Milline mina olen?

Kuna eelmise postituse peale kommenteeris keegi, et ma olen “kõva südamega naine”, et suudan enda lapsi nii kodust ära saata, siis jäin õhtul sellele pikalt mõtlema. Olen ma tõesti kõva südamega? Mida see üldse tähendab? 

Loomulikult mõtlesin ma ka pikalt sellele, et kas Robin poleks pidanud vanaisaga ehk kaasa minema aga jõudsin järeldusele, et kuna vanaisa ise seda väga tahtis ja Robin samuti, siis ei ole mul põhjust muretseda. Vanaisa on Robiniga ka enne pikki sõite Eestis teinud ja ka 8 tunnine retk on neil selja taga suvest, nii et ta teadis ilmselt millega arvestada. Ise ei oleks ma tulnud isegi selle peale, et paluda tal Robin kaasa võtta. Kuid see selleks.. 

Ma arvan, et eelmistele küsimustele vastuseks peab ütlema, et jah, kui vaja, siis oskan ma teha südame kõvaks. Ma ei lase igal nutul ja jonnil ennast rivist välja lüüa, ma olen vajadusel väga konkreetne lastega ja ma ei arva, et neil on õigus kõike ise otsustada. Kui on lasteaia päev ja lasteaeda jõudes on nutt teemal “ma unustasin koju oma pooliku kõrre”, siis see ei ole asi mida ma tulen tagasi koju võtma. Proovin ikka alguses selgitada huumoriga ja naljaga, meelitada aga kui see ei aita, siis konkreetne “jäi koju, midagi ei ole hetkel teha”, peab piisama. Nii lihtsalt on. 

Reaalsus on see, et ega ma vist “kõige soojem” inimene maailmas ei ole. Lastega kindlasti rohkem aga Raido pidevalt peab mind kallistama natukene hoo pealt või minust sõnu välja tirima. See viimane tundub uskumatu, eks? Tegelikult on täitsa tõsi. Ma võin teha nalja ja rääkida lastest ning filosofeerida elust aga mulle ei meeldi rääkida asjadest, mis teevad mind kurvaks või mis on mu jaoks halvad. Ei saaks öelda, et ma väldin konflikte või kardan vastutust, eelkõige on mul siiski hirm tunduda haavatav ja nõrk. Kusjuures ei ole ma ise kuidagi arvamusel, et enda nõrkuste näitamine on negatiivne asi, ma ise lihtsalt pigem ei tahaks seda teha. 

Teatud asjades tunnen ma, et mul peab ilmselt olema mingi “häire”. Mind nii kohutavalt häirivad täiesti mõttetud asjad nagu: vihm sajab vastu aknaplekkk, tiksuvad kellad, norskamine-nohisemine, kui keegi sööb mu kõrval ja mina ei söö, hilinemine, graafiku muutmine, uimerdamine ja viimasel ajal segab mind korralagedus majapidamises. See viimane on tulnud viimasel aastal vist, enne oli mul palju rohkem suva. Samas hilinemine ja graafiku muutmine. Oeh! Mul on alati peas plaan. Mis kell, mida, kes ja kus. Nii planeerin ma mõttes kogu pere päeva ja mind ajab hirmus marru, kui täpselt nii ei lähe. Samas alati ei lähegi ja ma saan sellest aru aga kui Raido kasvõi 3 minutit hilineb, siis mulle see ei meeldi. Samas praeguseks ma planeeringi talle 10 minutit hilinemise aega ka. 

Planeerimine on ka mingi viimase aasta teema täielikult. Ma planeerisin isegi eilset ja tänast päeva nii, et panin kõik paberile kirja. Kuidas on vaja toidud teha, koristada, lastega tegeleda. Seni peab ütlema, et see toimib ka, sest mul on praeguseks peaaegu kõik suuremad asjad tehtud, õhtuks on vaja valmistada vaid suupisted ja segada kokku salatid. Ma olen see veider inimene, kes teeb igaks meie sünnipäevaks ise kartulisalatit ja suupisteid, naljalt selliseid valmisasju meie juurest ikka ei leia. Kord oleme Stockmanist ostnud väikes peolaua ja ausalt, see siiani kriibib mul hinge 😀 Ja kuigi kartulisalat on nii “vana ja igav” asi, siis minu arust on see aegumatu klassika! Aga mitte salatist ei tulnud ma kirjutama..

Ma ei arva, et ma oleksin keeruline aga lihtne ka ei ole. Olen paljudes asjades väga “naine” ja eeldan, et prügi välja viimine on Raido töö. Samas suudan ise edukalt mööblit liigutada, autos aknapesuvedelikku vahetada, saan hakkama 4 poekoti ja laste tuppa tassimisega ning proovin asju enne ikka ise teha, kui Raidot palun. Samas on mulle oluline, et lina mu voodis oleks alati sirge. Riided mu seljas võivad mitte kokku sobida aga peavad olema puhtad. Ka auk võib riietes sees olla, kuni nad puhtad on. Mul on kapis palju asju aga selga pole midagi panna. Samas nagu iga ema – ostan enne lastele ja siis endale. Kui asi poodlemisse puutub, siis selles on Raido nagunii osavam. Pooled minu riided on ka tema valitud ja ta jaksab ning viitsib alati kauem shopata, kui mina. 

