Elu piltides

Oleme praegu Pärnus spas ja Hentsu sipleb veel voodis, nii et me kõik peame tasa olema. Ideaalne aeg telefonis pilditühjendust teha 🙂 

Tänasel vabariigi sünnipäeval nautisime sellist vaadet hotelliaknast

Eile käisime me Luksidega õhtul Umamis. Meid pandi eraldi ruumi. Meile sobis! Toit oli niii hea, teenindus ka! Tõesti mõnus koht ikka 🙂 

Robin käis lasteaiaga SKA paraadil ja suurel pidustusel. Enne käisid nad veel Kumus Kalevipoja tunnis ja kohvikus, nii et terve päeva matkasid ringi. Ideaalne elu! 

Lahutamatud sõbrad 🙂 

Meil oli aga üks päev tööl lahe päev ja pildistasime üles kõik Miss Raplamaa kandidaadid. Me Marisega ikka läksime ka ühele pildile aga no me oleme pigem missised eksole.. 

Aga mu uus juuksevärv on lahe, eks?

Trobinaator sõbrapäeva kaarte meisterdamas. Kõik 14, ise tehtud! 

Kes mu instagrami sõps pole, ei teagi, et mul on uus tätoveering. Minu kolmas 😉 

Robini toas oli vahepeal remont. See oli nii lahe! Kas ma kirjutasin sellest? Ei? Millalgi peaksin seda kindlasti tegema! 

Sest tuba sai ju nii lahe! 

Kõik taimetoitlaseks!

Mul ei ole mingit probleemi sellega, et inimesed liha söövad. Muidugi, ma eelistaksin, et neid lihaloomi koheldaks hästi aga veel ei ole ma selles etapis oma elus, kus ma täielikult loobuksin lihasöömisest. Ma arvan, et selline asi saabki ainult tulla SINU ENDA seest ja seda ei tekita mitte kellegi teise videode jagamine või südametunnistusele koputamine. Kuigi minu menüüst leiab loomaliha ikka pigem väga minimaalselt, siis tegelikult olen muidugi sellele mõelnud, kuid ju ei ole millegipärast ma veel selleks valmis. Nagu öeldud – ma ei usu, et sellist otsust saab või peab takka sundima, see on tegelikult ikkagi suur asi.

Täpselt sama moodi ei ole mul probleemi sellega, et on inimesi, kes on taimetoitlased või gluteenivabal dieedil või veganid. Minu arust on see kõik inimeste enda valik, meil on igal omad põhimõtted ja elutõed, me jõuamegi kõik OMA tõeni õigel ajal. Ma ei vibuta näppu inimeste peale, kes restoranis pooltoore steigi tellivad ja ma ei vaata imelikult inimest, kes enne restorani minekut tutvub menüüga ja otsib sealt taimetoidud välja. Minu arust on toitumine väga tähtis asi ja kui keegi on oma valiku mingil põhjusel teinud, siis ma võin selle kohta küll vaikselt küsida või proovida ka rahulikult oma arvamust jagada aga mingisugune peale pressimine ei toimi mitte mingil moel positiivselt. Ja milleks seda peakski vaja olema.

Küll aga.. tunnen ma, et natukene tahaksin nüüd tähelepanu juhtida küll sellele lihast loobumise protsessile. Ma nimelt ei arva, et see ongi asi millele me peaksime teisi inimesi õhutama. Eriti kui kõne all on pigem noored inimesed või lausa lapsed. Põhjus väga lihtne – enamus neid noortest EI OLE veel piisavalt teadlikud, et kuidas enda toidulauda muuta piisavalt mitmekesiseks. Kusjuures, ma ei kahtle üldse, et kui vanemad on mõlemad taimetoitlased, on teinud palju uurimustööd ja see ongi nende jaoks väga range valik, siis kodus kasvavate laste menüü on igav või üksluine. Absoluutselt mitte. Olen täiesti seda usku, et kui väga paljud taimetoitlased ja veganid toidavad oma lapsi mitmekülgsemalt, kui ”lihasööjad” pered. Söömises on ju vaja väga paljudest asjadest teadlik olla ja kahjuks suur osa inimesi seda siiski ei ole. Minu mure on ikkagi pigem selles, kui üks 15-aastane inimene otsustab hakata taimetoitlaseks ja mingil põhjusel on talle jõudev info väär või eksitav. Me võime mõelda küll, et me elame infoajastul ja internetist leiab ju kõike. See ongi tõsi, leiabki kõike aga kõik mis siin kirjas on, ei ole ju alati tõde?

