Henri – 1a9kuud

Möödunud nädalal nägime maja ees ühte toredat naabrit enda lapsega. Lapsed natukene toimetasid koos ja siis naabrinaine küsis, et kui vana Henri on. Eee..mmm, no ta suvel saab kaks seega ta praegu on.. Ja siis ma hakkasin arvutama. Tean ju kindlasti, et 1,5 ta sai aga mis peale seda tuli on nagu kõik kergelt ähmane. Aeg läheb niii kiiresti ja kogu selles melus ei panegi tähele, kui Henri on jälle ühe kuu võrra vanem. Natukene kurb tegelikult, et ta nii kiiresti kasvab aga samas on ju tore ka. Et aga kunagi toredam jälle lugeda oleks, siis panen vahepeal midagi kirja ka 🙂

UNI – Henri on alati olnud pigem väga hea unega. Praegu magab ta üldiselt, nii et 20:30 õhtuti voodisse ja kella 7-8 paiku on äratus. Vahepeal ärkas kell 6-6:30 ja see mulle ei sobinud. Kell 7 on juba täitsa hea, kell 9 ärgates on aru saada, et päev on ikkagi palju lühem. Asi mis aga inimesed siiani kulmu paneb kergitama on see, et Henri joob enne und ja öösel ka piima. Mitte päris Alma piima aga Aptamilli. Ma ise sellest numbrit ei tee, sest.. ma ei näe selles probleemi? Küll see üks hetk kuidagi ise ära vajub või küll me õigel hetkel sellega siis tegeleme. Praegu see mind ei sega ja kedagi teist ka mitte.

Päeval magab Henri lõunaund u 12:30-15:30ni. Vahel peab Kerttu, meie lapsehoidja, ta lõunaunest äratama, sest ta ise tahaks kauem magada. See pole aga hea mõte, sest siis on õhtul voodis karneval ja selleks pole kellelgi energiat. Üldiselt ta ärkab äratamise peale rahulikult aga kui on näha, et ta ei taha ikka üldse ärgata, siis ega keegi ei sunni ka jõuga.

Henri magab enda võrevoodis, meie toas. Äkki umbes sügisel proovime ta Robini tuppa kolida aga praegu ei näe veel mõtet. Ma ei tea, ma ei taha öelda, et mul on ÜKSKÕIK, sest kindlasti ei ole aga ma ei muretse sellepärast, et millal ta magab kogu aeg nüüd terve öö järjest ja millal ta kolib venna tuppa. Kõik on.. rahulik. Hentsu läheb magama hea meelega, ärkab hea tujuga, tema magama panek ei ole mingi draama, nii et mille pärast ma peaksin siin muretsema või teiste silmade pööritamise peale end kehvasti tundma. Ei näe mõtet 🙂

Magades on Henril ka lutt. See tähendab, tal on asi, mis lutist järgi on. Ta on lutid endal katki närinud ja siis ta lutsutab neid imelikke juppe sealt. Ma olen mõeldud, et kui katki lähevad, siis viskamegi ära aga praegu las olla. Ta päeval ka proovib ikka lutti endale suhu panna ja vahel peale lõunaund ka tahab sellega olla aga kui palud ära panna, siis ta paneb ka. Öösel tegelikult tal lutti tihti polegi, vahel harva tuleb see talle suhu panna aga muidu on tal pigem ükskõik sellest. Tudutekk on aga küll oluline ja armas aga see ei pane mind imestama – Robinil on siiani enda kaisuloomad 🙂

SÖÖK – Henri proovib hea meelega uusi asju ja isu on pigem väga hea. Vahel muidugi on päevi, mil sööb vähem või ei taha üht-teist aga muidu ma ei kurda. Eks Robin on mulle korraliku kooli ka teinud ja minu jaoks on pool taldrikut sööv laps täiesti hea. Robin muidugi sööb praegu kõigi eest aga see on juba uus teema.. Henri lemmikud on vist supid: lõhesupp, frikadellisupp, joogijogurt, JÄÄTIS muidugi, banaan, värske kurk, MAASIKAD. Nagu ka Robin ei armasta Henri tomatit ega juustu. Robin nüüd sööb tegelikult tavaliselt juustu aga Henri ei söö üldse praegu. Robin selles vanuses ka ei söönud, nii et mingi Värik-laste teema. Vett joob Henri palju, hea meelega jooks kogu aeg ka piima aga seda väga ei lubata. Sama teema on hambapastaga – tema arust on see pigem söömiseks, kui muuks 🙂

