Protected: Kui lapsel on lihtsalt.. palju tundeid?

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Maisilabürint

Nägime lehes artiklit Tore talust, kus on ka maisilabürint. Tundus nii vahva, et sõitsime täna sinna uudistama. Lootsime, et Henri magab autos selle 1,5 aga kuldreegel on, et lapsed ei tee seda, mida sa ootad 🙂 

Jõudsime kohale ja samal ajal saabus veel 3 seltskonda. Üks olevat olnud juba sees ka. Peale meid tuli kohe veel mitu autotäit inimest ja perenaine ütles, et nii palju inimesi pole kunagi korraga olnud. Maisi sees eriti nendega kokku ei puutunudki, ala oli üsna suur. Läbida tuleb 6 kontrollipunkti ja kes soovib saab kaardi, kus punktid peale märgitud. Saab ka ilma, et keerulisemalt ekselda. Meie võtsime numbritega, kuna arvasime, et see lastega kindla peale minek. 

Käruga liiklemine oli raske ja ebameeldiv aga mitte võimatu. Meie loobusime peale esimest kontrollpunkti kärust ja panime Henri kukile ning lasime tal ise ringi tatsata. 

Mais ei ole veel valmis aga seda lubati vabalt süüa. Maitses see väga hästi, nagu herned natukene. Maisi tohtis ka kaasa korjata ning meie korjasime päris palju, sest Robinile meeldib hullult mais. Ta sõi seal ka 3japool ära.. 

Rada ei olnud raske. Alguses me ei saanud “joonele” aga lõpp sujus väga hästi ja kokkuvõttes me olime esimene seltskond, kes välja jõudis. Aega kulus u 50 minutit aga sellest 10 kulus käruga ukerdamiseks 🙂 Ise olime rahul ja Robin oli ka. Henrile samuti meeldis mööda maisipõldu ringi joosta. 

Hiljem sai talus veel õues loogikamänge mängida, mänguasjamaja uudistada, kiikuda, hüpata, jäneseid sööta, õunu korjata ja võrkkiiges laiselda. Pilet oli sinna 5€ inimene (alla 3a tasuta) ja selle eest oli tegevust küllaga. Eriti kuna maisi ja õunu tohtis kaasa võtta ja lastele anti kommi, kui rada läbitud.

Käisime koduteel veel Bo:Kas söömas. Seal on mõnus hoov ja ilus maja. Lisaks on toit väga taskukohane. Ei nimetaks seda maitseelamuseks aga piisavalt heaks küll. Naljakas oli aga teenindus: teenindajaid oli 2 ja rahvast oli üsna palju. Meile öeldi kohe, et ooteaeg on 40 minutit. Mõtlesime, et pole hullu, nagunii jalutame seal hoovis. Kui Raido tellima hakkas, siis teenindaja mitu korda proovis teda ikka ümber veenda, et kas ikka kindlasti tahame niiii kaua oodata. Tahtsime küll 🙂 Teenindaja selgitas, et kaua läheb, sest köögis on vaid üks inimene ja neil on üks tellitud pikk laud ka. Ma ei tea miks selleks päevaks siis rohkem abikäsi ei olnud võetud aga igal juhul saabus toit lauda u 20 minutiga 🙂 

Enne 30ndat

Ma tegin kunagi listi: 100 asja, mis ma tahan elus teha. Sellest saab mõned juba maha kriipsutada. Sel korral aga tahan ma panna kirja asjad, mis ma tahan paari aastaga ära teha. Lugesin, et kirja pandud unistused ja soovid pidavat tihedamini täituma 🙂 Ma saan sel aastal 28, nii et mul on veel aega ka. Ja eriti võimatuid asju mul vist listis ei olegi. Suure töö ja tahtmisega on kõik teostatav. 

1. Tahan elada oma perega majas. See on vaieldamatult minu ja Raido suur-suur unistus. Maja ja hoov, kus lapsed saaksid joosta ja hullata. Pole midagi mõnusamat, kui suvehommikul paljaste varvastega enda hoovi kastesesse murule jalutama minna. 
2. Teha, mida ma armastan. Ma ei oska tööd teha, sest peab. Olen nii naiivne veel küll, et usun, et edukaks saamiseks ei pea hambad ristis tegema nõmedaid asju. Vahel kindlasti, kuid usun, et pikemas perspektiivis see eriti edasiviiv ei ole. Praeguse seisuga tahaksin öelda, et loodan seega, et paari aasta pärast läheb Veral hästi. 
3. Olla seotud noorte ja lastega, teha vahel projekti raames mõnda laagrit või noorsoovahetust. Kuigi ma olen aru saanud, et ehk ma päris täiskohaga noorsootöötaja olla ei soovi, siis projekte sooviksin ikkagi teha. Tunnen, et see on tegelikult mulle hingelähedane ala ja ma ise arvan, et ma saan noortega täitsa hästi läbi ja hakkama ka. 
4. Reisimine! Tahan reisida! Nii palju ja tihti, kui vähegi saab! Vietnam, LAV, Peruu, Island, Jaapan.. Tahan kõike näha ja nautida. Tahan, et ka lastel oleks võimalus niimoodi maailma juba väiksest peale avastada. 
5. Tahan olla keskkonna sõbralikum. Toodan praegu liiga palju prahti. Proovin küll vähem “lagastada” aga ei oska. Mul on hea meel, et väikesed kilekotid tahetakse maksustada. Just sellist tõuget mul ilmselt vaja ongi. 
6. Õppida head toitu nautima. Kes blogi kauem lugenud, see teab, et mul on suur probleem uute asjade proovimisega. Selle aasta mai kuus avanes meil hea võimalus katsetada raamatut Maitsev Kõhutäis ja see andis väga positiivse tõuke. Olen rohkem proovinud ja julgem olnud. Alles esmaspäeval sõbrannad imestasin – sõin Kaija alles jäänud pool kooki ära. Varasemalt ei olnud ma kunagi nõus teistest järele jäänud toitu sööma aga miks tegelt mitte? Hea kook oli! Samuti olen õnneks õppinud rohkem ja praktilisemalt kodus kokkama. Mis toob mind järgmise punkti juurde.. 
7. ..tahan, et lapsed õpiksid ka ise lihtsamaid toite tegema. Robin on siis juba nii suur küll, et tahan kindlasti talle anda edasi piisavalt oskusi, et ta oskaks lihtsamai asju endale ise valmistada. 
8. Tahan tantsida sõbrannadega päikesetõusuni. Mul on väga mõnusad sõbrannad, suurem osa neist samad juba aastaid. Mulle meeldib vahel nendega väljas käia, veini juua, kinos naerda ja tantsida ka. Mu sõbrad on mulle tähtsad, tahan neid hoida ikka enda lähedal, olla nende vastu hea ja abivalmis. 
9. Tahan olla heas suhtes. Ausas ja teineteist toetavas. Ilmselge on see, et tahan, et selline suhe oleks mul Raidoga. Kogu virr-varri keskel oleme me siiani ikka hakkama saanud ja asjade üle naerda saanud, nii et ma loodan, et see jääb ka nii. 
10. Tahan joosta maratoni! See on mu suur unistus olnud juba kaua aga peale poolmaratoni motivatsioon kuidagi kadus. Pole aimugi miks, laiskloom olen! Kui ma seda enne 30ndat ei tee, siis ma luban end lambi-luuseriks nimetada! 
11. Tahan olla hea ema. See ei ole mingi asi tegelikult, mis on enne mingit numbrit vaja teha aga ma panen selle kirja ikkagi. Ma ei taha olla unistav ja kiirustav ema. Tahan nautida oma laste kasvamist ja arenemist, tahan neid toetada ja julgustada ja austada ja kallistada. Tahan, et leiaksin alati aega neile öelda, kui palju ma neid armastan. 
12. Et oleksin ikka mina ise. Tänapäeva maailm on pidevas muutumises. Nii palju infot ja uusi leiutisi ning avastusi. Tahan selle kõige keskel ikka jääda endaks. Et muutused minus oleksid ikka positiivsed, et ma ei toimiks enda põhimõtete vastaselt, et austaksin ja armastaksin ennast. 
13. Tahan märgata pisiasju ja aidata abivajajat. Ma olen korduvalt näinud poodides olukorda, kus laps tahab midagi osta aga kassas selgub, et tal polegi nii palju raha. Nii kurb! Lapse näost on see piinlikkus nii näha. Olen alati lasknud selle asja enda arvele otsa panna lihtsalt ja selgitanud lapsele: kui oled suur, siis toimid ka nii ja märkad kurbust ning proovid selle muuta rõõmuks. Sama moodi ostan alati meeleldi vanurile piima ja leiba või sõidutan ta koju, kui vaja. 
14. Tahan oma vanematega ikka aegajalt hängida, neil Saaremaal külas käia ja nendega lapsi vahel jagada. See on äge, kui lastele ikka siiralt meeldib vanavanematega olla. Tahan Robinile ja Henrile alati pakkuda võimalust olla enda vanemate ja Raido poolsete sugulastega. 
15. Ülekõige tahan ma seda, mida vist iga inimene. Seda igavat asja nagu õnn.. Tahan olla õnnelik ja tunda end hästi. Nautida oma peret, tööd ja sõpru, tunda rõõmu pisiasjadest, nautida head muusikat ja kirjandust ja filmikunsti. Tahan elada nii, et oleks ikka mõnus 🙂 