Lihast, piimast, munast ja muust loomsest loobumine on suur asi ja see ei tähenda, et nüüd saad lihtsalt süüa päev läbi õuna ja porgandit ning 5 aasta pärast on vitaiimivarud ikka täitsa plussis. Kusjuures, selline asi võib ilmselt olla ka, sest inimesed on kõik nii erinevad aga kui me räägime ikkagi kasvavast NOOREST inimesest, siis tema menüü peaks olema mitmekülgne ja täiustatud, väga oluline oleks vaadata, et kõik vajalikud ained ikkagi jõuaksid temani. Ma ütlen päris ausalt, et kuigi ma tean küll, et näiteks rauda saab veel ubadest, kõigest rohelisest, granaatõunast jms, siis mul ei oleks peast kohe aimugi, et kust saab inimene kätte kaltsiumi. Ma tean, et guugeldades tuleb see välja ja mina ILMSELT oskaksin vahet teha ka vääral ja tõesel infol aga kahjuks mõni noorem inimene ei pruugi seda osata.

Inimestel on õigus valida, mida nad söövad ja ma ei usu mitte millegi peale surumisse. Selline range näpuga näitamine, noomimine, mingisugused nõmedad naljad.. See pole lahe, see ei vii mitte kedagi mitte kuskile. Ja ma ütlen veelkord – ma ei tahtnud siin arutleda, et kas peaks olema taimetoitlane või lihasööja, vaid ma tahtsin ainult enda arvamust avaldada selle kohta, et kui väga palju on olemas lehti, mis kutsuvad inimesi avastama taimse toidu maailma (see on väga tervitav!), siis võiks natukene rohkem ehk olla ka seda infot, et kuidas ja millega seda loomset siiski asendada, et tervis ikka hea püsiks 🙂

Blogiauhinnad tulevad taas!

Nagu ma juba sügisel kirjutasin, siis otsustasin liituda EBA korraldustiimiga. Põhjuseid on tegelikult lausa mitmeid:

• olles ise üsna kaua bloginud, on see valdkond mulle kuidagi südamelähedane ja armas
• pole mõtet kurta, et see või too oleks võinud paremini olla – kus viga näed laita, seal tule ja aita
• sellise pigem üsna suure ürituse korraldustiimis kasvõi väikeseks mutriks olemine on hea ja kasulik kogemus igal juhul
• minu arust on ürituse mõte superlahe ja ma usun, et inimesed, kes teevad asju südamega, on tunnustustväärt

Kuigi viimasel ajal tekkis siin arutelusid, et kas blogimine pole mitte idiootidele või idiootlik või.. noh, keegi oli igal juhul kellegi arust idioot, siis mina ütlen, et blogimine on LAHE ja eriti lahe on, et meil on selliseid blogijaid, kes teenivad sellega ka raha. Kas ma ise olen kõikide kuulsate ja poppide blogide fänn? Ei ole, kuid üldise blogiKULTUURI arendamise poolt olen ma küll. Ma ei näe mitte midagi nõmedat selles, et blogijad ise korraldavad sellist auhindade jagamist ja tunnustamist. Natukene oleks mannetu, kui korraldajad ise ka kandideeriks aga seda ei ole. Selline asi oli vaid esimesel aastal ja siis oli kõik nii uus, et selline asi on minu meelest andeks antav.

Sel aastal tuleb aga üritus kift ja nii tore on selles osaline olla. Mari-Leen on PALJU tööd teinud selleks, et kõik oleks hästi toimiv ja pakuks rõõmu paljudele inimestele. Kindlasti on ka sel aastal asju, mille kohta me vaatame, et oh, järgmine aasta teeme nii või naa aga kas õppimine polegi mitte oluline osa sellises protsessis? Kellel on ettepanekuid – kirjutage, joonistage, andke teada. Asjalik kriitika ja soovitused on alati teretulnud. Kes tahab niisama nokkida see.. No see võib kuskile mujale nokkima minna. Olen kuulnud, et Perekool pidi cool koht olema.