MÄNG – Henri mängib PALJU ja väga vennalikult. St Robiniga koos on nad nagu tuulekeerised mööda tuba ringi tormamas. Asjad lendavad, naer ja kilked kajavad ja seda kuni keegi nutab. Ja uskuge, keegi nutab lõpuks alati. Tavaliselt on see Henri, kellel on selline ”MINU OMA” periood ja Robin ei tohi midagi puutuda. Väga naljakas on see. Robin üldiselt on vennaga ikka VÄGA tubli ja hea, meil ei ole kunagi muret, et Robin Henri vastu halb oleks. Vahel nad kraaklevad ikka aga see on minu arust pigem normaalne ja vahel lausa vajalik.

Henrile meeldib puslesid kokku panna, autosid veereta, jooksurattaga sõita, kiikuda, raamatuid vaadata ja legotorni ehitada. Õues käib Henri igapäev hea meelega ja selles osas on täpselt nagu Robin – vajab ringi jooksmist ja tralli, võimalust end tühjaks joosta ja välja elada. Jooksurattaga sõidab väga ilusti juba päris tükk aega ja hirmu ei ole ka mäest alla sõidu ees. Kukkudes tõuseb üles ja ronib uuesti rattale. Kannatlikkust tal jagub tegelikult ja vahel võib väikese asja kallal pusida omaette tükk aega. Halva tujuga muidugi asjad lendavad aga selles osas olen ma ise täpselt samasugune..

Henri armastab peitust, kulli mängu, müramist, maadlemist, vannis käimist, Robini peal ronimist, joogatamist (oma moodi) ja muid aktiivseid tegevusi. Ujulas suures basseinis väga olla ei taha aga madalas vees toimetab hea meelega. Sukeldumist ei karda, basseini laseb liumäest ilusti. Henri on minu arust üldse väga tubli, sest ta ronib igast trepist ilusti ise üles, laseb ise liumägedest alla, on aktiivne ja hästi agar teiste lastega koos toimetama.

SÕNAD – Henri sõnu üles lugeda küll enam ei saa juba ammu. Praegu kasutab ta pigem väikeseid lauseid. Hästi naljakas on, et ta on kade ja ütleb ”ei võta, minu oma”. Ise on sellise nunnu musisuuga ja huuled torus. Minu meelest pole meie peres keegi kade, nii et see vist on mingi periood. Ta selgitades saab tegelikult sõnadest ilusti aru ka aga tal on häääästi vali jonnihääl. Ei tea kellelt see küll on päritud.. Henri kordab sõnu järgi väga väiksest peale ilusti ja proovib KÕIKE järgi öelda. Täna ütles ilusti ”krokooooDILLL”. Varem ütles ikka ainult ”kroko” või kaelkirjaku kohta ”kael”. Igapäevaga õpib ta rohkem ja näha on, et varsti ta räägib väga ilusti. Suhelda saab temaga küll. Ka telefonis vastab ta küsimustele tegelikult, kuid siis pigem ühe sõnaga. Sellised igapäevased asjad nagu mingid riideesemed, toiduained, õue-tuppa-kiikuma jms väljendid on vist kõik pigem selged. Punast ja rohelist värvi teab ta ka. Vahepeal 🙂 Kõige nunnum on aga meie jaoks, kui ta ütleb ”obi, tule auto mäng” ehk Robin tuleb autodega mängima 🙂 Ja täna kui Raido tuli koju, siis Henri hüüdis kohe ”issi koju, jee” ja plaksutas. Nii armas 🙂

KÕIK MUU – Potil käib Henri vahepeal ka. Ausalt peab ütlema – me ise oleme olnud ka laisad natukene, sest praegune on näidanud, et talle endale meeldib nüüd potil käia aga kogu aeg ei jõua teda sinna panna. Samas täiesti suvalisel hetkel võib ta ise vannituppa joosta ja poti võtta. Samas muidugi pooled päevad ei saa ta üldse aru, et see pott on muuks, kui endale pähe toppimiseks.