Küsimärgiga peaks siia panema veel ühe punkti: tahan kolmandat last. Ma olen kindel, et meie perre sünnib kunagi veel üks laps aga ma ei tea veel kas ma tahaksin seda paari aasta jooksul. Ma tean, et Raido tahaks vist kohe aga ta teab, et see pole asi millega kiirustada 🙂 

Ma vaatasin listi üle ja pole mitte midagi liiga võimatut seal mu arust. Ei oska ise ka kommenteerida, kas tahan liiga palju või vähe aga nii ma tundsin 🙂 

Teisega teisiti

• Ma ei tunne vajadust igat asja seoses beebiga jagada maailmaga. Isegi sõbrannadele ei pea koguaeg rääkima, mis veebi sõi või jõi. Ei ole vajadust kuuluda kuskile beebigruppi, võrrelda ja jagada tarkusi. Hinges on kõvasti rohkem rahu. 
• Magamine ei ole kogu elu olulisem asi – ma ei arva, et laps peab magama nii palju nagu raamatus kirjas. Ma panen lapse magama, kui ta on unine, mitte siis, kui kell kukub. Ma ei oota paaniliselt aega, kui laps magab terve öö. Ükskord juhtub see nagunii. Ka ei otsi ma pidevalt põhjust magamatusele või ei proovi arvata, et millal see mööda läheb. Kunagi ikka läheb. 
• Ma lõin lapsele ise graafiku. Koguaeg öeldakse, et küll see loksub paika aga mina tahtsin sättida Henri unesid nii nagu mugavam mulle ja ka Robinile. Nii ma sättis teadlikult samale ajale lõuna- ja ööuned. 
• Käigud lapsega ei tekita hirmu. Ma ei lähe paanikasse, kui ta avalikus kohas nutab ja ei tunne end halva emana. Lapsed nutavadki vahel, mis parata. Ma ei pea ka kahe lapsega poodlemist ja rannas, külas, kohvikus käimist võimatuks missiooniks. Oleme kolmekesi hakkama saanud kõigega ja kui meid veel neli on, siis on ju eriti lihtne – kummalegi üks. 
• Ma ei reageeri kohe, kui Henri joriseb. Kui ta ikka jonnib keset kööki, sest ta ei tohi prügikasti ronida, siis ma lihtsalt lasen sellel minna. Ma proovin talle pakkuda muud tegevust aga kui jonn on ikka peal, siis tuleb see ära jonnida. 
• Me ei osta Henrile hunnikus asju. Ausalt öeldes oleme talle üldse vaid mõned asjad ostnud, teised on kingitud, Robini vanad või kelleltki saadud. 
• Me unustasime koguaeg ära need kuude-sünnipäevad. Isegi esimene pidu oli koduhoovis ja paari pildiga. Sellest on tegelikult kahju – kuna nii kiireks läks, siis fotograaf ununes. Uuel peol on kindlasti fotograaf kohal, sellesse investeerin ma meeleldi iga lapsega ilmselt. Pidu ise oli aga väike ja rahulik, koduse tordiga millest ka pilti ei ole. 
• Ma jätan lapse rahulikuma südamega Raidoga ja hoidjaga samuti. Ma tunnen vahel end ikka süüdi, et praegu tööl käin aga samas saan aru, et elu vajab ka elamist ja sellist võimalust oleks patt käest lasta. 
• Ma ei väldi meeleheitlikult soola ja suhkrut. Muidugi proovin valida parima aga ma ei põe eriti. Henri on saanud nii juustukooki, jätsi kui Helluse joogijogurtit. 
• Ma nautisin imetamist väga palju rohkem, kui esimesel korral. 
• Mõeldes tagasi sünnitusele valdab mind rahu ja õnn. Kui kolmandale rasedusele mõeldes tulevad mul judinad peale, siis sünnitus tekitab pigem elevust..
• Ma ei vaata iga päev lapsele suhu, et ta hambaid lugeda ja selles iga jonni süüdistada. Tulevad lõpuks hambad suhu. Täna avastasin, et üheksas on tulnud. 
• Ma ei tea mida teised sama vanad beebid teevad. Ja ei mäleta eriti, mis Robin ka sel ajal tegi. Henri on aga pikem kui Robin oli, seda vaatasin järele 🙂 

Koomiline argielu Värikute moodi

Meil on siin käsil parajasti üks uus ja põnev eluetapp. Mina käin kontoris tööl, Raido ei käi ja lapsehoidja on 4 päeva nädalas meil. Robini jaoks ei muutunud õnneks midagi, temal läheb muidu selliste asjadega harjumiseks kõige rohkem aega aga kuna ma olen kodus, kui tema lasteaiast tuleb, siis on ta üsna rahulik olnud. Eile aga mõtlesin päeval mitu korda, et need töötavad emad on ikka väga tugevad küll.. Ja ma ju ei tööta isegi täiskohaga.. 