Milline ma siis olen? Ma ei tea 🙂 

Ma arvan, et ma olen tore inimene. Ma teen natukene nalja, olen seltsiv, vahel tundun ülbe aga tegelikult olen lihtsalt aus. Samas ei taha ma kunagi inimestele tegelikult liiga teha ja kui nii juhtub, siis kannan seda kaua südames ja tunnen end kehvasti. Arvan, et olen hea südamega küll, kuid alati saaksin olla lahkem ja parem inimene – peaaegu kõik saaksid. Olen kärsitu, natukene laisk, vajadusel töökas, jutukas, enda arust üsna julge, natukene kinnine, omadega liiga vaba 🙂 

Siia lõppu aga pildid, mis me Birgitiga minu sünnipäeva hommikul tegime. Olen harva kogutulemiga niii rahul ja julgen Birgitiga pildistamist küll kõigile soovitada! Leiate ta siit! 

Ilmselt on tegu ühe kõige lemmikuma pildiga minust läbi aegade..

Sama lugu sellega..

Sügis on niiiiii ilus lihtsalt!!! 

Millal lapsed suureks kasvasid?

Eile pani Robin kokku enda kohvri ja seljakoti, tegi meile “tsau!” ja läks vanaisa Eigoga Rootsi tööle kaasa. Avastasime viimasel hetkel, et ta lemmik kaisuloomad jäid maha ja proovisime neid ikka laevale saada aga Tallinki töötajad olid nii ebaviisakad, et laevale need asjad kahjuks ei jõudnudki. Robinil aga oli suva.. Vanaisa Eigo ostis uue kaisukoera laeva pealt ja oligi korras.. Alles ta nuttis, kui kaisukad ju lasteaeda ununesid.. 

Vanaisal oli aku tühi täna kella 12ni ja mina olin veendunud, et midagi jama on juhtunud. Kui telefon laadima sai, siis tuli välja, et mingit muret pole olnud muidugi. Hommikusöögil sõi Robin isukalt ja pärast laevast maha sõites viis vanaisa Robini veel dollari-poodi. Robini viimane kõne oli kella 16 paiku teemal “vanaisa ostis no niiiii palju mänguasju!!!”. Ja oligi kõik. Ei mingit muud muret ega koduigatsust, polnud aega isegi lauset lõpetada.. 

Sama moodi läks täna Henri minu emaga hommikul maale. Korraks kodus olles tegi kurba häält aga siis läks ja oli ja magas ja sõi ning oli rõõmus nagu ikka. Homme läheb ta lapsehoidja juurde ööseks ja ma ausalt öeldes isegi ei muretse.. Nad on palju koos olnud, ka öösel, ja saavad kenasti hakkama. Meile tulevad aga külalised.

Millal? Milllaaaal, ma küsin, nad kasvasid nii suurteks?! Isegi Henri!? See on ju minu beebi?!? Või siis mitte.. 

Robin ei teagi millal tagasi tuleb. Laps on teadmata aja ära ja mul on nii imelik olla. Samas.. ta on rõõmus ja tal on põnev. Rekka on suur ja kõrge, seal saab magada ja süüa teha ning see on nagu omaette matk. Kvaliteetaeg vanaisaga kahekesi, kaasas dvd-d ja lauamängud.. Ilus elu ikka lastel, eksole? 

28

Mul on täna sünnipäev. Ootan seda päeva tavaliselt juba augustist ning loen selleni päevi. Sel korral oli kuidagi kiire ja ma ainult paar korda jõudsin septembris sõbrannadele hõigata mitu päeva veel pidupäevani on jäänud. 

Oleme tavaliselt ikka pidupäeval midagi toredat ka teinud, kuid sel aastal ei olegi plaane. Robin läheb täna vanaisaga Rootsi kaasa ja praegu me hoopis pakime asju ning toimetame. Minu 25s sünnipäev oli aga meil väike pidu kodus ja sel aarsl teeme sama moodi. Kodus saab päriselt sõpradega rääkida ka, kuskil klubis ei kuule ega näe midagi. 

Eile kirjutas mulle aga Birgit Varblane, kellega me oleme mitu toredat sessiooni juba teinud, ja kutsus mind hommikusele pildistamisele. Tegime hommikul tema maja ümbruses väikese tiiru ja ma usun, et saime mõned väga ägedad pildid. Mõndasid olen juba näinud ja mõnda näitan siin ka 🙂 

Millest unistate?

Tegin üks kord listi, mida tahaks teha enne 30ndaid. Seal oli igasuguseid suuremaid ja väiksemaid asju. Täna hommikul voodis lamades mōtlesin aga tänasele päevale ja avastasin, et oi, kuidas unistused muutuvad! 

15-aastane Kristi unistas ilmselt täiskasvanuks saamisest ja sellest, et ta mingile kutile meeldiks. 

18-aastane Kristi soovis, et ta saaks kooli lõpetatud ja teaks, mida oma eluga peale hakata ning et ta poiss-sõber teeks ettepaneku kokku kolida. 

21-aastane Kristi oli eluga üsna rahul aga oi, armastusega oli keeruline. Armastas-ei armastanud, ise ka ei teadnud mida vi keda tahta ja kas üldse. Erialavalik pani kukalt kratsima ja tundus, et tööl käia oleks ikka lihtsam, kui õppida. Unistasid heast peost ja uuest kleidist, imelisest tööst ja uut autot oleks ka tahtnud!

23-aastasel Kristil oli üks unistus ja see oli tegelikult ka väga lihtne: tahaks magada. Robin oli siis ses vanuses, kus magamine oli täiesti nõme tegevus ja esmakordne ema ei osanud midagi peale ka hakata. 

