Milline mina olen?

Kuna eelmise postituse peale kommenteeris keegi, et ma olen “kõva südamega naine”, et suudan enda lapsi nii kodust ära saata, siis jäin õhtul sellele pikalt mõtlema. Olen ma tõesti kõva südamega? Mida see üldse tähendab? 

Loomulikult mõtlesin ma ka pikalt sellele, et kas Robin poleks pidanud vanaisaga ehk kaasa minema aga jõudsin järeldusele, et kuna vanaisa ise seda väga tahtis ja Robin samuti, siis ei ole mul põhjust muretseda. Vanaisa on Robiniga ka enne pikki sõite Eestis teinud ja ka 8 tunnine retk on neil selja taga suvest, nii et ta teadis ilmselt millega arvestada. Ise ei oleks ma tulnud isegi selle peale, et paluda tal Robin kaasa võtta. Kuid see selleks.. 

Ma arvan, et eelmistele küsimustele vastuseks peab ütlema, et jah, kui vaja, siis oskan ma teha südame kõvaks. Ma ei lase igal nutul ja jonnil ennast rivist välja lüüa, ma olen vajadusel väga konkreetne lastega ja ma ei arva, et neil on õigus kõike ise otsustada. Kui on lasteaia päev ja lasteaeda jõudes on nutt teemal “ma unustasin koju oma pooliku kõrre”, siis see ei ole asi mida ma tulen tagasi koju võtma. Proovin ikka alguses selgitada huumoriga ja naljaga, meelitada aga kui see ei aita, siis konkreetne “jäi koju, midagi ei ole hetkel teha”, peab piisama. Nii lihtsalt on. 

Reaalsus on see, et ega ma vist “kõige soojem” inimene maailmas ei ole. Lastega kindlasti rohkem aga Raido pidevalt peab mind kallistama natukene hoo pealt või minust sõnu välja tirima. See viimane tundub uskumatu, eks? Tegelikult on täitsa tõsi. Ma võin teha nalja ja rääkida lastest ning filosofeerida elust aga mulle ei meeldi rääkida asjadest, mis teevad mind kurvaks või mis on mu jaoks halvad. Ei saaks öelda, et ma väldin konflikte või kardan vastutust, eelkõige on mul siiski hirm tunduda haavatav ja nõrk. Kusjuures ei ole ma ise kuidagi arvamusel, et enda nõrkuste näitamine on negatiivne asi, ma ise lihtsalt pigem ei tahaks seda teha. 

Teatud asjades tunnen ma, et mul peab ilmselt olema mingi “häire”. Mind nii kohutavalt häirivad täiesti mõttetud asjad nagu: vihm sajab vastu aknaplekkk, tiksuvad kellad, norskamine-nohisemine, kui keegi sööb mu kõrval ja mina ei söö, hilinemine, graafiku muutmine, uimerdamine ja viimasel ajal segab mind korralagedus majapidamises. See viimane on tulnud viimasel aastal vist, enne oli mul palju rohkem suva. Samas hilinemine ja graafiku muutmine. Oeh! Mul on alati peas plaan. Mis kell, mida, kes ja kus. Nii planeerin ma mõttes kogu pere päeva ja mind ajab hirmus marru, kui täpselt nii ei lähe. Samas alati ei lähegi ja ma saan sellest aru aga kui Raido kasvõi 3 minutit hilineb, siis mulle see ei meeldi. Samas praeguseks ma planeeringi talle 10 minutit hilinemise aega ka. 

Planeerimine on ka mingi viimase aasta teema täielikult. Ma planeerisin isegi eilset ja tänast päeva nii, et panin kõik paberile kirja. Kuidas on vaja toidud teha, koristada, lastega tegeleda. Seni peab ütlema, et see toimib ka, sest mul on praeguseks peaaegu kõik suuremad asjad tehtud, õhtuks on vaja valmistada vaid suupisted ja segada kokku salatid. Ma olen see veider inimene, kes teeb igaks meie sünnipäevaks ise kartulisalatit ja suupisteid, naljalt selliseid valmisasju meie juurest ikka ei leia. Kord oleme Stockmanist ostnud väikes peolaua ja ausalt, see siiani kriibib mul hinge 😀 Ja kuigi kartulisalat on nii “vana ja igav” asi, siis minu arust on see aegumatu klassika! Aga mitte salatist ei tulnud ma kirjutama..

Ma ei arva, et ma oleksin keeruline aga lihtne ka ei ole. Olen paljudes asjades väga “naine” ja eeldan, et prügi välja viimine on Raido töö. Samas suudan ise edukalt mööblit liigutada, autos aknapesuvedelikku vahetada, saan hakkama 4 poekoti ja laste tuppa tassimisega ning proovin asju enne ikka ise teha, kui Raidot palun. Samas on mulle oluline, et lina mu voodis oleks alati sirge. Riided mu seljas võivad mitte kokku sobida aga peavad olema puhtad. Ka auk võib riietes sees olla, kuni nad puhtad on. Mul on kapis palju asju aga selga pole midagi panna. Samas nagu iga ema – ostan enne lastele ja siis endale. Kui asi poodlemisse puutub, siis selles on Raido nagunii osavam. Pooled minu riided on ka tema valitud ja ta jaksab ning viitsib alati kauem shopata, kui mina. 

Milline ma siis olen? Ma ei tea 🙂 

Ma arvan, et ma olen tore inimene. Ma teen natukene nalja, olen seltsiv, vahel tundun ülbe aga tegelikult olen lihtsalt aus. Samas ei taha ma kunagi inimestele tegelikult liiga teha ja kui nii juhtub, siis kannan seda kaua südames ja tunnen end kehvasti. Arvan, et olen hea südamega küll, kuid alati saaksin olla lahkem ja parem inimene – peaaegu kõik saaksid. Olen kärsitu, natukene laisk, vajadusel töökas, jutukas, enda arust üsna julge, natukene kinnine, omadega liiga vaba 🙂 

Siia lõppu aga pildid, mis me Birgitiga minu sünnipäeva hommikul tegime. Olen harva kogutulemiga niii rahul ja julgen Birgitiga pildistamist küll kõigile soovitada! Leiate ta siit! 

Ilmselt on tegu ühe kõige lemmikuma pildiga minust läbi aegade..

Sama lugu sellega..

Sügis on niiiiii ilus lihtsalt!!!