Kell on pool 8 hommikul. Ärkan selle peale, et keegi teeb “kukerikiiiii-kukerikiii”. Kes muu, kui Robin, kellel tuli meelde, et kuked hommikuti äratuseks kirevad. Lähen tema tuppa, aitan tal voodi ära teha ja saadan ta elutuppa. Henri on ka ärganud ja tema matkib teisi loomi. Tavaliselt kassi, sest meie oma kräunub pidevalt. Henri voodist kiremist ei tule aga “kss-kss, mäuu” küll. 

Saadan Robini hambaid pesema. Esimest korda. Teist korda. Kolmandat korda. Robin, mine kohe palun hambaid pesema! “Ah, mina? Kohe lähen!”.. 100% oma isa laps, hommikul ei saa midagi aru ja ärkamiseks läheb tund aega. Pesen kiiresti hoopis enda hambad ja annan Henrile tema hambaharja seni kätte. Ta on hambapasta sõltlane, nii et panen seda ta harjale ka. Proovin ise Henri hambaid pesta. Jookseb eest ära. Oeh, mul on uni, ei jaksa. Saan Henri kätte, pesen ta hambad ära ja lasen tal harja närida kuni ise kreemi otsin. Kadunud. Ei ole elutoas ka. Ega köögis. Kindel – Henri sai kätte. Õnneks tean juba enamusi ta peidukohti ja kreem tuleb minu kummiku seest välja. Tagasi vannituppa minnes avastan, et Henri on hambaharja kassi liivakasti visanud. Oeh. Võtan välja, viskan ära, võtan pakist uue harja. Jah, seda on ennegi juhtunud. 10 minutit hiljem saab Robin ka hambad pestud. Ja suuveega suu loputatud, sest issi ju ka loputab. 

Robin sööb lasteaias, nii et äratan Raido, et ta annaks Henrile midagi seni kiiresti kuni ma Robini lasteaeda viin. Tavaliselt võtan Henri kaasa aga ta on praktiliselt paljas ja meil on kiire. Kuna Raido teeb enamasti öösel tööd, siis kell 9 ta suudab silmad lahti teha, istuda ja koos Henriga kohupiima süüa. Vestelda pole temaga siis veel mōtet, ta ei mäleta nagunii midagi pärast.

Pakin autosse Robini, ta ratta, tuleme tuppa maha ununenud mänguasja järele, sõidame kerge hilinemisega lasteaeda. Teised veel ei söö, jess! Saadan Robini üles, kalli ja musi ja lehvitused aknalt ning tulen koju tagasi. Raido praktiliselt magab ja Henri piinab kassi. Saadan Raido tagasi magama, päästan kassi. Proovin nõudepesumasinat tühjendada aga Henri ronib sinna sisse. Okei, teen seda ta uneajal. Panen pesu masinasse. Henri tassib laiali. Olgu, las tassib, parem pesu, kui nõud. Saan kuidagi masina täis, võtan pesuvahendid. Henri üritab sinna kappi ronida. Tõstan ta ära. Henri viskab pikali, jonnib. Vaatan teda ja astun lihtsalt üle. Teine laps – mind enam eriti see jonn ei heiduta. Panen pesu pesema, Henri unustab jonnimise ja ahastuse ära, et teda prügikastikappi ei lubatud ja vaatab masinat. 

Hommikuti ma ise eriti ei söö. Pole kunagi isu olnud hommikuti lihtsalt. Smuutit joon aga küll, viimasel ajal eriti hea meelega. Viskan blenderisse pool avokaadot, piparmünti, pigistan pool sidrunit, ühe banaani, peoga spinatit, koorin ühe õuna ja peotäie jääd. Henrile blender meeldib, teeb kõrval uuu-uuuuu. Valan klaasi endale ja teise Henrile. See on tema viimase aja lemmik, klaasi joob ta vabalt ära. 

Kuna smuutiklaas tuleb kohe ära loputada, siis pesen kiiresti blenderi ja klaasid, nihverdan kiirelt paar nõud masinasse, et Henri ei näeks ja vaatan külmkappi. Oeh, mida lõunaks süüa teha? Ma ise lõunat kodus ei söö aga teen toidu valmis Henrile ja Raidole. Ja lapsehoidja sööb mu arust ka. Ma loodan vähemalt, et ta siin olles ei nälgi 🙂 Leian kapist vajalikud asjad, teen toidu valmis, Henri mu jala küljes rippumas. Pakun talle kurki ja õuna aga tean juba küll, et ta ei taha, ta on unine. Korjan ta asjad kokku, lutt suhu, tudutekk kaissu ja vankrisse. 

Kui Henri magab, siis võtan ise arvuti ja proovin midagi asjalikku teha. Tavaliselt on selleks sõbrannadele lollide gifide saatmine. Ja noh olgu, natukene teen tööd ka, sest see meil Merlega otsa ei lõppe vist kunagi. Pooltest asjadest aru ei saa, vajalikke asju ei leia aga vähemalt proovin. Henriga koos olles arvutist kasu ei ole, nagu iga teine laps, ta tahab ka seda puutuda ja mu peale ronida ja kui ei saa, siis on suur kisa ja vaesed naabrid. Kuna kell hakkab aga juba palju saama, siis ajan Raido üles, käin ise pesemas, kirun, et mul pole tööriideid ja midagi viriseva näoga selga. 

Henri ärkab. Väga hea, siis teeb teise une ka normaalsel ajal. Võtan Henri korraks kaissu, pikutan temaga ja tunnen end nats süüdi, et minema pean. Pole hullu, tulevikus lähen alles kell 14, mitte kell 12. Mürame natukene, uksekell heliseb. Lapsehoidja tuli. Tal oleks oma võtmeid vaja tegelikult, panen endale kuskile kirja, et teen need.. Kunagi. Annan Henri üle, nemas hakkavad sööma ja Raido suudab lõpuks ärgata ja pesema minna. Teen kōigile tsau ja lähen. Veerand teed sōidetud – fak, käru jäi autosse, lähen koju tagasi. 

