Kuidas te jaksate?

Ma peaksin enda blogi ümber ristima ”emade kiitmise” blogiks aga no tõesti! Ma täna küsisin Kaijalt ja Kristalt ka, et KUIDAS nad jaksavad, sest tegelikult on ikka vahepeal selline tamp taga, et uskumatu. Ja ma mõtlen, et minu elustiil on ikkagi tegelikult veel rahulik, kui võrrelda seda paljude teistega (jah, Karin, vihjan Sulle).

Samas ei tulnud ma siia üldse vinguma. Ma ei saa kuidagi öelda, et ma tahaksin väga midagi muuta või ma pole rahul, et mul on selline töö ja selline pere. Mõlemaga olen rohkem, kui rahul. Mõlemad teevad mind õnnelikuks, toovad rõõmu, pakuvad palju tegevust ja tasakaalustavad teineteist. Mulle tundub, et olen leidnud ka tasakaalu töö ja kodu vahel, just ses osas, et ma ei tunne end süüdi, kui ma lastega õues olen, et oioi, äkki peaks kirjadele vastama. Ei pea, ma vastan esimesel võimalusel aga mu lapsed on mulle olulised ja nendega veedetud aeg on kvaliteetaeg. Nüüd ei tunne ma end enam ka süüdi, kui olen tööl, sest tean, et tegelikult olen ma saanud lastega siiski olla kodus väga mõnusalt ja saan ka edaspidi. Neljal päeval nädalas käib meil lapsehoidja, nädala keskel ühe päeva olen kodune ja toimetan rohkem Henriga. Siis teen ka tööd aga lihtsalt natukene aeglasemalt ja Henri rütmis.

Tavaliselt tuleb lapsehoidja kell 14 ja Henri läheb kuskil 12:30-13 lõunaunne. Enne seda tuleb eelmisel õhtul kuivatist tulnud pesu kokku panna. põrandad puhtaks teha, sest ned on kogu aeg liivased, süüa anda Henrile ja Robinile, Robin lasteaeda saata, mänguasju kuskilt kokku panna, lõunaks ja õhtuks võimalusel söök valmis teha, kiirematele tööasjadele vastata, ennast pesta ja kasida, midagi jooksvalt koristada, poes käia, Henriga tegeleda, mängida, lugeda, jalutada, autosid sõidutada. Ma ausalt ei liialda, kui ma ütlen, et ma koristan kogu aeg midagi ja kõik on sassis. Henriga koos ei saa kõiki asju praegu hästi teha ka, sest näiteks sahtlite koristamise ajal ta tassib neid asju laiali ja peidab mulle kummikutesse. Või kui ta ei saa neid asju enda kätte, siis ta lihtsalt viskub pikali ja ”nonnim”. Oh seda jonni 🙂

Mu tööpäeva pikkus oleneb täiesti ja paljudest asjadest. Raido trennipäevadel läheb ta 19:45 kodust ära ja siis ma neil päevadel tulengi enamasti 19:30 paiku koju. Mõnedel päevadel ma tulen siis 18:15ks ja samas, kui meil on kaubapäevad olnud ja tellimusi mustriljon, siis ma võin vabalt koju jõuda ka kell 22. Kõige hiljem olen jõudnud 23:30 ja oleks hiljemgi jõudnud aga Smartpost pandi kell 23 kinni ja ma pidin enne sinna jõudma. Kuigi sellistel päevadel on selg kange ja silmad-näpud valutavad ekraani vaatamisest ja kirjutamisest, siis on meel ikkagi rõõmus. Lahe on inimestele heade toodetega pakke saata 🙂

