Kõige pealt ma alustan sellest, et kui te hoolikalt vaatate, siis mul vist peaks olema nüüd blogi aadress kristipere.com, mitte enam wordpress.com. See on ka osaline põhjus, miks ma üldse ei bloginud umbes kuu aega. Blogi sai lihtsalt täis! Ma ei suutnud ennast kokku võtta ja sellega tegeleda aga mulle tundub, et nüüd vist on korras ja ma saan jälle blogida.
Minnes aga pealkirja juurde, siis no muidugi on see liialdus, ma ju muud moodi ei oskagi. Samas kui ma mõtlen oma viimase 5 aasta peale, siis natukene nagu ei ole ehk ka. Kui oled lihtsalt väga pikalt olnud lastega kodune, siis see tööle minemine ja rütmi leidmine on hästi omapärane asi. Sest jah, ma käin nüüd tööl. Teadsite seda ikka? Võimalik, et mitte, sest ma kirjutasin sellest eelmises postituses, mille ma sain vist alles nüüd avaldada, kuna enne ju ei mahtunud. Kuid kuna ma pole kindel, mida te teate või ei tea, siis alustame algusest aga proovime lühidalt. Nii lühidalt, kui ma oskan.
Mõned kuud tagasi mina halasin ja kurtsin, et ma olen täielik luuser. Oligi selline tunne, mõned päevad ma tundsin täitsa, et ma pole ikka üldse mina ise ja olen päris kurb. Ma väga tihti ei ole just üleliia kurb, minu teema on pigem niisama asjatult närvis olemine ja plähmerdamine. Õnneks on elus ikka komme asjadel laheneda täiesti ootamatult ja sel korral sadas mu ”töö-ingeli-ülemus” alla ka täitsa ootamatust kohast. Nimelt oleme me temaga tuttavad juba õige mitu aastat aga meie suhtlus on piirdunud vaid mõnede ühiste sünnipäeva külastustega ja that’s it. Teadsin kogu aeg, et hästi tore inimene ja teised rääkisid veel, et ülitark ka ja see oligi kõik. Hea on, et ta nii tark on, sest Raidol oligi tema nõu vaja, helistas talle ja seadis sammud tema kontorisse. Pikk jutt lühidalt – nad kahekesi arvasid, et ma võiksin ikkagi ka tööd teha ja niimoodi see läks.
Mis ma teen? Ma teen hästi põnevaid asju! Hehee. Tegelt teen kah. Minu ametlik, ise valitud põhimõtteliselt, ametinimetus on brändijuht. Ma ise tegelikult poleks üldse mingit nimetust vajalikuks pidanudki aga Raido arvas, et niimoodi ei saa kirju välja saata. Tundus täitsa mõistlik küll ja nii me selle ametinimetuse mulle tegelikult kamba peale välja mõtlesime, ma ei saa au kõike endale võtta. Tooted, mida me pakume on väga-väga mõnusad: Linea MammaBaby tooted beebidele, lastele ja emadele ning Linea Natura juuksehooldusvahendid. Need viimased on küll rohkem suunatud naistele aga leidub asju ka meestele. Näiteks mu oma meeski kasutab Linea Natura šampooni. Ei tea küll miks..