Hilinen esimesele “kohtumisele” 30 minutit. Äge. Õnneks pole hullu, me tõmbame lastelaagri projektiasju kokku ja nii kiire ei olnud. Võtan sealt tsekid kaasa, Anneliis selgitab kuidas need tuleb tabelisse kanda ja ma noogutan. Tundub lihtne aga teada on, et kodus olen hädas. Arutame erinevaid variante kuidas mängu inimesteni viia ja tuleme päris heale ideele. Tundub täiesti äge asi, mida teha! Euroopa Noorte kaudu saaks ehk rahastust.. Lepime kokku, et paneme plaani paika, sest mõte on hea ja huvitab väga. Samal ajal mõtlen, et kust ma selle aja võtan.. Aga samas.. Kes teeb, see jõuab? 

Käin Blenderist läbi, mitte väga viisakas teenindaja, annab mulle mu võiksi ja smuuti ning sõidan kontorisse. Söön kiiresti, Merle selgitab, mis raamatupidaja rääkis ja ma mõtlen, et kui paljut me ikka ei tea.. Proovime tööd teha. Tuleb natukene välja küll aga pool aega oleme ikkagi segaduses. Noh, pole hullu, eks vaikselt õpime. Teen vahepeal kakaod, Merle läheb täna varem ära. Ma ei viitsi ummikus olla, olen nats pikemalt kontoris ja avastan äkki, et oi, kell on juba 18. Asjad kotti, jooksen vihma eest autosse ja sōidan koos teiste töölt tulnud inimestega koju. Täitsa vahva tunne, polegi niisama luuserdanud.. 

Robin sööb lõunast toitu, Henri viskab seda rohkem maha, me Raidoga teeme endale smuutit. Lastele ka, ärge muretsege. Kuna vihma enam ei saja ja mul on istumisest kopp ees, siis kamandan kõik riidesse ja ratastega sõitma. Sõidame oma tänavatel, et metsRobin harjuks tänaval ka sõitma. Autosid on vähe ja ilm mõnus, hea meelega sōidaks kohe mitu tundi aga paar kilomeetrit enne kodu kukub Robin mudasse ja nutab nii mis kole. Valus tal pole aga megavali hääl on tal küll.. Teen ta salfakatega enamvähem puhtaks, liigume koju. 6km sai täis, asi seegi. Henril oli kätel natukene jahe ja Robin oli ka väsinud. Väidetavalt. Ma tegelikult ei usu, ta on rohkemgi rattaga kordades sōitnud. 

Kuni meie Henriga tuppa tuleme, viib Raido rattad ära ja Robin.. hüppab loikudes. Issi lubas! Tuppa tuleb läbimärg laps. Valame kummikutest vee välja, panen vannivee jooksma. Kupatan lapsed vanni, Raido peab korra tööd tegema. Lapsed mängivad vannis, ma istun kõrval, sest Henri seisab seal muidu püsti. Vann on vahtu täis, lapsed puhtad. Otsin veest midagi ja.. vann on kollane. Miks? Vannipalli ju ei pannud? ROBIN TULE KOHE VANNIST VÄLJA!!! Henri kakas vanni, jep. Õnneks Robinini see veel ei jõudnud 🙂 Viskan Henri kraanikaussi, loputan ta ära ja Raido aitab naervat Robinit. Henri on kuri, et teda vanni ei lasta ja mina sellepärast, et pean seda vanni koristama hakkama.. 

Magamistoad korda, tuduriided selga, Henrile piima. Raido paneb Henrit magama, mina teen Robinile ja endale kiiresti midagi süüa. Vaatame multikat ja sööme natukene ning lähme ka voodisse. Lubasin täna lausa 3 juttu lugeda ning loen ka. Sirli, Siim ja saladused. Kallistan Robinit, kiidan ja musitan ning tulen tulema. Istun diivanile, peaksin lastelaagri tsekke vaatama.. Uni on. Ja pesu on ju veel masinas! Panen kuivatama või loputan homme üle ja viin õue? Ikka homme.. Lähen magama. 

Autosse jäetud laps

Nädalavahetusel levis jälle uudis, kuidas ema oli oma vist umbes 3-aastase lapse jätnud autosse ootama, kuni ta poes käib. Üks pere nägi last nutmas ja proovis teda lohutada. 20 minutit lohutasid ja helistasid politseisse ning siis saabus ema. Kaua laps seal enne oli, kes teab.. Ema oli enne jõudnud ka enda ostude eest maksta. Käes oli sületäis mänguasju ja selle peale keegi kommenteeris aga lapsega ongi raske minna mänguasjapoodi, ta jonnib seal. Ma ei oska sellist jama isegi kuidagi kommenteerida. 

Ma ei mõista neid inimesi, kes lapse autosse jätavad. Ma saan aru, et minutiks – näiteks jooksed korra tuppa ununenud rahakotile järele. Olen ise ka nii teinud – kokku kulus umbes täpselt minut, Henri magas autos ja Robin kuulas oma lastelaule. Ka tanklas olen nad kahekesi autosse jätnud, kui maksta on vaja ja parasjagu ei ole automaattanklat lähedal, mida ma tegelikult eelistan. Kui Robin väike oli ja mul oli kord vaja tanklasse sisse maksma minna aga tema autos magas, siis ma palusin enda kõrval olnud naisel meie aknasse seni piiluda. Ta oli lahkelt nõus. Mina ei saa last jätta autosse, olgu ilm külm või soe. Minut-kaks on maksimum, peale seda ma hakkaks ise murest nutma. Ja et laps hakkab poes nutma.. Ausalt, las nutab mu kõrval, trambib jalgu ja korraldab tsirkust – ta on minu kõrval, ma saan teda aidata, jonn ei ole surmav.

Ma proovisin eile autoga sõites mõelda, et mida tunneks autosse jäetud Robin. Ta on muidu üsna iseseisev ja ikkagi tubli poiss aga ma ei kujuta ette, et laseksin tal soojas autos oodata pool tundi.. 

Alguses: “Oh, okei, äge, ma olen üksinda autos. Nagu suur inimene. Mind usaldati, emme arust olen ma juba suur. Vaatan nii kaua raamatut kuni emme tuleb.”

5 minuti pärast: “Natukene igav on. Vaatan mis need nupud teevad ja kas aken tuleb lahti. Ei tulegi, jamps! Juua tahaks. Ei tea kas emme juba tuleb.. Ei paista veel, vaatan siis oma robotit.”

10 minuti pärast: “Nii suur janu on, autos on ju palav. Aken ei tule lahti ja külma õhku ka ei puhu. Uhh, vastik on siin toolis, liikuda ei saa hästi. Nii palju inimesi liigub.. Vaatan neid ja ootan veel, loodan, et emme toob vett. Hirmus janu on.. Kõik on emmede-issidega koos poes, mina olen üksinda..”

15 minuti pärast, nutt kurgus: “emme, kus sa oled.. Palun tule, mul on janu ja palav ja ma ei taha siin olla, mul on halb ja hirm ning kõik vaatavad aknast sisse suurte silmadega.”