25-aastane Kristi unistas majast ja heast tööst. Magada sai hästi, abikaasa armastas, sõbrad olid lahedad ja laps nii suur, et sai ka temata kuskil käia. 

Täna veel 27-aastane Kristi unistab väga lihtsast asjast: TAHAKS KORISTADA! Tahaks nii koristada, et terve päeva oleks kodus, koristaks, keegi ei segaks ja muusika mängiks. Terve päeva, terve korteri, kõik kohad. 

Tõbi majas

Minu väikene kullatükk on haige. Juba üleeile oli ta sellises kummalises tujus. Oli rõõmus nagu ikka aga samas tundus väsinud. Me käisime veel ratastega sõitmas ja nad hullasid õhtul Robiniga vannis aga kell 23 tundus ta magades natukene soe ja kell 1 öösel ärkas nutuga ja 39 palavikuga. Proovisime siirupit anda aga selle sülitas korduvalt välja. Küünal õnneks natukene aitas, kuid üsna haiglane on ta siiani. 

Mõlemad ööd on olnud kehvad. Hentsu on vässu ja tahaks magada aga midagi segab. Kõht on hell ja ajab nutma, see teeb aga omakorda nina nohuseks. Magab vahelduva eduga mul kaisus ja oma voodis. Päevauned on enda voodis teinud aga eile vahepeal jäi lihtsalt diivanile magama. 

Mõlemal pildil on natukene paista tema (endine) valge tudutekk, mis on ta lemmik. Öösel sai see aga.. khm, mustaks ja hommikul seda pestes oli Henri niii kurb. Muudkui otsis oma tekikest. Õnneks kuuma radika peal see kuivas kiiresti ja laps sai oma unne minna ikka tekikene kaisus. 

Praegu magab ta minu kõrval meie voodis. Alguses magas enda voodis aga siis ta ärkas niiiii suure nutuga, et mul läks ta rahustamiseks tükk aega. Kui ma end liigutasin, siis ta hakkas kohe nutma. Õnneks lõpuks on uni sügavam ja ma sain vahepeal vähemalt pissil käia.. 

Loodetavasti on varsti parem, minu väike nublu on muidu nii õnnetu, et õue minna ei saa 😦 

Miks sa jood mänguväljakul?

Läksime eile lastega ratastega sõitma. Oli mõnus sügisõhtu, päike paistis ja ei olnud veel liiga külm ka, et rattaga sõites tahaksid näpud otsast kukkuda. Mul oli üleüldse kuidagi hästi hea tuju ja lapsed olid nii-nii nunnud. Olgem ausad, ega nad kogu aeg ikka nunnud ei ole küll aga eile oli just selline täpselt õige päev, kus kõik oli paigas ja ma tundsin end nagu kala vees. Mööda läks see ahastus, millest ma kirjutasin siin.

Sõitsime lastega mööda Nõmme mõnusaid tänavaid ja Robin tahtis minna mänguväljakule, mis on nende lasteaia juures. Kuna sinna saab mööda ühte vaikset tänavat sõita, siis läksimegi. Tegime vahepeal ühe selfi-peatuse ja kimasime muudkui edasi. Robin on üsna tubli sõitja, 5km saab sõidetud ilma probleemita, peale seda võib hakata kurtma, et ei jaksa aga tegelikult jaksab küll. Pimedas metsas sõita eriti ei meeldi, sest oleme unustanud rattatule rattale kinnitada.

Jõudsime siis Nurme tänava mänguväljakule ja.. tuju läks päris kurvaks. Mänguväljak iseenesest pole ka just eriti lahe, kuid see on väga ilusa koha peal. Nagu Nõmmel ikka – männid ümber. Liivakastis mängis üks kooliealine poiss oma autoga ja pingil istusid kolm inimest. Kaks meesterahvast ja üks naine. Muidu oleks kõik tore olnud – laps tahtis mängida ja ema/isa tulid kaasa ning vaatasid ja julgustasid. Reaalsus oli aga see, et ma ei saanud täpselt aru, kas lapsel oli kaasas ema või isa või lihtsalt onud ja tädi. Kõik rääkisid vene keeles ja täiskasvanud jõid viina. Otse pudelist. Laua viina. Pakist mahla peale. Tegid suitsu ka, ilmselgelt. Laps lihtsalt oli eemal ja mängis. Mul hakkas juba siis kergelt iiveldama, sest ma teadsin, et ju see laps on sellise olukorraga üsna harjunud. Keegi ei peaks sellega harjuma. MITTE ÜKSKI LAPS.

Robin ja Henri ei pannud muidugi midagi kummalist tähele, aitasin neil kiivrid ära ja nemad jooksid mängima. Ise lihtsalt vaatasin neid tegelasi. Olin kahe vahel: tahtsin tegelikult helistada kuskile. Ma ei teagi kuhu. Lastekaitsesse? Politseisse? Aga kuna mul oli aku nagunii tühi, siis ei oleks ma saanud helistada ka siis, kui oleksin suutnud otsustada, et kuhu nüüd helistada. Teisest küljest tahtsin ma kindlasti midagi öelda. Kuid ma olen aus – väike osa minus tundis ka hirmu. Kaks üsna suurt, purjus meesterahvast ja siis mina. Keset metsa, koos lastega. Ma olen muidu oma arust hea inimene ja usaldan inimesi täitsa hästi, kuid ma olen niimoodi vastu näppe ka saanud. Seda enam, et ma varem elasin ja töötasin Männikul. Seni kuni mina mõtlesin, et mis ma täpselt ütlema peaksin, said nad minu näost vist aru, et ma olen päris kuri. Nad tõusid püsti ja hakkasid ära minema.