Meil on ka EBA-l sel aastal uus ja lahe koduleht, nii et sealt saate kõik info. Jooksvalt annab Mari-Leen ka Marimelli blogis kõigest teada ja mis siin salata – ma ise ka jagan kindlasti lahedamaid asju enda blogis. Kuigi minu blogi on selline närtsinud lillekene juba, siis nagu ikka – usun, et tulevikus on tore neid asju lugeda ja praegu on tore teistelegi infot jagada.

Nii, et kes ei ole veel näinud siis PALUN: http://eba.marimell.eu/
 Pange end kirja, andke end üles, tulge meie sekka, tulge kohale, ostke endale VIP laud (ma juba ostsin ka!), hakkake kleiti ja kostüümi valima ning tulge lihtsalt toredalt aega veetma. Tegu on tunnustusõhtuga. Me kiidame neid, kes on teinud midagi toredat ja ilusat, me tunnustame neid, kes on leidnud oma hääle, kes on tundnud, et sõnu kirja pannes saavad nad midagi edasi anda. Mitte keegi korraldustiimist ei korralda üritust, et saada feimi ja sulli – ma vähemalt pole küll seni kumbagi saanud.. Ainult mõned uued ja lahedad tutvused, mis mu arust ongi kasulimad 🙂

Ausalt – ma olen inimestevihkaja

Ma ei mäleta millal mul see asi tekkis aga tõenäoliselt umbes Robini esimesel eluaastal. Varem ma ei mäleta, et mind oleks häirinud suured rahvamassid või ma oleks pannud tegelikult üldse kuskil tähelegi pannud kuidas käituvad kellegi lapsed või selle lapse vanemad. Kui Robin aga sai nii suureks, et me hakkasime rohkem temaga käima lastele mõeldud kohtades ja üritustel, siis ma taipasin, et meie seas on niiii palju vanemaid, kes minu meelest on täitsa totud. Tegelikult tahaksin siin lausa mingisugust krõbedamat sõna kasutada aga las see jääb.

Mis põhjusel aga täna äkki selline postitus?
No ma siis räägin teile!

Viimasel ajal olen ma olnud nii töölainel, et tundsin, et lapsed on täitsa unarusse jäänud. Tegelikult teistes peredes ehk ongi selline asi loomulikum, et koos ei käidagi iga nädal kuskil aga minu jaoks nii pole. Mina tahan käia ja teha koos lastega ja viimased kuud on täitsa õnnetud olnud ses osas. Nii me siis viimasel neljal päeval käisimegi ja tegimegi natukene rohkem. Selle käigus aga avastasin ma, et jätkuvalt – ma vihkan lastele mõeldud üritusi, kus lapsi on palju. Põhjus väga lihtne – suuuuur osa lapsi EI OSKA JU KÄITUDA. Samas, kuidas nad saakski, kui vanemad ka ei oska..

Käisime täna ühes restoranis pannkoogihommikul. Kuulutus oli tore ja kuna see muidu mulle meelepärane koht on, siis miks mitte. Idee oligi väga hea. Kohast ma ei hakka rääkima, see polegi praegu oluline aga mis mind ikka väga närvi suutis ajada on need emad, kes oma lapse lastenurka lahti lasevad ja ise muudkui kohvitavad. Tunni aja jooksul, mis meie seal restoranis olime, kisas üks laps umbes 10055 korda EMMMMMMMMEEEE üle terve saali. Laps ei osanud liumäest alla lasta enda sõnul. Siis kartis ta kõrgust. Lisaks kadus tal õhupalliloom ära. Veel tahtis ta seda ja teist ja kolmandat aga kahjuks emme ei reageerinud mitte ühelegi kutsumisele. Ma saan aru, et ega lapsel ei peagi iga sekund kõrval seisma ja las ta iseisesvub ka aga no jumalaaaa eeest, ta ju segab selle kisamisega ka kõiki teisi, lisaks on lapsel ju KURB, kui ta ema ei vasta talle. Mul üks hetk sai mõõt täis ja ma ütlesin sellele emale, kes kuskil nurga taga lauas istus ja kohvitas, et äkki te ikka lähete ja vaatate, mis mure teie lapsel on, sest ta ju terve aja hüüab. Ema muidugi kehitas õlgu ja keeras pea ära ning kohvitas edasi. Vaene õhupalliloomade puhuja, kes seda last terve aja hoidma, keelama ja vaatama pidi..