20 minuti pärast, nuttes: “palun tule emme, palun tule, palun tule, palun tule, ma ei taha siin enam olla, ma ei taha, ma ei taha, ma tahan juua, mul on halb ja ma nii väga kardan, emme kus sa oled, miks sa ei tule..”

25 minuti pärast, röökides: “emme tule, emme, emme, emme.. Nii halb on, nii nii niii halb on! Ma tahan juua, ma tahan nii väga juua ja emmet. Kus emme on? Kas ta jättis mu siia? Ei, ta tuleb tagasi aga miks teda JUBA ei ole!? Ma olen siin terve päeva olnud!”

30 minuti pärast, paanikas, hirmul ja nuttes: “ma ei usalda enam emmet, ta lubas, et käib korraks ära, ma ei usu teda enam.. Mul on niiiii palav, uni tuleb peale aga janu on nii suur.. Pea käib ringi, silmad vajuvad kinni, süda on paha ja suu on nii kuiv, et nagu kleepub kinni.. Emme miks sa mind siia jätsid, ma kardan nii väga, mul on hirm, mul on halb..”

Kuidas ma saaksin oma lapsele nii teha? Ma ei teeks talle kunagi nii. Mul on nii valus mõelda, et minu laps peab tundma hirmu ja ma teen endast kõik oleneva, et tal oleks alati kindel ja turvaline tunne ning hea olla. Olgu siis ōues talv või suvi, last üksinda autosse jätta ei ole ikkagi tark mõte. Muidugi on erandeid ja lapsed on erinevad ja kõik muud vabandused aga soojal päeval EI PEA mitte ükski väike laps ootama oma ema autos. Mis iganes pōhjusel. 

Kahe lapse emana tean ma täpselt, kui keeruline on lastega poes käia. Meil oli reedel alles olukord, kus ühel oli keset poodlemist vaja kiiresti minna pissile ja teine proovis kärus püsti tõusta ning kassas oli enne meid 7 inimest ja kõik vaatasid viltu, kui kumbki lastest enam väga rahulik ei olnud. Suva. Lapsed olid minuga. Ma sain neid lohutada, toetada, vajadusel keelata. Nad olid minuga. Minu kõrval. Nad ei kartnud. Hirm on kohutav asi, ükski laps ei peaks seda tundma. Mõtle sellele enne, kui üksi shoppama lähed. 

Nii mõnus nädalavahetus

Reedel oli Robinil juuksur. Kell 9 hommikul. Kohilas. Jep! Pidime seega üsna vara ärkama. Mina viisin Robini maale ema juurde ja Henri ootas mind koos Raidoga kodus. Kuna ma sel päeval kontorisse ei läinud, siis lootsin ma kodus tööd teha aga ega üks aastane inimene ikka ei lase sul küll arvutiekraani niisama vaadata. Selle asemel ma hoopis saatsin Raido Hiiumaale sõbra juurde ja koristasin ise. 

Ilm on hästi vihmane aga niii mõnus. Kui õhtul koju jõudsime poest ja maalt, siis läksime rabasse, kus polnud mitte ühtegi inimest. Ainult kerge udu ja roheline loodus 🙂 

Tegin Robinist pilti ja siis ta tegi minust ka: juhendas ka, mis tegema peab aga 75st pildist oli selge ainult üks kus ma niisama juba jalutasin ja Robinile musi saatsin. Robin oli nii vahva ja seletas mulle, et olen nüüd seal ja naerata ja pane juuksed ka ilusti! 

Laupäeva hommikul me ärkasime aeglaselt üles, sõime muna ja tegime tomatist munale näo pähe ning siis pakkisime end kokku ja läksime autosse. Vanamõisas oli laat ja eelmisel aastal oli seal nii vahva. Sel aastal ka ilmaga väga vedas ja inimesi oli meeeeegapalju. Sel korral mind natukene kurvastas, et peale tavalise pileti oli veel miniloomaaial pilet aga muidu on tegu mõnusa laadaga. Robin võttis lausa kolm õnneloosi ja sai neilt tõesti kiftid asjad. Pabersalvakad mis on nagu 500€sed (talle endale see nii meeldis), väikese puidust laeva ja sellise kummide ja puidust tehtud pusle mille kuju saab muuta.

Veel proovisime me erinevaid smuutisid, ostsime puuviljakrõpse, uudistasime sibulatänaval ja tutvusime kõigega, mis laadal pakkuda oli. Ka tegime Henriga koos essa karusellisõidu! Vahva oli aga natukene pikk, napilt pidasime vastu seal ilma näost valgeks minemata. Robinile muidugi ka meeldis 🙂 

Peale pikka lõunaund läksime me siia samasse Nõmmele aastapäeva kontsertile Taukarit kuulama. Rahvast oli nii palju, et eriti lähedale me ei kippunud aga Henri vahepeal tatsus ringi ikka. Kuna naabrid ka seal olid, siis pärast läksime nende juurde veel edasi sööma ja hängima. Johanna ja Robin mängisid kahekesi ilusti ja Henri näitas naabrinaisele kui palju neil on kodus ilusaid asju, mida ta tahaks ära lõhkuda 🙂 

Täna hommikul ärkas Henri juba 7 paiku ja me olime veel nii unised. Ta ärkas suure nutuga aga ma ei teagi miks.

 Igal juhul läks ta kell 9 uuesti magama ja meie sel ajal Robiniga vaatasime kahekesi filmi. Kui Hentsu ärkas ja me saime enda sadaviis asja kokku pandud, siis sõitsime randa. Naabrid tulid ka natukeseks ja nautisime seda ootamatut suve. Vesi eriti soe ei olnud aga poisid olid ikka vees. 

Kuna meil oli lõpuks väga lõbus, siis jõudsime alles kella 17 ajal koju. Henri puhkas natukene ja siis läksime tagasi õue. Jalutasime Jansennisse jätsi ostma, käisime rabas ja kiikumas. Tegime kodus veel süüa, käisime kõik vannis ja nüüd poisid tuduvad. Nii kiiresti läkski päev 🙂 

Vahel on täitsa mõnna kolmekesi ka. Oli kuidagi teistmoodi vahelduseks. Ja ma tegin avastuse, et Raido segav mul kodutödu teha – teda polnud ja ma olin lastega ainult aga ikkagi pesin ma nii palju pesu, võtsin tolmu ja voltisin riideid. Raido vist ajabki kõik sassi 🙂 

Vingub blogide üle ja samas otsin blogi..

Blogindus on kift. Mulle meeldivad ilusti tehtud blogid, kus on asjalik jutt. Näiteks Ebapärlikarbi blogi on mulle juba tükk aega meeldinud. Isegi kui alati nõus ei ole, siis inimesena tundub inimene väga mõistlik ja huvitav. Seal piltidele rõhku ei panda, samas kirjutab ta väga hästi, hea on lugeda.