Tegelikult ei ole minu töö päris müügitöö. Noh, eks natukene on ikka, kuid on ka palju muud. Ma ei hakka tegelikult sellest väga pikalt rääkima, sest ma ei arva, et see on väga vajalik. Piisab sellest, et te teate, et ma teen tööd ja mulle endale see VÄGA meeldib. Kolmapäeval käisime me ühel väikesel naisteüritusel enda toodetega ja nii tore oli rääkida meie asjadest. Ma ei pidanud valetama. Ma ei pidanud liialdama, et meil on hullult head asjad, kuigi tegelt arvan, et ei ole. Ma ise olen mõnest meie tootest väga vaimustuses ja ma pole isegi veel ju kõiki läbi proovinud. Lapsed on MammaBaby tooted suurem osa ära katsetanud ja ka väga rahul. Robinile meeldib, et šampoon ei kipita ja mulle meeldib, et see võtab selle va beebikõõma ilusti ära, kui pead korralikult pesta. Kuid meie toodetest ja oma lemmikutest teen ma kindlasti eraldi postituse, las see täna jääb 🙂
Seoses minu tööle minekuga on elu muidugi väga palju kiiremaks läinud. Lapsehoidja on meil 4 päeva nädalas, vahel on Henri ühe päeva mu ema juures, teinekord on minuga kontoris kaasas. Kui vaja, siis natukene puhkab ja siis lammutab jälle edasi. Tegelikult on ”meie” kontor natukene liialdus, sest Linea asjadega tegelen seal põhimõtteliselt ainult mina. Teised seal on maksujuristid ja raamatupidajad, sest tegusel ingel-ülemusel on nii hea pea, et talle ainult ühest tööst ei piisa. Nad lubasid aga lahkelt mind enda kontorisse, mul on oma laud ja puha. Ma ei ole kodus töötaja tegelikult, eriti kui Henri siin samas on ja mulle iga hetk sülle ronib. Kontoris on töömeeleolu palju parem. Eriti vahva on, et kuna Raidol on ka uued tööd siin, siis ta on ka meie kontoris, lihtsalt teises ruumis. Kõik on omavahel ikka seotud nagu pudru ja kapsad, ma ütlen.
Üldiselt on meie elu tõesti meeletu kiirusega mööduv hetkel ja eelmisel nädalal öeldi ka lasteaias, et Robin tundub natukene õnnetu. Nii oligi, me ise ka saime aru. Tempo oli meeletu, kuidagi ei jõudnud temaga õhtuti arvutada või loogika ülesandeid lahendada ja talle on just selline tegevus väga meelepärane. Mängisime ja käisime õues ning ehitasime legodega küll aga sellist nö õppetegevust oli vähe ja ta tundis sellest puudust. Möödunud nädalavahetuse muudkui arvutasime ja see nädal on hoopis teine lugu kohe. Õpetajad ütlevad ,et lapsel silm jälle särab ja mina näen ka, et ta on kohe rõõmsam. Tunnen end alati muidugi süüdi, kui laps on õnnetu aga tegelikult on väikesed muutused elus paratamatud ja me peamegi kõik sellega kohanema. Õnneks on Robin tegelikult olnud väga tubli ja kui väikene trots lasteaias välja jätta, siis oleme me kenasti harjunud uue olukorraga.
Sel nädalal oli Robin ühe päeva mu emaga ja täna läheb ta vanaisa juurde. Oi, kuidas ta seda ootas. Hommikul pakkis asjad lasteaeda kaasa, sest vanaisa läheb järgi. Lisaks pidi vanaisa ta veel ujuma ja Ahhaa keskusesse viima. Robin seda isegi ei tea aga tal on sellest ka suva. Ta tahab lihtsalt vanaisaga koos olla ja mängida. Vanaisa on hästi vahva, ta jaksab Robinit palju kuulata ja temaga tegeleda ning olla. Eks neil see nädala Rootsi reis kindlasti ühendas neid ka palju, nii et arusaadav, et laps väga ootab. Ja mulle tundus, et vanaisa ootas tegelikult umbes sama palju seda nädalavahetust. 🙂
Henri on muidu ka hästi tubli olnud aga APPI, kuidas see laps jonnib. Minuga muidugi, mitte teistega. Tal hakkas see ”kohutav kahene” ikka varem peale ja no see on nii pesuehtne jonn, kui üldse jonn olla saab. Ta viskab ennast pikali ju ka täitsa. Paneb käed näo ette ja hästi paljult nutab. Kui pakud süüa või juua, siis on kohe muidugi unustatud. Ma vahepeal täitsa naeran, no uskumatu tüüp on ta lihtsalt. Teinekord ma muidugi vihastan ka. 273 korda olen rääkinud, et pliis ära söö prügikastist asju aga ta ikka nii tahaks, et seisab prügikasti ees ja nutab nagu keegi talle haiget teeks. Siis kui natukene kõvema häälega ikka ütled, et Henri, mis sa nüüd siis jonnid, siis ta paneb käed ju näo ette. See on VÄGA armas. Ta piilub ise sealt näppude tagant veel ka ja noh, läinud see jonn selleks korraks ongi. Kui mina kodus olen, siis ta Raido juurde naljalt ei lähe. Süüa tehes ripub mul jala küles või on süles nagu ahvipoeg. Samas kui mind pole, on ta ainult Raidoga, mu emaga või lapsehoidjaga, siis on täitsa illikuku. Minu õnn on, et ma tean – see on mööduv faas ja mis sest ikka. Ma muidugi proovin ta tähelepanu jonnihoo ajal mujale juhtida, kuid kui ta ikka pikali keset põrandat on, siis ma vahepeal astun temast üle ja toimetan edasi. Ma ei arva, et tal tekib nüüd tunne, et ta on hüljatud lapsukene. Ma arvan, et ta saab ise ka aru, et okei, mõtttetu, ei saagi banaanikoort süüa, mängin parem edasi. Sest tavaliselt ta mängibki. Võtab oma autod ja tuleb istub mu kõrvale ning toimetab jälle edasi nagu kõige rõõmsam laps maailmas.