Muidugi oli ka lahedaid vanemaid, kes nagu mina, seisid natukene eemal ja olid ikkagi olemas lapse jaoks. Ma Robinil muidugi iga hetk kõrval ei seisa aga Henril ju ikka küll. Täna ka teised oleks talle pallimeres lihtsalt pähe sõitnud jalgadega, kui ma oleks seal korda loomas vahepeal käinud. Jajah, lapsed peavad ise suhtlema õppima aga kui keelebarjäär on väga suur (aka Henri ei räägi ja teine laps räägib venekeelt), siis ma seda suhtlemist väga ootama ei jää. Ma ei arva, et mu lastest saavad memmekad, kes enda eest seista ei oska aga ma arvan, et minu valvel olev pilk õpetab ka neile, kuidas teatud olukordades toimida. Henri ei saagi veel aru, et liumäel on järjekord ja selle jaoks olengi mina tal – tõstan ta järjekorda, sest ma ei arvagi, et teised peaks ta ette laskma, kuna ta on pisem. Küll ta õpib – koos minuga ja Raidoga või vennaga kasvõi.

Täpselt sama moodi suutsin ma täna õhtul Viimsis ujumas käies ahastada. Esiteks oli seal nagunii niii palju inimesi, et see mulle ei meeldinud. Õnneks sellest ma end väga heidutada ei lasknudki, sest lastel oli väga tore. Teiseks aga oli mingi VÄGA MITU last ilma vanemata. Ja mitte 10 aastased või vanemad vaid 4-5-aastased. Mul on alles värskelt meeles, kuidas see üks laps kuskil mängumaal ära uppus ja no ma ei saa jätta neid võõraid lapsi ka sinna valveta. Nii ma osa aega olingi Henriga seal väikeste laste alal ja siis  vaatasin neid teis 4-5-aastaseid ka. Muidugi – seal polegi vesi sügav, neile ehk üle põlve aga ega see ei tähenda, et laps peaks seal üksi olema. Ma ühel hetkel täitsa spioneerisin teadlikult, et kas kuskilt tuleb mõni vetelpäästja sinna ala juurde istuma, kus üks laps täiesti ihuüksi mängis aga tutitki, need ka ei pannud tähele. Otsisin silmadega ühe poisi vanemaid kohe pikka aega aga ei leidnudki. Poiss oli tore, rääkis minu ja Henriga, tahtis kangesti näidata, mis ta oskab. Küsisin lõpuks, et kus ta vanemad on ja ta ütles, et ta polegi päris kindel. Ega ma ei tea, ehk vanemad otsisid seda kuskil taga aga see ala seal niii suur ka nagu ei ole..

Vesi on ohtlik asi ja Robinit me valveta kunagi ei jäta. Kord juhtus eelmine aasta Dubais, et Robin läks vette Laurile järgi aga Lauri ei kuulnud, kui ma talle hüüdsin, et oota Robinit ka. Lauri läks edasi aga mina juba keerasin selja ,et ah küll Lauri ta võtab. Ja näed, korra oli laps vee all. Meie oma on isegi hea kala, ta ei ehmata ära ja sai juba siis hädapärast sutsukese ujumisega hakkama aga väga pahasti oleks võinud see olukord lõppeda. Meie õnn, et ma ise kohe vaatasin ja Lauri ise ka kohe ikkagi nägi. Ma ei lubagi endal mõelda ,et mis oleks kui.. Polegi mingit kuid, SILM ON ALATI LAPSEL PEAL. Ujumas tohib Robin käia meiega, vanavanematega või meie sõpradega. Ka Emmaga lubame neil tavaliselt minna aga isegi siis me vaatame neid koguaeg. Õnnetus ei hüüa tulles nagu Lotte ütleks.