Nagu ma varasemalt maininud olen, siis ma loen veel Britti blogi juba ammusest ajast ning mis seal salata: viskan pilgu peale ka Marimelli blogile. Kuigi mõned teemad on hästi intrigeerivad ja natukene ehk nagu meelega, siis on seal väga asjalikke postitusi ka ja mulle tundub, et kirjutajad on väga ausad. Eriti just seda, mis puudutab raha ja kust miski saadud on ning palju maksis. Lisaks on seal täitsa häid retsepte olnud ja plussiks on veel see, et pildid on enamasti samuti head vaadata. Ja viimasel ajal ma vaatan blogikuninganna Malluka blogi ka ikka. Hakkasin seda siis rohkem jälgima, kui ta lapsega mööda arste hakkas käima. Tahtsin väga teada kuhu see asi jõuab ja praegu on nii tore lugeda, kui laps mõne uue sõna ära õpib. Ehe näide: spetsialistide juurde tasub pöörduda, kui mure ikkagi suur.

Aga! Mis mind viimasel ajal niiiii meeeeeletult häirib! Kõik kirjutavad samadest asjadest! Ma saan aru, et vahel tundub mingi teema nii huvitav. Ma olen ise ju samuti kirjutanud sarnasel teemal nagu teine blogija. Lihtsalt tekib endal ka nii palju mõtteid, et tahaks need välja kirjutada. Ja suurematelt blogijatelt kommentaarides küsitakse ka, et kirjuta sel ja tol teemal postitus. Aaggaaaaa! Viimasel ajal on iga teine teema selline, et kõik leierdavad samal teemal! Ma olen huvi pärast vaadanud isegi üle need blogid, mida ma ei loe üldse ja no seal ka! Lisaks on pooled blogijad omavahel kuidagi seotud ja siis nad kommeteerivad teineteise postitust teineteise eest..

Sel nädalavahetusel abiellus üks blogija. Mina tema blogi ei loe, teda ei tunne. Mitmed teised blogijad olid sinna pulma kutsutud ja seal juhtus mingi “draama” – pruudile ei sobinud talle õmmeldud kleit ja ta kasutas Malluka kleiti. Sellest on tekkinud reaalselt selline lugu, et pruut, peale oma pulmapäeva, esimese postituse tegi oma kleidist! Mul on nii kahju sellest, et ta tundis, et pidi sellise asjaga kohe tegelema. Samas on mul kahju kleidi autorist kellesse suhtutaksse nagu katku. Eelkõige on mul aga kahju sellest, et KÕIK sellest samast teemast kirjutavad ja mina nagu loll seda lugesingi. Kuni mul viskas kopa ette ja hoopis lehte hakkasin lugema, sest ma sain aru, et tegelt mul on juuummmaaalaa suva milles keegi abiellus..

Küll aga, kui mul veel suva ei olnud, siis ma lugesin kommentaarid ka läbi ja igas kommentaariumis oli Mallukas. Ma ei tea miks see kõik talle nii oluline on ja ta tunneb, et pead pidevalt asjaosaliste eest rääkima aga päris naljakas lausa. Kui ma muidu ei ütle selliseid asju, siis ma sel korral küll mõtlesin, et kas tõesti need postitused on tehtud ainult klikkide saamiseks? Sest see tegelikult töötas, ma ju klikkisin ka, nagu action-filmi oleks vaadanud.. Lihtsalt veits igavamat.

Enne seda, kui kõik pulmakleidist kirjutasid, siis arutleti oma lapsepõlve üle, vahepeal vastati veel 55-le küsimusele ja enne seda.. ka millestki. Ma tean, ma ise ka ju VAHEL kirjutan neil samadel teemadel (näiteks blogiauhinnad!) ja praegu kirjutasin paar rida sellest kleidi-saagast ka, kuid see oli siiski natukene teise eesmärgiga. Ma ei tea miks mina peaksin kõrvalise isikuna hakkama maha tegema seda kleidtegijat või pruudi otsust. See muidugi ei takistanud mul sellest lugemist..

Eks see inimeseloom ikka vahel imelik ole. Okei, vähemalt mina ise. Loen ikka neid teemasid aga samas nagu kirun. Alati muidugi mitte aga üsna tihti ikka mõtlen küll, et noh, kirjutage millestki huvitavast nüüd ka! Ja ei maksa küsida, et miks ma siis ise ei kirjuta – mina ei ole eriline blogija nagunii viimasel ajal ja enda postitusi on nagunii huvitav lugeda 😀 Või siis mitte..

Ühesõnaga kui keegi loeb mingit väga head blogi, siis tead, soovitage mulle ka. Ma ikka vahel Henrit magama pannes loeks küll, sest neid popimaid ma juba tean ja need pole eriti minu teetass. Noh, va Ebapärlikarp, mida ma loen siiani hästi hea meelega. Ja Olga kokandusblogi, kus ma loen rohkem niisama juttu, kui retsepte. Pean tunnistama, et beebijutt mind ei huvita väga aga kellegi huvitavad kogemused küll.

Kelle mänguasjad?

Kunagi oli mingi uudis, et Rootsis olla lasteaed, kus sugusi ei tunnistata. On lapsed, mitte poisid ja tüdrukud. See tekitas hästi palju kisa ja kära ning ma ise ka mõtlesin, et see on ikka veider asi küll. Samas olen ma praegu peaaegu 5 aastat olnud poisslapse ema ja nüüdseks ma vist suhtun sellesse natukene rahulikumalt, kui siis. 

Ärge saage valesti aru. Ma arvan, et kahel sool on vahe ja päris ära kõiki piire kaotama ei peaks. Küll aga tundub mulle, et õnneks on need piirid natukene nihkunud ja nendesse suhtutakse vabamalt. Muidugi mitte kõik aga valdav osa minu tutvusringkonnast küll. Ja mulle meeldib see. Ei ole sellist “poisid ei tohi nutta ja tüdrukud puu otsa ronida”. Lapsed on lapsed, peaasi, et nad mängivad ja oskavad oma fantaasiat kasutada. 

Robini kohta oleme me palju tegelikult öelnud, et ta on “hästi poiss”. Ta lihtsalt kuidagi on! Ta on pidevalt kuskilt katki näiteks. Jalad on sinised, käed mustad ja pidevalt ta leiutab mingeid vigureid. Talle meeldib väga ronida, turnida, rippuda, hüpata ja joosta. Ta on väga kiire jooksja muide ja ka jalgrattaga on ta osav. Talle meeldivad sõjamängud, politsei ja pätt, koss ja jalka ning relva teeb ta vajadusel sõrmest või oksast. Meil on kodus mängupüsse ja käeraudasid, vibusid ja nooli ning hunnikus autosid. Kuigi mulle selline “sõjatsemine” ei meeldi, siis ega ma ei saa keelata ka. Ma pole ise mitte ühtegi püssi ostnud aga küll siis ostab keegi teine. Ja nagu öeldud: sobib ka oks või sõrmed. 

Esmaspäeval Luccas – ikka katusel..

