, kui süda lustib. Vahel on aga päevad natukene teistmoodi ja siis teeb Henri päeval ühe pika 2,5-3 tunnise une. Tavaliselt selle teeb ta siis toas. Üldiselt üks uni on praegu ikkagi vähe, sest isegi kui ta ärkab kell 16, siis on ta lihtsalt kella 19 paiku juba üsna viril ja väsinud. Ta on päris suur unimüts üleüldse, nii et praegu meile see kahe une süsteem sobib kenasti. Üks päev magas ta näiteks 3×1,5h. Ma ei tea kas asi oli vihmases ilmas, kuid ta oli lihtsalt nii unine. Õhtul läks tol päeval magama oma tavapärasel ajal ehk kella 21 paiku.
Hentsu magab enda voodis ja sööb öösel tavaliselt 2 korda. Pakume talle Aptamilli piima. Oleme proovinud anda talle öösel natukene väiksema koguse, kuid siis hakkab ta nutma, mis tähendab, et ju on öösel ikka kõht päriselt ka tühi, mitte ta ei ärka lihtsalt niisama. Õhtuputru sööb ta vahepeal ka, kuid ma ei ole märganud, et see midagi muudaks. Ilmselt nüüd kui ta läheb aina rohkem meie toidule üle, saab ka kõht paremini täis. Samas ei ole see öine ärkamine minu jaoks midagi kirjeldamatult hullu ja ma ei plaani mingisugust kurja võõrutamist veel tegema hakata küll.
Hentsu kõnnib ja jookseb väga kiiresti. Hakkas ta siis kõndima mõni aeg enne oma 11nda kuu sünnipäeva. Praeguseks jookseb ta rohkem, kui kõnnib, vahel harva veel käputab mänguhoos. Jalad on tal kõndides üsna harkis aga samas saab ta ka liiva peal kõndimisega hakkama. Tavaliselt jookseb ta siis, kui ajab kassi taga või näeb, et keegi on unustanud vannitoa ukse lahti ja ta tunneb võimalust, et äkki õnnestub sinna prügikasti mängima minna.
Minu arust on Henri füüsiliselt väga hästi arenenud ja taibukas laps. Umbes kuu tagasi hakkas ta ronima ka mänguasjakasi, voodile ja diivanile ning kohe sai ka aru, et alla tullakse pepu ees. Kui tal see meeles ei ole ja hüüad ”pepu ees!”, siis ta keerab kohe end õiget pidi ja tuleb jalad ees alla. Ma ei tea, miks me ei ütle ”jalad ees”.. Igal juhul saab ta sellistest kergematest palvetest aru küll. Näiteks:
- lähme võtame köögist süüa
- lähme venna tuppa
- näita kus on Henri papud
- pepu ees tule diivanilt alla
- tee kassile pai-pai
- henri on tubli, plaksutame
Praegu on muidugi see aeg, kus Henrit üksinda kuskile jätta ei saa, sest ta mõtleb igasuguseid asju välja. Pidevalt on ta kuskilt midagi kätte saanud ja sööb seda, määrib sellega põrandat või on selle ära peitnud. Minu kummikute sees on olnud telekapult, võtmed, erinevat toitu, mänguasjad, päikseprillid.. Ka Robini riidesahtlitesse ja mänguasjakasti taha on ülihea asju panna. Elioni pulte on meil näiteks kaks ja pidevalt on need kadunud. Selles suhtes on suva, et suvel keegi eriti ei kasuta neid pulte nagunii.
Koristada meeldib Henrile küll. Käib muudkui selle suure harjaga ringi ja pühib põrandat. Liigutus on täitsa õige, nii et ehk on varsti mulle tõesti abiks. Ka näiteks juukseharja teab ta täpselt kuidas kasutada ning ta pidevalt ”sügab” sellega enda pead ja ise naerab. Robini puhul seda mäletan ma küll, et ka tal oli tolmuimeja ja põrandahari lemmik. Tolmuimeja on meil praegu hästi suur ja veereb hea hooga. Alguses Henri kartis seda, sest ta on väga vali, kuid praegu teeb muudkui ”vuuuuu” häält ja jookseb sellega mööda korterit ringi kui ma üritan tolmu võtta.