Ma ei räägi venekeelt üldse. Ainult roppused tunnen kõnes ära ja neid sealt kostis ka. Mõlemad meesterahvad vaatasid minu poole ja ma mõtlesin, et nii tahaks aru saada millest jutt käib. Nõme puberteet, mis koolieas arvas, et venekeel on üks mõttetu asi. Täiskasvanuna olen aru saanud, et ega ikka ei ole küll. Kuna meil aga teineteisele suurt midagi öelda ei olnudki, siis me lihtsalt.. jõllitasime teineteist. Nemad said aru, et mulle ei meeldi see olukord ja mina sain aru, et nemad ei ole minu jõllitamise üle õnnelikud. Samas.. miks ma EI PEAKS neid vaatama, kui nende teguviis on ilmselgelt vale? Ei ole vaja kõnekeelt, ka kehakeelega saab suhelda, kui vaja ja ma ei saanud ju neile lihtsalt naeratada.

Kui nad ära hakkasid minema, siis mul läks meel ikka väga kurvaks ja süda murdus mõneks tükiks. Nad lihtsalt läksid, lapsele ei öelnud midagi. Nad olid mõned meetrid eemal, kui ma hakkasin neile ikka hüüdma, et AGA TEIE LAPS?!?! Laps märkas seda aga enne ning tõusis ruttu püsti, ronis rattale ja sõitis nuttes järele. Taaskord – vestlusest ma aru ei saanud aga täiskasvanute pilk ja hääletoonid olid kurjad ja noomivad, laps oli kurb ja nuttis. Ma nutsin ise ka korraks. Sest kõige hullem on see, et mis ma teha oleksin saanud?

Nagu ma ütlesin, siis ma oleksin võinud kuskile helistada aga mul oli aku tühjaks saanud, sest endomondo sõi selle lihtsalt ära. Mõttetu jubin! Ka oleksin ma võinud nendele täiskasvanutele midagi öelda aga ma tean küll, et vahel võib see hoopis olukorda hullemaks teha. Samas oli lapse riietest, rattast ja mänguasjast näha, et tegu ei olnud kindlasti päris alkohoolikutega, kellel kodu ei ole ja kuskil karbis elavad. Ka täiskasvanute enda riided olid korralikud ja kuigi nad jõid viina, siis täiesti maani lakku täis nad ei olnud. Mitte, et see oleks vabandus..

Mul on nii halb tunne. Ma ei tea, mis ma oleks pidanud tegema ja kuidas ma saaksin aidata? Ma olen aastaid proovinud selliste lastega vahelduva eduga töödata või neid aidata, kuid ma ei ole siiani julgenud vastu võtta otsust, et sellest võiks saada minu elukutse. Ma tunnen küll, et sinna poole kutsub aga pole päris kindel, kas vaim on selleks piisavalt tugev. Samas on mul järgmisel kuul kohtumine kahe lastekodu tüdrukuga, kellele ma saan rõõmu valmistada. Kui kõik sujub nii nagu mõlemad osapooled loodavad, siis näen neid edaspidi veelgi ja saan vähemalt natukenegi kellelegi rõõmu valmistada.

Koledas maailmas elame kohati ikka? Teinekord oma elu elades ei panegi seda tähele ja ei mõtlegi sellele. Käid sõbrannadega reisil ja kinos ja kohvikus, perega reisil ja abikaasaga restoranis. Teine kord on aga see reaalsus nii valus, et lihtsalt.. hinge võtab kinni. Ja kõige hullem on see abituse tunne, sest vahel ongi, nii et midagi teha ei saa. Vähemalt mitte kohe. Kuid väikesed muutused viivad suurteni ja seepärast ma julgustan ikkagi inimesi kasvõi vähemalt tähele panema selliseid olukordi ja situatsioone. Kuigi ma oleksin pidanud selles olukorras ilmselt ikkagi kuidagi reageerima, siis olen segaduses.. kuidas? Kui keegi oskab aidata, siis palun, aidake, öelge, mis teha?

Ka tuletan ma meelde, et tehke ikka head! Kogusin suvel näiteks suure kotitäie riideid ühele perekodule. Päris raske oli leida sobivaid asju just noormeestele, nii et emad-isad, kui teil on üle riideid just teismelistele, siis palun, toimetage need õigesse kohta! Kui ei tea, kuhu viia, siis linna või valla sotsiaaltöötaja ikka oskab aidata. Väiksemates kohades on minu kogemuse järgi abi alati rohkem vaja. Mina aga mõtlen kuidas ma saaksin veel aidata lapsi, kes aitamist vajavad.. Küll ma midagi välja mõtlen, sest aitama.. peab.

Kuidas ma EBA korraldustiimi sattusin

Kui esimest korda blogiauhindasid jagati, siis ma ei süvenenud sellesse üldse. Keegi mu blogi sinna esitas ja aitäh sellele toredale inimesele, kuid mind ennast jättis see kogu asi külmaks. Arvasin, et ega see asi uuesti ei tule ja üleüldse, palju meil neid blogijaid ikka on. Peale seda sain aga aru, et blogijaid on palju! Ja on väga ägedaid!