Koju tulles aga hakkab ju see kogu tramburai uuesti. Isegi, kui toit on valmis, siis ma ei tea, kas te teate seda aga kas poega võivad olla väga lärmakad?! Nad söögi laua taga ka keeravad teineteist vahel üles, üks teeb nägusid ja teine itsitab vaikselt pihku. Muidugi, pool aega ajab ka ennast naerma, sest nad on väga nunnud aga teada ju, täiskasvanud inimene ikka oskab ära lõpetada selle nalja aga lapsed lähevad ülemeelikuks. Vähemalt minu omad.. No ja siis käib sinna söömise juurde 10 korda see ”palun ole vakka ja söö nüüd!” ja sekka hakkab muidugi: ma tahaks piima, ma tahaks vett, kas hapukoort on, KEESSUUUPP (Henri tahaks igale toidule ketsupit panna, nii et me kasutame seda harva ja salaja :D), palun mööda, mul on pissile vaja. Ja siis kukub Henril toit maha, kahvel maha, toit on kuum, toit on külm, tahab minu toitu, tahab Raido toitu, tahab, et emme söödaks ja siis peab issi söötma. Ja siis proovid sinna vahele ise süüa ja samal ajal õpetada neile kahele elementaarset viisakust, olla järjepidev ja mitte lasta endaga manipuleerida ja no, lõpuks ikka annad mõnes asjas alla, sest polegi mõtet igal pool käsi rinnale taguda ja öelda, et oled superlapsevanem. No ei ole ja polegi hullu.

Kui kuidagi ikka saavad kõik kõhud täis, siis tuleb kõik need nõud ära koristada ja vahel pesta ja vahel masinasse panna aga samal ajal kipub Henri kaaaa masinasse ronima. Kui ta saab muidugi aru, et on vanni aeg, siis ta ronib hoopis vanni ja pole vahet, kas seal on vesi või ei ja kas tal on riided seljas või ei. Ühest küljest on vann hea asi ja hoiab lapsi paigal aga teisest küljest ujub peale vanniskäiku terve pool korterit aga vähemalt lapsed on väga rõõmsad. Kuna nad mängivad praegu pigem üsna hea meelega koos, siis muidugi on lõbus vaadata kuidas nad koos hullavad aga kui ma pean seda kõike koristama, siis ma ikka mõtlen, et pühajeesus NO MIKKKSSSS.

Ja nii see elu läheb. Autoga pesulasse ei jõua, hommikusöögiks sööövad kõik vahel helbeid, sest iga päev ei jaksa 10 muna ja pakk peekonit praadida. Vannitoa valged plaadid on kollased, riided on kõik triikimata,  raamatuid loed 10 lehekülje kaupa, õhtune snäkk on jäätis, sest kes see viitsib apelsini koorida ja puhastada ja näppe kleepuvaks ajada.. Ja siis kell 21:30 kui kõik on ilmselt vaikne istud diivanile ja mõtled, et no mis nüüd siis teha. Kas tööd või tööd või teeks tööd. Variant on alati ka mitte tööd teha ja raamatut lugeda aga üldiselt hakkab hing ikka kriipima ja tunni või poolteist või kaks tuleb ikkagi teha, sest muidu tunned, et oled laisk. Kell 23 on üldiselt mul enda seotud piir millest edasi ma proovin nii, et ma vähemalt arvutis enam tööd ei teeks ja ideaalis paneks arvuti üldse kinni. Samas kui oled juba hoos ja asjad on vaja ära teha, siis on asjad vaja ära teha.

Kristale täna ütlesin ka, et ega see trall ju otsa ei saa. Ühest küljest on ikka lahe, sest igavus on tüütu. Samas ma olen selline inimene, et ma vajan asju mida oodata, nii et mõistlik on ikkagi planeerida endale varsti mingi rahulik nädalalõpp või midagi muud toredat. Ma ei teagi, kas see on nüüd õnneks või kahjuks aga selline inimene ma ei ole, kes kuidagi ennast täitsa rihmaks tõmbaks. Ma ei näe sellel mõtet, sest ma tean, et kui oled omadega läbi täiestiii, siis pole sust üldse kasu. Perele pole kasu, tööl pole kasu ja endal on kehv olla ka. Nii ma proovin ikka asja mõistusega võtta ja ega ma väga ei põe, et oioi, täna õhtul sõime kartuliputru ja kana aga värsket salatit ei teinudki. Pole hullu, homme sööme ilmselt üheks toidukorraks Henriga hoopis pelmeene ja sellepärast ka ei põe. Superemad vist teevad töö ja kodu ja laste kõrvalt ka ise seepi ja heategevust aga ma proovin siin enda elu kontrolli all hoida ja mitte end teistega liialt võrrelda. Ja proovi sina ka sama. Tubli oled sa nagunii!