Sööb Henri ammmmmmu juba ise. Ma isegi ei mäleta enam millal keegi pidi teda viimati söötma. Me küll teeme seda vahel, sest muidu tal läheb kaua aega aga muidu kahvli ja lusikaga on see mees ikka vana kala juba tükk aega. Ja millal ta tassist jooma hakkas, ma ka enam ei mäleta.. Igal juhul joob ta igalt poolt, kus antakse. Tassi sisse palju panna ei saa, sest näiteks täna kallas ta morsi lihtsalt ROBINILE PEALE. Panen konkreetselt tassi juua 3 lonksu kaupa, et endal oleks vähem koristamist.

Kergkäru on Henril olemas ja ta isegi istub seal vahel, kui poes käime või pikal jalutuskäigul. Muidu ma kasutan seda ikka ise umbes korra kuus vist, Kerttu ilmselt tihedamini. Kuna ilmad on ilusad olnud vahepeal (täna VIST ei olnud..), siis oleme lastega õhtuti kella 20:30ni väljas olnud ja siis paar korda oleme Henri kärru pannud, kuna ta on ennast enne jooksurattaga väga ära väsitanud. Muidu on Henri üsna tubli kõndija-jooksja-rattur, ei saa kurta.

Üldiselt on Henri nunnu aga no ta nii hullult kiusab Robinit. Ronib talle peale, hüppab talle näkku, tirib teda igalt poolt. Kui ta ei saa, mis ta tahab, siis ta JONNIB niii, et pea on maas ja naabrid kuulevad. Kriiskab ta vahepeal ja puristab tatti ka muidugi. Ise naerab selle viimase peale laginal. Tal hakkas minu arust ”kohutav kahene” tegelikult juba ühe aastaselt, st ta hakkas siis ikka täiega jonnima, kui kohe ei saa teatud asju. Kui Robinit kodus pole, siis ta on ise ka rahulikum aga eks Henri ongi harjunud vennaga mürama ja hüppama ega vahel saa aru, et Robin tahab niisama kirjutada-joonistada-multsi vaadata.

Henri enda lemmik multikas on Võlumaja ja Toomase rongimultikas. Sinna juurde muidugi muusikavideod. Praegune lemmik on Skin, mida ta kohe suu lahti võib vaadata. Ja jah, Henri vaatab ka multikat ja taas kord – no ei tunne end sellepärast süüdi. Üsna raske oleks teda ka keelata, sest Robin ju tohib multsi vaadata ja selleks ajaks ei hakka ju eriti Henrit teise tuppa kinni panema. Poleks mõtet ka, ta ulatab kõiki uksi juba ammu lahti teha 😉

Suur poiss on ta! Ta paneb ise kraani tööle, peseb nägu, kuivatab ennast peale vanni, räägib vanaisaga telefonis, paneb kummikuid jalga, võtab mähkme ära ja istub potile, küsib süüa-juua, jääb ise tuttu, sõidab rattaga, loobib palli, oskab oma raamatutes nimetada kõiki asju, teab täpselt kes sõidab millise autoga ja millised tema riided on vanasti olnud Robini omad.

Selline see meie Hentsu on. Täiega kratt. Kogu aeg tahaks asju loopida või midagi korda saata aga siis järgmine hetk ronib su kõrvale ja teatab: kaissu! Henri on selline laps, kes päevas mitu korda tahab lihtsalt mul süles pikutada või kallistada ja see on ilmselgelt hästi armas. Robin on ilmselgelt kõige lemmikum inimene maailmas ja no tädi Kerttu on ka ikka päris lemmik. Mult on küsitud ka, et kas ma armukade pole, et laps on nii palju lapsehoidjaga aga ei ole üldse. Ilmselt seetõttu, et minu meelest pole Kerttu meil üldse palju. Ta tuleb üldiselt neljal päeval nädalas kell 14 ehk et neljal tööpäeval olen ma Henriga ise kuni lõunauneni ja 3 päeval nädalas olen ma temaga praktiliselt terve päeva. Muidugi ma vahel jõuan koju, kui ta juba voodis ja mul on olnud tihedad nädalavahetused, kuid Henri on hästi seltsiv laps ja ta ei ole kordagi kuidagi oma pahameelt mu peale väljendanud. Nädalavahetustel on ka vahel Kerttu meil abis aga kui ainult mina pean ära olema, siis on Raido ju ikka ka olemas. Kuigi elu on selline ”üks tuleb ja teine läheb”, siis tundub, et lapsed on hästi kohanenud, et me mõlemad tööl käime. Kuna Henri on meil ju terve oma elu igal pool seltskonnas kaasas käinud ja olnud, siis seda on aru saada ka, et talle meeldib külas käia ja toimetada. SAMAS kui tema tahab koju minna, siis ta väljendab seda selgelt – ”kojjjuuu” ja hakkab aga astuma 🙂