Ja siis on tal täiesti teistsugused huvid. Huvid mida mõned nimetaks “plikade mängudeks” aga mille üle mina lihtsalt imestan. Ikka positiivselt. No näiteks koristamine. I hate it. Robin aga palub: pliiiiis, lubage mul seinu ja nõusid pesta ja tolmu võtta. Muidugi lubame, mis sest, et hiljem peab üle koristama – mõte ju loeb ja on õige. Lisaks veel kodu mängimine, kus Robin on tavaliselt küll isa aga selline isa, kes tahab laste eest hoolitseda. See beebi eest hoolitsemine lõppes talvel lausa sellega, et me talle ühe nuku ostsime. Tolle mis pissib. Marutüütu muide, seda vett tilkus koooguaeg igale pooole. Aga laps oli õnnelik. 

Viimased nädalad on pikalt juttu olnud ponidest. Mina nende nimesid ei tea aga tean, et neist on multikas ka. Ju lasteaias ikka tüdrukud neist räägivad ja neid mängivad aga Robinil oli tükk aega jutt sellest, kuidas tema tahab ka poni kammida. Täna me olime Selveris ja juhuslikult nägime neid ponisid. Kuna ta nii hullult seda tahtis ja mul ausalt sellest 10€-st kahju ei olnud, siis ostsime. Robin muudkui korrutas, et ma olen niii hea emmme ja kõige parem ja ta ei teagi kas ta armastab rohkem mind või seda poni.. Igal juhul istub ta praegu oma voodis ja kammib selle poni lakka. Ta muide loodab, et varsti on lasteaias kõigil need ponid ja siis nad saavad koos mängida nendega. 

Eks vahel mingi pisikene osa minust mõtleb, et huvitav miks teda teinekord huvitavad nii äärmusest äärmusesse asjad aga suurem osa minust saab aru – laps on laps ja tahab lihtsalt mängida. Tal on ka Elsa värviraamat ja punased püksid. Henri voodipesu on üldse muide roosa! 

Ei ole vaja lapsi suruda kuskile kasti. Nad ei pea olema kõik ühesugused ja ei pea nad ka alati käituma vastavalt oma soole. Mulle ei meeldi, kui arvatakse, et poisid ei tohi valust nutta, sest “mehed ju ei nuta” ja tüdrukud peavad alati printsessid olema. Mul on hea meel, et Robin on julge ja enesekindel ja teda ei ole heidutanud ka see, et teda eelmises lasteaias üks poiss narris Hello Kitty värviraamatu pärast. Robini jaoks ei ole olemas eriti poiste ja tüdrukute asju. Muidugi mängib ta (vähemalt siiani), et poisid on isad ja tüdrud emad aga tema mängus teevad isad tihti süüa ja jalutavad beebidega. Nii nagu päriselt ju ka võiks.. 😉 

Lõpetuseks paar pilti meie õhtusest metsaskäigust. Mets oli nii karge ja mõnus peale sellist sooja vihma! 

Tööinimene

Ma olen ennegi siin heietanud mõtteid teemal ”mida kuradit ma oma eluga peale hakkan?”. See vandesõna oli seal tõesti vajalik, sest see näitas täpselt seda, et mul pole kunagi olnud mitte mingit aimugi. Ma olen mõelnud küll ühes ja teises suunas aga kõik on alati tundunud teoreetiline ja.. kauge. Kuna ma olen varasemalt teinud üsna palju lastega seotud tööd, siis kippusid mu mõtted ka alati selles suunas. Kuna suvel oli mul võimalus olla väga suure laste päevalaagri projektijuht, siis peale seda tundus, et ehk just see võiks olla asi millega tulevikus tegeleda. Jõudsin seda vaevu mõelda, kui aga õnn ootamatult sülle kukkus, kui nii võib öelda.

Tean Merlet sellest ajast peale, kui me koos oktoobribeebide gruppi sattusime. Tema ja veel mõnede naistega jäin ma eraldi pikemalt suhtlema. Merle käis minu pulmas, mina tema omas, saime kokku niisama. Ühel hetkel tuli elu vahele ja me ei suhelnudki üsna pikka aega kuni nüüd kevadeni, mil Saaremaal kokku saime. Merle oli mitmeid aastaid mõlgutanud ühte mõtet ja kui ta mulle seda seal rääkis, siis ma kuulasin küll ja mõtlesin, et väga lahe idee aga noh, ega see minusse eriti ei puutu ja üldsegi kes teab millal me jälle kohtumegi. Tuli välja, et kohtusime juba üsna varsti jälle ja praeguseks ma näen seda va Merlet nädalas vähemalt neljal päeval! Õnneks mul selle vastu midagi ei ole ja ma loodan, et tal ka mitte.

Mõned nädalad tagasi istusime me kaasadega koos Ruhes, nautisime vaadet, veini ja kuulasime Otti. Merle rääkis oma veebipoe ideest rohkem ja see tundus nii vahva. Laulud vahetusid, klaasid täitusid uuesti, jutt jooksis ja äkki Merle ütles, et aga noh, tule ka kampa. Ma muidugi ütles, et muidugi vaatame seda asja. Sest tavaliselt ju nii lähebki – vaatad ja mõtled ja arutled ja siis tuleb midagi vahele. Meil nii ei läinud. Midagi ei tulnud vahele ja ju see ole hea märk kah. Järgmisel päeval saime korraks kokku, Merle näitas natukene oma visiooni ja rääkis oma mõtteid, mina kuulasin ja mõtlesin. Ideed mulle meeldisid ja Merle nägemus asjast oli täpselt selline nagu minugi oma võiks olla. Lihtsalt vahe on selles, et Merle on selle asja läbi mõelnud ja kaalunud, mina hüppasin enne lõppu kampa ja proovin nüüd midagi aru saada.

Me teeme veebipoodi. Pakume kogu perele riideid. Tavaliselt kui keegi seda ütleb, siis inimene mõtleb automaatselt, et ahaa, jajaa, no mingi butiik kus Hiinast tellitud riideid müüakse, okei-okei. Sellepärast ma ka rohkem meie poest veel ei räägi, et mul kaupa ette näidata ei ole ja ma arvan, et just piltide abil te saate aru, et tegelikult me teeme midagi üsna ägedat ja ilusat. Me loodame avada www.vera.ee  hiljemalt oktoobri alguseks ja kui see aeg käes on, siis ma näitan ja räägin täpselt MIKS on meie pood just selline, mida te kõik peaksite igapäevaselt külastama hakkama.