Muidugi ma olen liiga kriitiline ka. Ja jah, mu enda lapsed on ka parajad kriiskajad ja rahmeldised aga ma lihtsalt EI SAA ARU miks mõned vanemad ei pööra oma lastele üldse tähelepanu. Kas siis tõesti on suva, et lapsel on kurb, kui ta ema hüüab ja ema ei vasta? Või mis seal loogika on? Minu jaoks on lastega koos kuskile minek ikkagi selline, et me lähmegi siis KOOS ja teeme ka KOOS ja oleme KOOS. Eks me ka vahepeal Raidoga vahetame ja üks käib korra või teine käib korra aga üks on ikka ja alati lastega. Isegi kui vahepeal läheb pilk enda kohvitassi või telefoni, siis inimene ju ikkagi kuuleb, kui ta laps hüüab või nutab. Aga noh, mõni vist mitte.

Ma täiesti teadlikult tegelikult proovin minna sellistesse kohtadesse kellaajal, kus teisi pole väga palju. Ma tean, et pühapäeva õhtul ujulas ongi hullumaja aga meil see nädalavahetus muud varianti polnud ka. Kui saab, siis käime igal pool aga hoopis nädala sees. Kinno ostan ma ka alati varem piletid ära ja lähme kohale varuga, et oleks aega rahulikult osta midagi ja käia wc-s ja minna oma kohtadele. Ma ei suuuuda kannatada seda trügimist ja nügimist ja neid lapsi, kes üldse ei saa järjekorrast aru või kelle vanemad ei saa järjekorrast aru. Minu jaoks ongi Lottemaa vist ära rikkunud see, et mõnel korral on seal olnud päris palju rahvast ja ma terve aja ainult vaatan neid lapsi ja vanemaid ja mõtlen, et nooo mikkkssss, see laps lihtsalt trügib teistest mööda ja miks see isa teda ei keela või miks see ema oma last käe otsas sakutab, ta on ju ilmselgelt lihtsalt väsinud. Nii palju näeb selliseid asju ja mul kohe jäävad need kuidagi kriipima ja tunne on lihtsalt nõme.

Inimeste vihkaja olen. Mitte aga kõikide. Ainult selliste, kes ei oska lihtsalt käituda ja ei õpeta ega kasvata enda lapsi. Kuigi noh, ma meie omasid proovin alati kasvatada aga ikka Robin segab teiste jutule vahele, võib keset jalanõudepoodi looomahääli teha ja Henri karjub akvaariumis mullide kohta MUN*I-MUN*I.. Ju mõnedki emad vihkavad hoopis mind, et ma selline tüütu ment-ema olen. Mis teha, elu ring vist.

Töömesilased

Kuna wordpress paigutas pildid omavoliliselt kummalisse järjekorda, siis tänane esimene pilt on minust endast. Päris egoistlik eksju? Nagu maailmas tähtsamaid asju polekski?! No mõned võib olla on aga need minu ”vanaroosad” juuksed on ka ikka päris lahedad!

Kuid kui päris juttu proovida natukene rääkida, siis jaanuari kuu läks mööda nii kiiresti, et ma ei saanudki aru. Üleüldse lähevad kõik päevad mööda nii, et ma ei saa isegi aru, et kuidas üks päev saab nii vähe kesta? Päevad on õnneks kauem valgemad aga ööpäeva oleks ikkagi natukene rohkem tunde vaja. Kuigi praeguseks ma tunnen, et kodu ja töö rutiin on enamvähem paika loksunud ja ma polegi PÄRIS rongaema, siis kõige suuremat muret teeb nüüd mulle see, et tööd tahaks rohkem natukene teha. Poolik päev kontoris, õhtuti natukene nokitseda ja päeval korra arvuti lahti teha kipub väheks jääma. Tegelikult on see ilmselt mõistlik aeg arvestades seda, et ma plaanisin nö poole kohaga tööle minna. Reaalsuses sai mul kirja eelmine kuu umbes 140 töötunni kanti vist. Suur osa neist õhtutundide arvelt.