Teisel aastal hoidsin ma asjaga end kursis. Tundus huvitav ja ma elasin kaasa küll, et kuidas ja mida võiks teha ning mida mitte teha aga ma ei avaldanud eriti avalikult oma arvamust. Suurem osa asjades oli nii, et kui mulle see asi ka ei meeldinud, siis ega ma paremat lahendust poleks osanud ikka pakkuda. Samas käisin ma üritusel kohal ja olin ikkagi üsna rahul. Kirjutasin sellest siis ka kohe aga minu jaoks jõudis seal kohale arusaam, et sellist asja peakski tegema ja tõesti, blogimine on ikka väga pop tegevus!

Kuna ma ise ju blogin endale ja oma 10-le lugejale eelkõige, siis ega ma tõesti ei arvanudki, et see asi niiii populaarne saab olla. Kui Wabadus aga oli inimesi täiesti täis tuubitud, siis ma mõtlesin küll, et oh.. äge! Kuigi ürituse korralduses olid mõned asjad, mis mulle sel hetkel ei meeldinud (ruumipuudus, õhtujuht), siis hiljem sain teada miks nii oli juhtunud ja taipasin, et vinguda oleks nõme – nagunii korraldab seda põhimõtteliselt üks inimene ilma igasuguse eelarveta ja siis veel kõik näägutavad ka. Seega otsustasin, et mulle nii ei sobi 🙂

Kirjutasin suve alguses Mari-Leenile, kes EBA korraldab ja küsisin, et kas saaksin ka ehk aidata. Ma ei taha olla tavaline vinguv eestlane. Kui tahan, et asi oleks parem, siis proovin ikka aidata. Kuigi mul pole ühtegi ulmelahedat ideed (veel) olnud, siis tore on kaasa lüüa ikkagi. Eile oli meil esimene kohtumine ja siis oli näha ka, kui paljudele asjadele reaalselt tuleb sellise ürituse korraldamise juures mõelda. Panime paika kategooriad, mida on sel aastal 15 ja proovisime leida kohta, kus üritus toimuda võiks. Sellest kõigest saab täpsemalt lugeda Marimelli blogist: http://marimell.eu/otsin-kohta-ja-inimest/

Nii ma proovin tutvuda sellega kuidas sellist kifti üritust korraldatakse ja nagu Marimelli blogis ka kirjas oli: avaldage oma arvamust. Pole mõtet kodus emale kurta või sõbrannale klatsida. Kui ise ei ütle, mida ootaks või tahaks, siis ega ei saagi suuri muutusi toimuda. Ka pole mõtet lihtsalt sellele, et kirjutate, et pidu võiks olla Suurhallis ja gala stiilis. Kui te korraldamiseks ise raha ei taha just anda, siis on see üsna asjatu soovitus 🙂 Kõik ausad kommentaarid ja kriitika on oodatud, eriti hea oleks, kui veel koos toredate ja positiivsete õpetussõnadega. Koos saab ju paremini teha 🙂

Annan lahkumisavalduse emadusele?

On teil mõni kord selline tunne? Et issand, MIKS, ei saa ma lihtsalt keset emaks olemist öelda, et no thanks, ma täna tööle ei tule ja võtan palgata puhkuse? Ma eile hästi pikalt mõtlesin üldse, et kas peaks sellest kirjutama aga elu on õpetanud, et just see aitabki. Vabalt võib nii olla, et alustad kurba või kurja postitust aga üsna kindlasti oled lõpetades juba rahulikum.

Mul oli eile igal juhul üks sellistest päevadest, kus ma lihtsalt tahtsin karjuda ja minema minna. Ma olen muide läinud küll minema, keset väga hullu päeva. Nii umbes 10 minutit või 15 minutit. Ei, ma lapsi üksinda ei jäta, Raido on ikka siis kodus. Mulle tundub, et see 10 minutit eemal olekut on kõvasti parem, kui see, kui ma laste nähes lihtsalt täiesti närvivapustuse saan. Kuigi ilmselt on neid mini-närvivapustusi juhtunud ka nende eest. Aga mis teha.. selline ongi elu? Tegelikult ma proovin ikka olla tasakaalukas ja vähemalt näilselt normaalne ema aga on vahel lihtsalt.. ei suuda. Lihtsalt ei suuda ja kõik.

Mul oli eile tunne, et iga meesolevus siin korteris on lihtsalt otsustanud vaadata, KUI närvi nad saavad mind ajada. Kõik koos ja eraldi. Käis selline järgemööda mu nuppude kruttimine ja testimine. Kui vahepeal juba rahunes olukord maha, sest Henri tegi hommikuse une ja ma jõudsin korra hinge tõmmata, siis pärast hakkas kõik jälle otsast peale ning hullemini veel. Robinil on nimelt viimasel ajal faas, kus tema arust on Henri tal kuidagi liiga palju ees. Eks aru saadav ka, Henri on palju rohkem üleval, tegutseb ja nõuab tähelepanu. Lisaks ta ronib IGALE POOLE. Me üritame küll pakkuda Robinile ka enda aega ja aega ainult meiega aga ega laps vist seda alati nii ei näe nagu meie. Lõpuks ma vihaga ütlesingi Robinile, et olgu siis oma toas ja ärgu meiega mängugu ja suurena Henri temaga ka enam ei mängi! Mis ilmselgelt on vale, sest Henril on ju just faas, kus Robin on kõige ägedam üldse maailmas. Lisaks sellele ta matkib igat Robini lollust. Näiteks, kui Robin midagi viskab – see võib olla ka pall aga Henri järeldab sellest ,et visata võib seega kõike. Samuti kui Robin jonnib või naerab hüsteeriliselt lollitades üle terve korteri. Jep, kõike teeb Henri järgi. Et ikka sellele peole eriti suurt lisa pakkuda, siis ta kriiskab meeletult kõvasti ja kiledalt, nii et Robin hakkab selle peale omakorda kräunuma, et tal kõrvad valutavad. MUL VALUTAVAD KA! AUSALT!