Täna tahtsin ma hoopis panna kirja enda mõtted peale seda, kui ma nüüd paar nädalat olengi vahelduva eduga päriselt tööl käinud. Ilmselgelt oli selle tööle mineku juures kõige olulisem küsimus, et mis saab Henrist. Praegu saab, nii et lapsehoidja käib meil ja Raido hoiab ka kui saab. Kuna ühel hetkel läheb ka Raido siiski ilmselt kellast kellani tööl, siis on meil lapsehoidjaga tehtud graafik, et neljal päeval nädalas umbes 4 tundi hoiab tema Henrit. Kuigi kohati tundub see nii palju, siis tegelikult ei ole. Sellest neljast tunnist vähemalt 1,5 tundi magab Henri nagunii maha ka ja suurema osa olen ikkagi ma ise temaga. Kui mul on vaja asju teha, mil lapsehoidja tulla ei saa, siis ju me klapitame Raidoga ise või vajadusel ma saan Henri kontorisse ka kaasa võtta. Tänapäeva elu eksole..

Tööl käimine on huvitav. See on nii raske ja samas nii palju energiat andev. Ema-aju on ju harjunud ainult nämmutama ja nii keeruline on ennast vahepeal ”jooksma saada”. Ma usun, et paari kuu pärast on rutiin juba rohkem sees ja mu aju funktsioneerib ka kiiremini. Teine asi on see, et ma olen olukorras, kus ma kunagi varem ei ole olnud ja ma pean hakkama tegema asju, mida ma varem pole teinud. Ma ei oska öelda, kas ma olen kiire õppija või mitte. Ma ise ennast (vist kahjuks?) ei pea kõige targemaks inimeseks ka. Mitte, et ma peaks ennast rumalaks, lihtsalt mulle tundub, et ma olen natukene udupea, elan kergelt omas mullis ja kui nüüd päris aus olla, siis ma olen veits laisk ka. Samas peab ütlema, et tänu sellele, et ka mul on väike osalus meie veebipoepesast, siis see motiveerib pingutama ja vaeva nägema ning seni laiskust peale pole tulnud. Pigem on mõtteid hästi palju, ideid muudkui voolab aga küsimusi on ka nii palju, et ma ei jõua neid kõiki ära küsidagi. Ja kõige hullem on, et vahel ma olen olukorras kus ma saan aru, et ma EI SAA ARU aga ma ei saa isegi aru MILLEST ma aru ei saa ja ma ei oska midagi küsidagi.. Kas teie saate aru? 😉

Üldiselt näevad meie päevad välja üsna kiired. Meie Henriga ärkame kuskil enne 8-t. Peale seda me vahetame riided, pesema hambad ja siis on aeg Robin äratada. Robin ärkab kaua ja nõuab, et pliiis laske veel magada. Vahel lasemegi, vahel on kell juba nii palju, et no ei saa magada kauem. Kui Robin ärganud on, siis hakkab pihta see tavaline ”pliis pane riidesse, asjad kokku, pese hambad ära, kus su püksid ja tuduasja on” vestlus. Kui Robin kell 9 lasteaeda jõuab, siis tuleme meie Henriga koju tagasi ja tema läheb varsti vaikselt esimesse unne. Sel ajal ma tavaliselt koristan natukene ja proovin asju nii sättida, et õhtul koju tulles oleks olukord enamvähem mõistlik. Söön ise ka sel ajal hommikust, vaatan PLL-t ja mõtlen endale päevaplaani. Olen proovinud sel ajal ka mingi söögi valmis teha, mida saab kasutada samal päeval Henrile lõunaks ja parimal juhul isegi meile endale õhtusöögiks.

Kella 12 paiku olen ma seni tööle läinud, lapsehoidja on meile tulnud ja mis siis kodus saab, mina ei tea 🙂 Raido tegelikult natukene teab, tema teeb kodus tavaliselt tööd sel ajal. Ta ütleb igal juhul, et Henri ei nuta peaaegu kunagi ja kuna lapsehoidja ka ei kurda, siis ma eeldan, et neil on kõik hästi. Hentsu on mõnus laps, vahel küll väsinud või lihtsalt jonnib nagu lapsed ikka, kuid ta ei ole just üleliia nõudlik tegelane. Sellepärast ma ilmselt olin ka nõus tööle minema ja ta niimoodi jätma. Olen muide 4 aastat tagasi SAMAL päeval arutlenud ka blogis selle üle, et mis minust saab ja kas peaks ehk kooli minema Robini kõrvalt.. ma muide ei läinud.. ja hea oligi 🙂

Enne kella 18-te proovin ma ise lasteaias olla. Täna ma ei jõudnud, ummik oli meeeeeleeetuu ja Raido käis ise Robinil järgi. Mina käisin tee peal toidupoes hoopis. Kui ma koju tulin, siis said Robin ja Raido natukene kahekesi olla, meie Henriga tegime süüa ja siis sõime koos. Kuna kõik asjad võtavad kaua aega, siis peale sööki oligi vaja lapsed vanni pista, neid pesta, siis nad välja võtta ja kuivatada ning tuduriided selja ja oligi kõik, tuduaeg. Tegelikult tavaliselt Henri läheb Raidoga magama ja siis Robin saab vaadata umbes 10 minutit veel multikat. See on lihtsalt ainus aeg päevas, kus ta saab multikat vaadata, nii et Henri ei virvenda teleka ees või ei roni Robinile peale 🙂 Kuna ETVst tulevad vahvad multikad, siis neid ma võin vabalt ka enne tuttu minekut näidata.

Ja siis ongi õhtu. Eks me Raidoga õhtuti räägime oma päevast ja ma küsin Raidolt rumalaid küsimusi millele ta proovib siis vastata tõsiseks jäädes. Tema jaoks on see kõik, mis mina tegema pean, selline, et noh, teen ära, mis seal ikka. Mina olen nagu paks karu kellele pandi iluvõimleja kostüüm selga ja kes täpselt ei tea nüüd kuhu minna ja mida liigutada, nii et miski ümber ei kukuks. Praegu on kell juba näiteks südaöö kohe ja ma mõtlen, et ma peaksin magamaaaaa, sest homme tuleb ka pikk päev ja mu aju vajab pikka puhkust, et hakkama saada.

Ühesõnaga teeme me Merlega midagi kifti. Vähemalt meie enda arust. Kui asi on avatud, siis ma näitan teile ka ja kes tahab, siis me oleme Veraga olemas ka Facebookis ja Instagramis: https://www.instagram.com/veraeesti/ – sinna me oleme ka paar pilti postitanud ja proovime ka edaspidi meie tegemisi sinna panna. Kuigi meil on avamiseni veel aega, siis varsti hakkab meil hästi põnevaid asju juhtuma.. näiteks kui kaup saabub.. :))

Keegi alles hiljuti kommenteeris mind, et mis mul viga üldse elada, nagunii ma elan ainult mehe kulul. Ooo, tegelikult ma olen seda palju kuulnud ja kuigi ma ise ei saa aru miks see kellegi teise aru on, siis nüüd, palun hea inimene, kes sa ütlesid, et ma olen ”muidusööja”, ma loodan ,et nüüd on su süda rahulikum, mu väsinud abikaasa ei peagi mind toitma surmani 😉