Mind see muidugi kuidagi ei kurvasta. Ma ei pea seda ka kuidagi koormavaks, kuigi eks vahepeal on uni küll, kui alles kell 1-2 öösel magama minna ja 7:30 ärgata. Kui päeval oleks niisama kodune, siis ilmselt ei oleks üldse hullu, kuid kui terve päev on täis ainult jooksmist, siis korraks tahaks hinge tõmmata küll. Vahepeal ma sain väga ilusti joonele ka selle, et ma sõin ise korralikult päevas vähemalt kaks korda aga viimasel nädalal nihkus see ka kuidagi paigast. Kõige efektiivsem on ikkagi kontorisse kodust toidu kaasa võtmine, sest väga tihti ma näiteks poodi ei viitsi minna ja mul nagu polegi millegi isu ja Woltis on liiga suur valik jne. Kui kodust on toit kaasa võetud, siis selle söön alati ära ja asi korras. Ka veejoomist pean endale rohkem meelde tuletama, sest vahel õhtuti pea tuikab ja minu puhul mängib siin kindlasti rolli vedelikupuudus.

Kuid peale selle on kõik.. lahe. Just töö osas. Tõsiselt LAHE on! Mulle väga meeldib, et mul on palju vabadust, samas inimesed kellega asja arutada. Hästi tore on klientidega suhelda ja uusi asju välja proovida mõelda ja end kurssi viia erinevate teemadega. Nagu ma siin hiljuti vist ka kirjutasin, siis usun kuidagi väga, et see aasta tuleb minu (ja Linea) aasta. Kuna esimene pilt KA oli minust ja teine KA on, siis teen kohe, nii et räägin natukene veel endast. Nimelt selles, et tunnen, et esiteks on energiat viimasel ajal kuidagi rohkem. Olen veendnud, et see on toosama ”kes teeb, see jõuab” värk. Teiseks olen ma nii rahul, et ma leidsin jooga. Kahju on, et ma kodus nii palju teha ei jõua, kui tahaks, kuid grupis on ka mõnus. Meil on hästi tore algjajate grupp ning ma usun, et see on asi, mis jääb kauaks mu ellu. Ülepäeva rullin ikka mati kodus ka lahti 🙂 Ja KOLMANDAKS – kuigi eile õhtul oli mul selline väike breakdown ja mulle tundus, et kõike on toomuch, siis tegelikult ma tunnen, et ma olen muutunud väga palju positiivsemaks ja tugevamaks. Proovin iga päev olla tänulik ja õnnelik, teha lihtsalt palju tööd ja olen kindel, et ühel hetkel lähevad unistused täide. Ma ei usu vist enam, et õnn tuleb oodates. Tuleb ise õnne juurde minna. Vähemalt poolele teele vastu.

Mis väikestesse inimestesse puutub, siis nemad olid terve jaanuari siis kordamööda haiged. Jõuludel oli Robinil kõhuviirus, siis jäi Raido haigeks. Robin sai mõne aja lasteaias käia ja jäi tuulerõugetesse ja kui tema paranes, siis jäi kohe Henri. Peale nädalat jäi Robin lisaks grippi ja eelmisel nädalal oli Raido ka üsna tõbine. Praeguseks on kõik terved ja Robini gripp sai nii kiirelt kontrolli alla, sest me läksime kohe erakorralisse. Tal oli reede õhtul palavik ja laupäeva lõunal oli juba haiglas proovi andmas ning samal päeval sai esimese rohudoosi. Muide Raido sai ära võtta mõne Robini ülejäänud rohu aga uut lehte endale ei saanudki – gripirohi täitsa otsas. Õnneks tal oli kergem vorm, aitas higistamine ja teised ravimid, kuid mõtlen, et päris hirmus lugu on selle gripiga sel aastal tõesti. Robini puhul kahtlustasin ma grippi kohe, kui palavik tuli. Kuidagi näha oli, et see pole lihtsalt palavik. Ta oli sossu ja loid ja uimane, kurtis palju. Tavaliselt haige Robin nii ei tee 🙂

Tänu sellele, et keegi pidevalt tõbine on (peale minu!), siis on lapsed minuga kontoris kaasas käinud. Nagu näha, siis meil ongi kontoris loomaaed/lasteaed/kontor. Beebi ja koer on igapäevased kontoritöötajad, Robin käib seal harvem. Talle meeldib muidugi väga, sest Raido on ju ka seal samas kontoris, aga noh, eelkõige on ta lemmik ikkagi koer. Nagu ka pildilt näha.. Koera näol muidugi on tegemist maailma lahedamaga ja vabalt võiks endal kunagi selline olla..