Igal pool, kuhu ma vaatan, on vaja minu kätt. Või koristaja kätt aga ma ei tea, miks ma ei raatsi teda endale koju kutsuda. Ma võin maksta restoranis käigu eest 50€ aga koristajal see raha anda.. tundub ikka palju, teen parem ise. Reaalsus on see, et too isetegemine ajab mind meeletult närvi ja veel rohkem närvi ajab mind see, et igalt poolt on vaja nii palju teha ja isegi kui ma midagi tehtud saan, siis kohe on ju teiselt poolt vaja uuesti alustada! Vannituba ei vaja isegi enam koristust, vaid õhkulaskmist ja uue ehitamist. Okei, võib olla päris nii hull ei ole aga ma lihtsalt näen, et igal pool on niii palju vaja teha ja ma ei jõuaaaaaa. Ma olen laisk muidugi ka veits, olgem ausad, kuid samas tegelikult ongi see, et kahe lapse kõrvalt on see koristamine kohati niii mõttetu. Ma teen ja toimetan ja kui ma tõesti midagi saangi täiesti korda, siis selle ajaga on Henri loopinud kõik köögisahtlid asjadest tühjaks, nii et ma ei näe üldse mõtet neid panna sinna ilusti tagasi. Nii ongi igal pool lihtsalt asjad. Eile ma lõpuks võtsin kätte ja tegin Robini toas konkreetselt, nii et suuremad asjad panin põrandale ja kõik väikese pudi-padi-jubinad valasin otse prügikottidesse. Igasugused Mäki mänguasjad, jubinad kuskilt ajakirjadest jne – kõik läksid prügikasti. Neid suuri asju on palju kergem toppida kuskile kasti, kui neid väikesed kokku korjata 100 korda päevas.

Ja kui sinna juurde panna veel see, et ma olen viimasel ajal üsna unine, siis mul eile lihtsalt sõitis katus ära. KÕIK tundub sassis ja kole, lapsed on nõudlikud ja kriiskavad ja kraaklevad või hoopis liiga lõbusad, ma tean, et toit peaks juba valmis olema ja ma pole isegi korralikult jõudnud hommikust süüa. Aitab. Kõik. Panen maha selle ameti! Lihtsalt ei jaksa, ei taha, ei viitsi. Tahaks ka minna lihtsalt trenni! Jooksma, suvalisel ajal keset päeva. Või õhtul sünnipäevale, nii et ei pea planeerima ja hoidjat organiseerima ja tundma end süüdi, et ma ise lastega ei ole või et hoidja peab reedel meil olema. Tahaks ka lihtsalt magada hommikul kella 9ni ja terve öö ilma ärkamata ning väga tahaks hommikust süüa HOMMIKUL. Ning duši all käimine.. oh, kui mõnus see oli Dublinis! Keegi ei oodanud, kisanud dušikardinat, ei oodanud mind söögitoolis asju loopides. Kaija ja Krista tegid sel ajal hoopis ginikokteili valmis ja kuigi see mulle ei maitsenud, siis mõte oli ju ometigi hea!

Aga noh. Nii ei saa. Ei saa lihtsalt ära minna. Tegelikult SAAKS aga päriselt ju ei tahaks. Lihtsalt vahel on selline tuju, mis õnneks läheb üle. Päriselt mulle meeldivad oma lapsed enamus ajast ja ma tunnen end nagu kala vees. Lapsed vanni, toit ahju, nõud masinasse, riided kokku.. kõik asjad saavad enamvähem normaalselt tehtud ja mustad vuugivahed laste õnne ei mõjuta. Ja siis tunnedki hoopis süümepiinu.. et oi, appi, miks ma nii tunnen.. Mul on ju nii hea elu? Miks ma vingun? Miks ma pole rahul? Teised kindlasti küll KÕIK on! Ma olen ainukene, appi! Ja see tekitab nii kohutava tunde, et ei taha isegi sõbrannadele vinguda, et kurat, vahel on raske. Õnneks mul on nii head sõbrannad, et ma eile ikka kurtsin korra ja siis olin täiega rõõmus, sest ma sain aru, et teised ka vahel tunnevad nii. Isegi rahulikud ja tasakaalukad emad tunnevad teinekord nii ning ma ei olegi ilmsel päris tõbras. Kui siis natukene.

Ma olen sellest emadusest nii palju kirjutanud, et ma kujutan ette, et teistel on kopp juba ees. Ja lisaks tundun ma vist väga tänamatu kohati. Ma ausalt tegelikult armastan oma lapsi ja mu elu meeldib mulle üleüldse väga, kuid.. vahel lihtsalt juhtub nii. Täna näiteks on hoopis teine päev. Korter tundub sassis küll ikka, kuid nõud on vähemalt masinas, lapsed mõlemad on sooja putru söönud, keegi ei ole veel eriliselt jonninud ega midagi loopinud ning päike paistab ka. Lisaks käisime eile pildistamas ja nägime kõik NIII ilusad välja ja lapsed olid meeeeeganunnud! Näitan ühte Krista tehtud pilti ka, kuid eks Krisse omasid näitan tulevikus ka 🙂

Eliise Timusk MUA

 

Loomulik ilu

See on nii erinev asi kõikidele inimestele. Mõne jaoks tähendab see kerget meiki, mõne jaoks kitkutud kulme ja meigivaba nägu. Samas kindlasti kellegi jaoks ka hoopis seda, et inimene on ilus nii meigiga, kui meigita. Minu jaoks on LOOMULIK ILU aga ikka see, kui inimene on lihtsalt ilus. Ilma ühegi abivahendita. Olgu, kulmud võivad ju natukene piiratud olla aga sellega lihtsalt on see lugu, et ega mina sellistele asjadele nagunii tähelepanu ei pööra ega oskagi pöörata – ise ma nagunii kulme ei kitku, aastas korra mõni meikar teeb seda poolvägisi. 