Päevad lähevad kiirelt. Vahepeal ärkas Raido hommikuti 6:40-7 paiku ja oli juba läinud, kui meie lastega ärkasime. Siis ma viisin Robini koos Henriga lasteaeda, meie sõime kodus, käisime poes, koristasime, tegime lõunaks ja paremal päeval ka õhtusöögiks toidu ette ära, ma vastasin vahepeal töökirjadele ja siis läks Hentsu lõunaunne. Kell 14 tuleb lapsehoidja, siis ma tavaliselt torman kohe kontorisse, vahepeal on vaja kuskilt midagi kaasa võtta või osta. Kontoris ma saan arvuti taga istuda ilma, et keegi põrandal nutaks ja see on ikka kohe väga mõnus. Vahelduva eduga on päevad olnud sellised, et ma jõuan koju 19:30ks, kui Raido hakkab trenni minema aga sellest ei olegi üldse lugu. Varem ma magasin kui Raido trennist tuli aga viimasel ajal ma teen siis veel kodus ka natukene tööasju ja me saame õhtul ikka koos olla ja rääkida. Meie kodus on see RÄÄKIMINE üks püha tegevus. Raido ideaalis vist kannaks mind enda taskus ja kogu aeg räägiks mulle igast asju aga ma niimoodi päris ei jaksaks. Küll aga helistame me teineteisele vist ebanormaalselt palju päeval. Samas ei ole see kuidagi ebameeldiv nuhkimine vaid ongi.. harjumus jagada teineteisega. Ja nõu küsida. Sest kuigi mulle ei meeldi seda Raidole öelda (ärge te ka öelge, ta blogi nagunii ei loe), siis vahel ta on päris tark inimene.
Vot nii. Õhtud on eriti kiired, sest Henri magab lõunat ainult kella 14ni tavaliselt ja kell 20 tal on tuduaeg .Samas on see hea ,sest siis saab Robin olla natukene üksinda ja keegi ei roni tema peal või tiri teda kuskilt. Muidu nad kallistavad ja mängivad ikka üsna palju koos aga eks Robin ka väsib ära. Arusaadav, ma ju ise ka tunnen õhtuks, et appi, nii väsitav on, kui keegi pidevalt midagi küsib, tahab, nõuab. Samas praegu on kuidagi see aeg kus ma ütlen, et.. väga midagi ei muudaks. Okei, seda muidugi muudaks, et meil oleks hädasti maja vaja, kuid kõik muu on nagu.. päris ilus?
Ja siia lõppu üks harilik selfi ehk mina niisama viimasena kontorist lahkumas.
Proovin tegelikult ikka nüüd natukene tihedamini blogida, sest nii palju on vahepeal rääkimata jäänud. Tahaks lastest kirjutada, meie toodetest, rääkida naiseks olemisest ja sellest, et kohe on jõulud.. No küll jõuab. Ma loodan. 🙂
Ilusat nädalavahetust!
kristipere 
Recent Comments