Nüüd teen nats joogat ja siis teen korra tööd ja siis.. eks näis 🙂

Lastega

 

Kuna Marianni blogis oli teemaks lastega kuskil käimine, siis ma jäin ka sellele mõtlema. Üldjoontes olen temaga nõus – lastega käimine on tegelikult väsitav, eriti kui lapsi on kaks. Meie pere puhul on see ka, et Henri on ju ses vanuses, kus mõistust veel kõige rohkem pole aga jõudu ja kiirust on häääästi palju. Ta on nagu välk – keerad selja ja kaob. Ka H2o-s käies mõtlesn terve aja seda sama. Ei saanud mina aru miks mõned vanemad oma lapsed niimoodi hooleta jätsid, sest ma ise nii (hull)julge ei oleks isegi Robiniga veel ilmselt mõni aeg.

Samas on lastega käimine ikkagi ju nii tore ja ma arvan, et me käime tegelikult täitsa palju. Mitte muidugi nii palju nagu siis, kui Robin väiksem oli aga see vist on paratamatus? Mitte ainult seetõttu, et esimese lapsega on kõik uus, vaid pigem sellepärast, et esimese lapsega me olime mõlemad kodused ja teise kõrvalt me käime mõlemad tööl. Samas nädalavahetustel proovime ikkagi jagada aega, nii et lapsed saaksid tähelepanu meilt natukene eraldi ja saaksime ka kõik koos midagi teha. Meie kaootilise elustiili tõttu see kogu aeg ei õnnestu aga minu arust meie lapsed millegi üle kurta küll ei saa. Kui päris aus olla, siis arvan, et Robin on pigem selles osas hoopis natukene ära hellitatud. Aga sel nädalavahetusel me kinno ei läinud – just sellepärast, et KEEGI vaidles valele inimesele agaralt vastu ja nii pole üldse lahe.

Ja kuigi me sel nädalavahetusel ei käinudki kinos või ujumas või tegelikult mitte kuskil kus raha maksma peab, oli just nii mõnus nädalavahetus 🙂 Kuid kuna pildid on hoopis kesteabmis järjekorras, siis vaadake parem hoopis Hentsu essat tuubi-videot. See oli nii lahe! Henri täiega nautis ja no mina kartsin. Käisime siis, kui lund ikka veel oli üsna palju ja Lauluväljakul valati seda rada vist veega ka üle, et rohkem jäine oleks.

Üks omapärane seik ka sellest korrast. Nimelt sõitsime koos Robiniga ühel korral alla. Enne Robin sõitis üksi ja Emmaga ja Raidoga ja minuga ka mõned korrad ning nagu arvata oligi, ta ei kartnud küll üldse, kuigi hoog oli.. kiire. Igal juhul sõitsime me üsna enda külastuse lõpus alla ja lendasime väga suure hooga üle selle tuubi. Seda seal ikka juhtus, sest rada oli tõesti MEGALIBE ja meid hoiatati ka. Eks meil läks hoog suureks ja ju kumbki meist kallutas end valesti aga lendasime üle tuubi täiesti ja mõlemad peaga vastu seda jääd. Mõlemad nutsime. Okei, mina lihtsalt poetasin mõne vaikse pisara aga Robin nuttis. Arusaadav ka, pärast oli tal ikkagi muhk ja kukkumine oli ikka korralik pauk. Mina juba ütlesin seal, et no aitas küll ja rohkem ei lähe kuskile aga samal ajal KUI ROBIN NUTTIS, ta juba ütles: ”anna mulle see tuub, ma käin teise raja peal ka ära”. Võttiski tuubi, kuivatas pisaraid, hõõrus nats oma pead jalutamise ajal ja läks teise järtsu ootama oma korda. Lapsed! Vaprad hinged ikka 🙂

Muidu mulle seal Lauluväljaku tuubirajal väga meeldis. Ülevalt saatis sind sõbralik onu alla ja vastu võttis ka tavaliselt mõni töötaja. Kui me kukkusime, siis jooksis kohe keegi vaatama, et kuidas on ja kas on abi vaja. Kõik olid väga sõbralikud ja abivalmid, tõesti andsid endast parima.