Olen suurema osa enda elust end ikka väga vähe meikinud. Olen sellest varem ka kirjutanud, nii et ma detailset ajalugu siia kirja panema uuesti ei hakka, kuid ripsmetušši õppisin ma kasutama normaalselt umbes 20-aastaselt ja jumestuskreemiga.. noh, seda ma veel õpin. Meil nimelt on vannitoas pidevalt mõni pirn läbi ja ma pean autos meigi üle vaatama enne, kui kuskile kohale lähen. Nagu öeldud, siis kulme ma ei kitku, silmi ma muidu ei värvi, lainerijoont olen ma proovinud teha 3x elus ja iga kord on see olnud lihtsalt.. okse. Ma ei hakka ilusamat sõna siia isegi kirjutama, kohutav on see olnud lihtsalt. Huulepulkasid on mul päris mitu ja need mulle meeldivad ka. Punane, roosa ja tumelilla on mu lemmikud toonid aga mul pole aimugi kas need ka sobivad mu nahatooniga või millega iganes nad sobima peaks. 

Kuna ma olen siiski varsti 28, siis olen avastanud, et ma ei olegi enam näost rõõsa ja nunnu beebi koguaeg. Mu näonahk on päikseta kehv, mul on mingil põhjusel juuksepiiril mingid punnid ja puberteet ning mu silmad on kuidagi väikesed. Ausalt. Nagu ilmetud noh. Niisiiis olen ma viimasel ajal tihedamini värvinud ripsmeid ja proovinud nägu ühtlasemaks meikida. Välja minnes kasutan ka huulepulka ja olen isegi muid imevidinaid proovinud.

 Ühel hetkel märkasin, et appi.. Ma meigin end iga päev! Küll teistega ehk võrreldes minimaalselt aga siiski, enda kohta palju. Liiga palju. Ja mulle ei meeldinud see. Ma pole selline inimene. Kelle jaoks on mul vaja seda teha? Minu enda? Millal minust sai inimene, kes vajas enda enesekindlaks tundmiseks ripsmetušši? Ma tean, et see on niii väike asi aga mulle on alati enda juures see meeldinud – ma ei vaja kodust väljumiseks mingit ettevalmistust. Poodi minnes ei pea näonahk ideaalne näima. Suva! 

Jah. Siin kohal on oluline mainida, et teie mu armas, tehke mis te tahate. Ausalt. Ma ei räägi kellestki kolmandast siin üldse, ainult iseendast. Minu tunded, tahtmised, mõtted ja soovid. Teie joonistage endale kulmud, värvige ainult huuli, koolutage ripsmeid või tehke kuidas TEIE ISE END HÄSTI TUNNETE. Suva, mis teised arvavad! Ise pead end hästi ja ilusana tundma, siis on seda kohe ka teistele välja nagunii paista. 

Niisiis olen ma viimased päevad olnud meigita. Näonahk kestendab. Osad laigud on punakamad, kui teised. Päikeseigatsus on ja kaalun d-päikest taaskord. Silmad tunduvad ripsmetuššita pisikesed ja ilmetud, ripsmed lihtsalt liiga lühikesed. Tegelikult ei ole. Pikad on. Üsna sirged. Vaatasin end aga täna peeglist natukene pikemalt ja jõudsin järeldusele, et oma väikeste kurrudega ja nats suurte kõrvadega olen ma ikkagi ilus. Kõigi jaoks muidugi mitte aga just – see polegi mu eesmärk. Endale ma täitsa meeldin ning see teeb hoopis meele rõõmsaks. Kindlasti värvin ma edaspidi ka ripsmeid, suuremateks pidudeks kasutam rohkem meiki ja olulistel üritustel lasen meikaril endale meigi teha. Oluline on aga aegajalt endale meelde tuletada, et ilma igasuguste lisadeta, tulede, kisa ja kärata – sa oled ju ka ikka ilus. Ausalt! 

Instagramis jookseb läbi sadu pilte ja ma vaatan vahel neid naisi seal ning mõtlen, et appi, KUI ILUSAD nad on. Ja siis ma mõtlen, et äkki nad tegelikult oleksid ilusad ka ilma selle meigita? Kindlasti oleksid. Miks ma neid aga meigita kunagi ei näe? Ilmselt ikka sellepärast, et endast üles pannakse just neid kõige ilusamaid pilte ja see on tegelikult arusaadav aga.. jah, vahel tuleb kasuks ka “kole” olla. Vahel on mõnus lihtsalt OLLA. Ilma millegita. Silmi hõõruda. Juua klaasist ilma kartmata huulepulka laiali ajada. Hõõruda nägu vastu abikaasa valget särki. Jätta juuksed föönitamata. Ja sirgendamata! Pesta pea ja panna märjad juuksed krunni. Tõmmata käega lihtsalt üle näo. Lasta endal päriselt puhata.