Mõni nädal tagasi olid poisid koos mu vanemate juures ja neil läks täitsa hästi ikka. Küsisin küll vanematelt, kas nad on selles kindlad aga kõik said väga kenasti hakkama ja poisid magasid ühes toas ka hästi. Üldiselt on poisid ikkagi koos harjunud toimetama ja olema, nii et kui nad kuskil meieta on, siis neil on teineteise näol ikkagi olemas sõber alati. Ja mu vanemate juures magas Henri ka ilusti. Ta on ennegi ju kodust eemal olnud öösel – Lauri-Katu juures, Kerttu juures mitu korda. Vahel ta võõras kohas kipub varem ärkama, kuid mingisugust õhtust nuttu või kurbust pole küll mitte kunagi mitte kuskil olnud. Laps teab, et kõik on hästi ja turvaline 🙂

Mis veel naljakas – Robin kandis sama vanalt palju väiksemaid riideid. Henri kannab riideid, mis Robinil olid praktiliselt 2,5-3 aastaselt seljas. Kusjuures ma ei tea, ta ei tundu kuidagi niii suur aga äkki riideid on hoopis vahepeal seistes väiksemaks jäänud.. 🙂

Vot nii. Selline see meie Hentsu on. Varsti kahene ja siis juba kolmene ja siis 16 ja veab pruute koju. Oeeehhh..

Robinist ja iseseisvusest

Kuidas sai Robin nii suureks, et ta oskab praktiliselt kõike teha.. mina ei tea. Mina vaatan teda ja vahel on ta ju ikka minu beebi. Teinekord muidugi ei ole ja on väike kratt. Iseloomu on sel lapsel aga igal juhul rohkem, kui küll ja vahel tahaks käed üles tōsta ja öelda, et sinaaaa võitsid, tee mis sa soovid! Kaine mõistus õnneks hakkab siis ikka end meelde tuletama ja see mõte õnneks kaua ei kesta. 

Iseseisvaks aga pean ma Robinit küll. Olen mõnes asjus kohe ikka siiralt uhke ta üle. Kuigi ta võõrkeeli ei räägi ja raamatut veel ei loe, siis iga päev annab ta ikka põhjust käsi plaksutada ja ennast palju kiita. 

Hommikuti ärkab Robin ise. St tuleb enda toast vaikselt, käib wc-s, võtab endale müslit ja isegi võikut teeb. Ei kolista tavaliselt ja ma isegi ei tea mis kell ta ärkab. Paneb endale ise multsi ja toimetab rahulikult. 

Robin oskab asju kokku panna. Ta muidugi ei tee seda koguaeg ja enda järgi ta pool aega pigem ei koristaks aga kui vaja, siis on kiire ja tragi. Pesu voldib paremini, kui Raido ja selles aitab meeleldi. Ka meeldib talle koos minuga asju pesta, sest millisele lapsele ei meeldiks sprei pudeliga pritisimine? 