Õues käime me vahel ka ilma käruta, kuigi ma ei saa kurta, et Henri seal üldse ei püsiks. Sellise tavaliselt kodu-Janseni pood-mänguväljak otsa ikka kannatab seal ära. Tavaliselt piisab ühest mänguasjast, ta naudib niisama vist ringi vaatamist rohkem, kui mänguasjadega kolistamist. Metsas on hea talle marju suhu pista, need meeldivad palju rohkem, kui mänguasjad. Mänguväljakul meeldib talle väga kiikuda aga mitte kaua – kui igavaks läheb, siis proovib ta hästi kiiresti kiigus püsti tõusta. Liumäest meeldib ka alla lasta aga seda koos minuga, sest Robini sülest hakkab ta end keerutama ja vingerdama ja lendab tavaliselt minema. Robin jaksaks teda hoida küll aga ta ei julge kunagi, kardab, et äkki Henri saab haiget.
Robini ja Henri omavaheline suhe on selline, et Henri on vaimustuses ja Robin natukene vähem. Kui muidugi keegi teine tahab Henrit sülle võtta või plutitada, siis on Robin esimene, kes vahele hüppab ja Henrit tassima tahaks hakata. Ma üldiselt väga ei luba, sest Henri on päris raske ikkagi. Muidugi tohib ta Henrit sülle võtta ja kallistada niisama aga ei ilma erilise vajaduseta Robin teda ikkagi ringi ei tassi. Ainult siis, kui ma vannitoas olen ja Henri on teisel pool ust ning ei liiguta end – siis Robin tuleb ja tõstab Hentsu eest. Seda juhtub nädalas korra-kaks vähemalt. 🙂
Henrile meeldib Robini peal ronida aga Robin natukene pelgab. Henri ei tunneta veel oma jõudu ja tahab paitamise asemel ikka juukseid kiskuda aegajalt ning Robin pelgab teda keelata ja ära tõsta. Nagu öeldud, siis ta kardab vist Hentsule haiget teha ja ei ole kindel, kuidas päriselt selle väikesega ikka ringi peaks käima. Vahel harva ta ütleb ka kuskile minnes, et kas Henri jääb koju aga enamasti on ta ikkagi Henriga väga harjunud ja teab, et mõned asjad oleneved ka Henrist ja kui ta end õues ikka täis kakab, siis on vaja korraks tuppa tulla.
Samas on teinekord väga armsaid hetki neil kahel. Kuulen kuidas nad Robini toas kahekesi mängivad ja Robin talle midagi õpetab. Või kuidas ma ükskord vihastasin, sest Henri ei söönud ja siis Robin läks talle ise süüa andma. Henri muidugi sõi siis ka, vaatas muudkui Robinit ja nosis tasakesi. Ju venna oli ikka rahulikum, kellele närviline energia ikka meeldis ja mina olin ju juba selleks hetkeks päris ärritunud. Üldiselt olen kindel, et mida suuremaks nad saavad, seda rohkem neil on koos tegemist ja toimetamist. Robin rattale võtab Henri alati ja enda sööki jagab ka temaga lahkelt.