Ilma igasuguse meigita mina. Juuksed on ka täiega kammimata-sirgendamata. Täpselt nii olengi rannas ja hommikul ärgates. 

Paar aastat vana pilt. Meik Maret Ubaleht. Mulle tegelikult meeldib. Pildile sobib. Igapäevaselt aga.. noup, ei tahaks. 



Robin – ujumine ja logopeed

Kes juba ammu blogi loeb, see teab, et Robin käis terve esimese eluaasta ilusti ujumas. Peale seda oli elu kiirem ja nohusid rohkem ning käisime siis, kui võimalus oli. Soojadel maadel reisil olles on ta aga alati vaimustuses, kui saab basseinis olla terve päeva ja seal ei ulatugi jalad põhja nagu enamuses meie ujulate lastebassudes. Kui sel sügisel lasteaiaga ujumine pihta hakkas, siis Robin oli ju esimene, kes karjus, et tema sinna kindlasti ei lähe ja jeesusmaria, mis asja te üldse korraldate?!?

Ilmselgelt läks ta lõpuks ilusti ja lisaks sellele on tunnis siiani tubli olnud ning ootab ujumisepäevi väga palju. Kuna nad seal ka ujuvad lastebasseinis, mis on madal, siis ega ma suuri tulemusi küll paari nädalaga ei oodanud aga täna käisime kahekesi Laulasmaal ja.. laps oskab ju ujuda! Eelkõige muidugi vee all aga siiski! Näha on, et tehnika on juba parem ja tegevus on eesmärgiga edasi liikuda, mitte kätega niisama vehkida. Sukelduda on talle alati väga meeldinud ja täna ma imestasin, et ta ju hoiab kauem hinge kinni, kui mina! Väga uhkeks teeb igal juhul ja annab aina enam kinnitust, et tegu on sportliku lapsega, kes tuleb ikka veel kuskile trenni panna, sest ta iga päev ikka ise seda küsib ka. 

​​
Mis puutub aga muidu Laulasmaa Spasse, siis minule seal nii meeldib. Vesi on soe, koht hubane ja puhas. Kui veab ka, siis on inimesi vähe. See uus spa ala on veel errrriti mõnus ja need saunad nii ilusad ka. Robini lemmik saun on ilmselgelt soolasaun ja minul endal aroomisaun. Ka Jaapani vannis käime me kõik alati ning viimasel ajal Robiniga ka Soome saunas ja välibasseinis. Tahaks väga talvel lasta Robinil hüpata saunast lumme – nii mõnus karastus! 

Enne ujumist käisime aga Ott ja Matilda kohvikus ning korjasime tammetõrusid! Kott Robini seljas ongi tema ujumisekott ja kuigi see tundub mulle nii suur, siis tegelikult on ta õnneks pigem väga kerge 🙂 

Hoopis muul teemal aga ka ehk natukene logopeedist. Robin on ka üle-eelmisel aastal logopeedi juures käinud ja siis tuli sealt üsna positiivne tagasiside. Soovitustes oli, et räägiksime lapsega rohkem aga see tundus naljakas.. Eks teadjad saavad aru aga lühidalt öeldes – me räägimegi kõik koguaeg. Ka jaanuaris käis logopeed meie lasteaias ja ei näinud vajadust, et Robin peaks tema vastuvõtul käima. Tagasiside oli positiivne ja tema kõneareng eakohane. 

Sel esmaspäeval aga käis uus logopeed asja hindamas. Osade lastega lasteaiast ta juba tegeleb ja Robin “vaadati” ka nüüd üle. Üldine kõneoskus on eakohane ja tubli aga R täht polevat korralikult kõnesse kinnistunud. On küll R tähe vibratsioon aga natukene oleks vaja seda põrisemist harjutada. Logopeed küsis kas soovime iganädalaselt tema abi ja muidugi olime sellega nõus. See on väike hind, mis tuleb maksta korraliku kõneoskuse eest! Saime koju kaasa ka esimese harjutuselehe ja oleme kolM korda need juba läbi teinud. Nii kuulates on tõesti Robini R täht natukene nagu nõrk aga igapäevases kõnes ei panegi seda tähele. Igal juhul on meil logopeedi üle hea meel ja ta ise ennustas, et ega selle probleemiga kaua ei lähe. Samas mingu või aasta lõpuni, peaasi, et korda saab. Ma ise ei muretse tegelikult üldse ja Robin ka seda kuidagi negatiivselt ei võta – logopeedi on tore ja meeldib vist kõikidele lastele ning Robin pigem on rõõmus, et saab ka seal käia. Tund kestab 30 minutit ja seal on kohal ainult logopeed ja üks laps. Kuna see toimub lasteaia ajal, siis väga mugav lahendus meile kõigile. 

Kui Robin üleöö lõpetaks ka selle, et ta igale asjale vastu midagi ütleb, siis oleks elu täitsa lill. Nii kahjuks vist aga ei lähe. Ma kahtlustan, et see, et kõike tuleb 10x öelda on lihtsalt aeg, mis tuleb üle elada ja millele ideaalselt ja ühest lahendust ei olegi. Vahepeal mul ongi tunne, et ma pean igat asja poolkarjudes ütlema, kuid samas on teine päev täiesti lihtne ja kerge meile kõigile. Nii see elu käib, kui on lihtsalt liiga palju emotsioone 🙂