Mis Henrisse puutub, siis tema on ikka kratt nagu kratt ikka. Oskab jonnida, oskab nunnu olla, oskab väga palju rääkida. Tuulerõuged olid tal rasked. Õnneks palavikku eriti ei olnud aga umbes 700 punni (jep, lugesime) ja neid tõesti IGAL POOL. Kõige hullem oli pea, otsaesine, mähkmepiirkond. Tal tuli punne väga aeglaselt ja kõik 5 päeva. Ta ise oli väga supertubli, kuigi 3 ööd oli ta üsna magamata. Nii hirmus oli, et ei tahtnud teda ju sülle ka võtta vahepeal, sest kartsin, et teen mõne villi katki.. Ta ei süganud õnneks midagi ja päeval oli tuju pigem hea. Ja nüüd on see jamps möödas 🙂

Kuna elu aga pole veel piisavalt kiire, siis otsustasime, et ahhh, teeks Robini toas remonti ka. See oli natukene nagu sundremont, sest lapsed tõmbasid vana tapeedi natukene lahti. Robin sakutas korra aga Henri käristas ikka mõnuga. Õnneks see oligi hea tõuge, sest praegu on Robinil uues toas nii mõnus! Alustasime reedel tapeedi ja värvi ostmisega ning õhtul, kui lapsed magasid, siis hakkasin mööblit värvima. Koolilaud on minu enda vana koolilaud ja voodi on saadud sõprade käest. Mõlema üle olen nii uhke, nii toredad asjad ja laheda ajalooga. 🙂

Laupäeval tassisin toa tühjaks, käisin ostsin mõned vajalikud asjad ja Raido immutas vana tapeeti eemaldusvahendiga. Lapsed tahtis muidugi kogu aeg ”aidata” ja see tegi elu nats keerulisemaks. Samal õhtul oli meil kontoriBeebi esimene sünnipäev, nii et tapeeti maha hakkasime võtma alles laupäeva õhtul kell 22:30, kui Henri magama jäi. Robin oli tubli abimees ja aitas ka kaasa. Õnneks töö oli lihtne. Värvisime õhtul veel teist korda üle kõik mööbliesemed, mida oli vaja, seda ka lakkisime. Annie Sloani värvid saavad meilt hinde 5+ ja kindlasti kasutan neid ka tulevikus. Ka voodi lakkimises oli Robin tubli abimees ja öösel kell pool 2 sai ta alles magama. Magas teine siis keset tühja tuba vana madratsi peal 🙂

Eile tegime tööd terrrrve päeva ja selleks ajaks viisime Henri ka maale mängima. Sõbrad tulid appi, kell 22 oli tapeet seinas ja saime koristustöödega alustada. Kuskil südaöösel oli korter täiesti inimlik ja täna on juba tunne nagu polekski mingit remonti toimunud, st esikus on uuesti ruumi liikuda, mitte seal ei seisa kolm suurt mööblieset. Robini tuba on aga minu meelest supernunnu ja ta ise magas seal täna öösel suurepärast enda sõnul. Kuna vanad asjad müüsime maha, siis oli tegu peaaegu null-kulu remondiga, nii et see teeb mind veel eriti rahulolevaks.

Praegu aga pean mina panema end riidesse ja kuivatama juuksed, siis tuleb koju Raido Hentsu und valvama ja mina lähen kohtumisele. Millalgi peale seda tuleb lapsehoidja Raido vabastama ja õhtul peale 18 peab kumbki meist koju tagasi tulema ja Robini tee peal võtma. See on loterii, kes saab õhtul suts kauem tööd teha ja kes koju tuleb. Õnneks seni oleme hakkama saanud ja ju saame ka edaspidi. Ega töö ju jänes pole ka.. 🙂