Mis sööki puutubki, siis Henri hea meelega sööks ainult meie toitu vist. Me ikkagi kõike päris ei anna aga õhtusööki üsna tihti küll. Suppe, kala, kana, kartulit, riisi, muna jms sööb ta hea meelega. Pasta on vist kõige lemmikum ja isegi täisterapasta sobib, kuigi minu enda jaoks on see ilma maitseaineteta ikka marumaitsetu. Katu andis talle üks päev kodust ja head, korralikku hakklihakastet ning seda sõi ka hea isuga. Kodus ma sellist asja teinud ei ole, sest ma ise seda ei söö aga mõtlesin, et peaks ehk ikka lastele tegema. Robin lasteaias ka sööb seda ja talle väga meeldib. Ka jäätist oleme Hentsule andnud. Tegelikult on õigem öelda, et teised annavad ja ma ei keela. Ta võtab sealt 2-3 ampsu tegelikult ju ainult, kuid ma mäletan, et Robinile ma küll ei lubanud anda.. Putrudest sööb ta siiani Holle asju, poepüreedest on ainukesed sobivad Salvesti need Põnni tuubid. Kusjuures soolaseid armastab ta rohkem, kui magusaid. Pirnipüree on ikka lemmik. Kuna ma ise ei ole talle kunagi toitu püreeks teinud, vaid kätte niisama andnud, siis oskab ta väga ilusti süüa. Kamapalle ta eriti ei söö, kuid mingeid muud selliseid krõbuska moodi asju saab ilusti ükshaaval kätte ja paneb suhu ning närib korralikult. Liha proovin anda lihtsalt väiksemad tükid, kuid muudel asjadel on ampsud täitsa tavalise suurusega. Kusjuures eriti näksida talle ei meeldigi, parema meelega sööb sooja toitu – mõistlik laps. Lemmik asjad on tal praegu ikka arbuus, pasta, õun ja pirn. Ei ole hea anda talle herneid, sest nendest tekitav ikka veel gaasid. Õunast samas niimoodi mitte.
Mõned sõnad on tal ka ikka sõnavaras olemas:
- aidäh – aitäh, mis ilmus juba väga varakult ja on praegu umbes pool aega õiges kohas kasutuses
- emm, emme
- išš – issi
- kss, kiis – kass
- mämäm – süüa ja vahel ka juua
- baibai – pai-pai
- buu – puu
- papa – papud
Kordab ta sõnu järgi üsna meelsasti ja tublilt. Tegelikult ütleb ta ilmselt mingeid asju veel aga kuna need veel nii tihti kasutuses ei ole, siis ma neid niimoodi üles ei märgi. Näiteks aegajalt ütleb ta ”pll” ehk pall. Ka oskab ta teha auto vurr-vurr häält ja autodega mängib ta täitsa nii nagu Robin ehk ikka lükkab neid mööda maad ja siis ise vurrvurritab kõrval. Talle meeldivad kõik häält tegevad asjad ja kui mängib ükskõik missugune muusika, siis hakkab ta natukene tantsima. Liigutab end paremalt-vasakule, vahel ka liigutab käsi ja pead. Sobivad nii sõnadeta muusika, lastelaulud, kui suvalised poplaulud raadiost. Ise paneb ta tihti mängima oma kitarri või muusikapleieri, hoiab seda käes ja siis õõtsutab mööda tuba end ringi.
Näpuga näitab ta praegu ka hoolega. Tihti me aru ei saa, kuhu ta täpselt näitab ja mida ta tahab aga ta on hästi järjepidev ja niisama kergelt alla ei anna. Samas ta väga ei hakka ”jonnima”, kui me kohe aru ei saa, proovib ikka veel ja veel. Kass on talle hästi lemmik ja ei takista teda ka see, et täna kass kohe korralikult teda küünistas ja hammustas. Siin kohal ei ole ma üldse kassi peale pahane, sest Henri istus ta seljas ja hoidis teda vurrudest kinni. Kass viimases hädas alles paneb küüned käiku, üldiselt laseb ta Henril enda peal lihtsalt ronida. Eks natukene läheb veel aega, kuni jõuab kohale, et kass on ka õrn ja peab tasakesi tegema.
Muidugi meeldib veel Henrile ujumine ja vesi üleüldse, Daniel Tigeri multikas, meie, Lukside perekond, kõik loomad, liiv, kiikumine, kiigutamine, kallistamine, kõdistamine, müramine.. Ta on asjalik laps, minu arust kohe väga. Oskab torni otsa rõngaid laduda, tõstab ühest karbist asju teise karpi, saab aru kus on beebiraamatus ”tita peidus”, oskab osutada teatud asjadele, vaatab sulle niii siira huviga otsa, kui temaga räägib ja naerab maailma kõiiiiiige armsamini. Meie väikene kullakallis. 🙂
kristipere 
Recent Comments