Nüüd tulevad pildid vist täitsa suvalises järjekorras aga siin me käisime Korstnas pannkoogihommikul. Pettusime. Pannkooke oli ainult kolme erinevat ja isegi soolase seest ei saanud seeni nad välja jätta. Muidu on Korsten üks mu praeguse aja lemmikuid.Ma sõin hoopis muid asju ja sellega jäin rahule.Lapsed ka 🙂

Robin veekeskuses 🙂

Kuna neljapäeviti meil lapsehoidja ei käi, siis vahel ma proovin ikka ise Robinile ujuma järgi jõuda. Üks kord jõudsimegi liiga vara Audesse ja nii Henri siis ootas ”Obinit” seal ukse taga ja muudkui piilus.

Hentsu mu kontoripesas Buduaari lugemas 🙂

Henri on PIDEVALT kuskilt sinine. Arvasin, et Robin oli hull ronija ja turnija aga no Henri on hullem. Poisid..

Täiesti tavaline pärastlõuna: kõik ärkasime lõunaunest, üks unisem, kui teine 🙂

Robinil oleks juuksurisse vaja minna.. vist..

Kõige kurvemaks teeb mind tööl käimise juures see, et tunnen, et saan Hentsule pakkuda vähem, kui tahaksin. Kõige kurvem on, et me ei jõua väga palju teiste temaealistega mängida. Õnneks nüüd tuli kevad ja kuigi tööl on hästi kiirekiire aeg, siis minu jaoks on prioriteet ikkagi lapsed ja proovin Henriga rohkem jõuda teistele sõpradele külla 🙂 Pildil Hermaniga, kellega neil eelmisel suvel veel mäng üldse ei tahtnud klappida aga nüüd juba hakkab täitsa hästi minema!

Läksime reede õhtul enne suurt pimedat õue säraküünlaid põletama. Saime Kristalt ja Carmelilt ”jõulukingi” kätte.. Jep, märtsis, sest elu on selline.

Ei, see väikemees karda midagi.

Kõige tavalisem vaatepilt siin majapidamises: Robin on kuskile Henri alla mattunud. Ma poleks kunagi arvanud, et üks VÄIKEvend võib niii palju ronida suurema peal. Vahel mul täiesti kahju Robinist, suurem osa ajast aga on neil see koos mängimine nii mõnusalt sujuma hakanud, et kohe lust vaadata ja kuulata!

Nagu öeldud, siis selle nädalavahetuse me veetsime üsna koduselt ja rahulikult. Kõige toredam on, et KEVAD on tulnud ja me olime mõlemad päevad hommikul kohe mitu tundi õues ja Henri hakkas jooksurattaga sõitmist harjutama. Ta muidugi peput ei toeta ja kõnnib selle rattaga niisama aga küll ta veel õpib.
PS! Tal on tegelikult kiiver olemas ja täna oli tal see juba ka peas, ärge muretsege.

Okei, no siin tänasel pildil tal pole jälle kiivrit 😀 Aga see on ausalt sellepärast, et me just tulime mängukalt ja seal ta võttis selle vahepeal ära. Mängukalt meie koju on mingi ee 100 meetrit ka? Ja noh, ega ma nüüd tegelikult nii väga muretse ka, et ta kukub oma teosammul liikudes..

Kuid mis ma aga eile vaatasin ja täna samuti mõtlesin. Nii lahe on, et lapsed ei karda vett ega muda ega jääd! Mõlemal on pidevalt nägu mudane ja käed veits märjad, sest ega poriloigus ju ainult natukene saa mängida. Ikka vahepeal juhtub, et üks korra kurdab või teine jaurab aga see on ainult nii korraks. Tuppa peab alati mõlemaid meelitama ja 99% on kindel, et ma pean toas need riided ära loputama, sest mängitud on ikka nii, et kõiiiiiiik on mudane ja lögane 🙂

Vot nii. Niimoodi vaikselt me siin kulgeme. Eile käis Henri külas veel Adelel ja täna käisime me Isabelil ja Emmal külas. Palju plikasid on meil ikka ümber ringi aga nii tore, et meil on ALATI keegi kellega koos mängida ja toimetada 🙂