Robin vanaisaga Rootsis

Nagu ma ühes postituses mainisin, siis Robin läks vanaisaga Rootsi. Ma sellest pikemalt ei kirjutanud tol hetkel ja nii jäi mulje, et me ehk saatsime lapse ise eest ära niimoodi poolvägisi. Tegelikult oli nii.. 

Meil oli 30ndaks planeeritud koju väikene pidu. Viimane oli 3 aastat tagasi muide, siis sain ma 25 ja see oli nii naljakas. Korteripidudel on ikka oma võlu. Igal juhul! Selleks mõtlesime, et ühendame kaks asja ja saadame Robini vanaisa juurde. Ta oli mitu korda küsinud ja Raido ise ka ootas teda. Kui vanaisal aga tuli töö vahele, siis pakkus ta välja, et vōtab Robini hoopis kaasa. Mina ütlesin alguses kohe “ei!”. Raido siis aga selgitas, et see oleks tegelikult ehk tore võimalus neil kahekesi olla. Olin ikka väga kahtleval seisukohal ja alguses ütles Robin ise ka, et ta vist nii pikalt ikka ei tahaks sõita ja olla. 

Järgmine päev aga tuli kindlasti ära otsustada ja nii me igaks juhuks küsisime Robinilt uuesti. Vahepeal oli vanaisa meile selgitanud, et üle 4 tunni ta nagunii sõita ei tohigi, kui on lühemad vahemaad saavad nad pikemaid peatusi teha ja tema ise on valmis selliseks matkaks küll. Andsime info Robinile edasi ja oligi müüdud. Oluliseks said siin mitmed asjad: rekka on kõrge, saab laevaga sõita, saab naris magada, kaasas on tahvelarvuti ja dvd-l filmid, vanaisa lubas popkorni osta filmiõhtu jaoks. Olin ise küll ikka mures aga laps oli nii elevil, nii et.. proovime. Usaldan vanaisa, nii et miks mitte? 

Alguses arvas vanaisa, et nad tulevad laupäeval laeva ja on pühapäeval kodus. Nii ei läinud, töö venis natukene pikemaks ja praegu nad veel ei tea kas lähevad laeva homme või ülehomme. Kas me igatseme Robinit? Jeeeeeesusssss, jaaaa!!! Kas tema meid ka igatseb? Eee, pigem vist mitte! Ehk ta on meile ikka iga päev helistanud (tegelikult helistame 2x päevas) ja koguaeg rääkinud, mis nad teinud on ja kuidas läheb. Hääl on elevil ja rõõmus, lapsel on selja taga selline seiklus! 

Nad on iga päev sõitnud ringi mööda Rootsit aga mitte kunagi väga pikalt. Pauside ajal on nad käinud poes ja söömas ja metsas ja mere ääres ja näiteks kalal. Robin pole kordagi öelnud, et tal oleks igav või kurb, pole vanaisale öelnud, et igatseb meid või tahaks koju. Vanaisa seevastu pole kordagi öelnud, et Robin on ülemeelik või neil oleks raske. Ja see on tegelikult ju nii tore.. Laps näeb hoopis teistmoodi elu 🙂 Kuidas rekkas tuleb “kasti seest pliit!” ja kuidas seal on ruumi nii palju ja rekkal on väga võimsad tuled. Kuna vanaisa on hästi rahulik inimene, siis olen kindel, et Robinil on temaga kindel ja turvaline ning tegelikult teeb südame ju soojaks, et neil on selline mõnus kahekesi olemise matk. Neil on kaasas ka lauamängud, kaardid ja filmid. Lisaks on Robinil legod, muud mänguasjad, tahvelarvutis mängud ja vahepeal on ju nagunii äge lihtsalt aknast vaadata ja vanaisaga elust rääkida. Üks päev oli Robin pannud nööri enda nari üles korrusele ja saatis sellega asju üles ja alla – no milline väikene rõõm.. 

Ei, me ei saatnud last kuskile ära. Ei saadaks kunagi nii, kui ta minna ei tahaks. Raido isa on väga hästi temaga alati hakkama saanud ja ma usun, et peale sellist pikka reisi on neil väga kindel ja tugev suhe. Kuigi mul on tõesti suur Robini igatsus peal, siis ma olen lihtsalt tänulik, et lapsel on vanavanemad, kes tahavad temaga olla ja aega veeta. Väga kindla tunde annab teadmine, et meie ümber on inimesed, kes armastavad meie lapsi sama palju nagu meie ise.