Saabuv kevad aga tõi veel ühe igapäeva nähtuse ja selleks on üksinda õues mängimine. Oi, kuidas ma olen tänulik meie elukoha eest! Tupiktänav, maja kõrval muruplatsid ja mets, väikesed majad ja kõik tuttavad naabrid. Kuna kõrvalmajas on ju ka kolm mängukaaslast võtta, siis mis saaks olla parem?!  Peale lasteaeda tuppa enam ei tulda, vaid minnakse ise sõprade ukse taha neid välja kutsuma. Muidu ikka mina helistan teiste emadele, et kas nad tuleks aga Robin avaldas soovi ise minna ja näe, sõbrad olidki kodus ja tahtsid tulla mängima. Seda peab veel selgitama, et uksekellal ei peagi näppu peal hoidma.. 🙂

Muidugi võib asi õues vanemateta minna ülemeelikuks aga ma arvan, et nii ongi hea õppida: me pole päris kõrval aga kellegi ema ikka aknast näeb. Keegi hoiab natukene silma peal koguaeg aga samas on lastel vabadus ja võimalus olla ise. Nii lahe on vaadata milliseid rollimänge mängitakse. Mõned muidugi natukene koledamad, kui emale meeldiks aga nad MÄNGIVAD! Õues! Ilma ühegi vidinata ja vaid puupulkade ja mudaga. Tuppa tulles on kõik ilmselgelt mudane ja küüned on niiii mustad, et mul jääb süda seisma aga see ongi minu meelest lapsepõlv! Ma olen nii-nii rahul, et mu lapsed naudivad õues olekut, et meil ei ole selliseid päevi, kus me istuksime ilusa ilmaga toas. Henri õuemängud on rohkem praegu küll lapsehoidjaga olnud, kuid praegu on õhtud nii soojad ja valged, et kui ma koju tulen, siis võtan Henri ka kohe uuesti õue kaasa. 

Kes meil käinud, see teab, et elame üsna rulapargi ja mänguväljaku lähedal. Eile meie jalutasimegi Henriga mängukale ja Robin jäi sõpradega maja juurde. Vahepeal jooksis maja tagant meid vist üle kontrollima aga siis läks tagasi oma mängu juurde. Mulle tundub, et talle meeldib see väikene vabadus aga samas on hea teada, et me oleme ikkagi lähedal. Naabrivalve on meil õnneks väga hea ja koguaeg ma näen, et ka teised naabrid on akna peal ikka ja vaatavad, mis toimub. Suurem osa mängust toimub aga täpselt sellise koha peal, et mina näen rõdult natukene ja teistel naabritel pole vaja isegi aknast välja otseselt vaadata, nad ikkagi näevad lapsi koguaeg 🙂 

Mul läks aga süda nii soojaks, kui kell oli 20:30 üks päev ja ma aknast kauplesin Robinit, et ta nüüd tuppa tuleks. Ta mängis üksinda õues täpselt meie köögiakna all aga kell on ju palju. Samas mul tuli kohe enda lapsepõlv meelde ja lihtsalt väga soe tunne oli 🙂 

Täna aga üllatas Robin mind natukene kirjutamisega. Meil sellega pole nüüd nii hästi, et muudkui käib ja kirjutab. Häälida oskab küll ja tunneb kõiki tähti ju ammmu aga ikkagi kuidagi midagi jäi puudu. Üks päev aga häälis MESILANE ilusti ja täna hommikul andis mulle sellise paberi: 

Topelttähed on veel muidugi rasked ja sellised M ja N ja G ja K on ikka kohutavalt keerulised veel aga hakkab ju tulema! Usun, et sügisel aitab eelkool veel ka korralikult kaasa, kuid praegu teeb lasteaed ikka super head tööd! Ja kõige olulisem – Robin ise ka on nii rahul ja mis saakski olulisem olla 🙂 

Minu maailma kallis poolekuuene 

Vennad

Robiniga on meil vahel olnud üsna keeruline. Ta on tundlik laps, emotsionaalne ja kärsitu ning väga järjepidev. Hea omadus muidugi aga.. 🙂 Kui Henri sündis oli mure suur. Robin lõi igapäevaselt kedagi, torkis, vihastas, karjus ja pahandas. Kinnitasin küll endale, et see on kahjuks vahel loomulik reaktsioon uuele beebile, kuid mure on siiski südames – kas see kunagi möödub, kas nad omavahel läbi saavad, kas terve elu ongi suur kakluse lahutamine.. 

Nüüd, aasta ja kohe üheksa(?!?!?) kuud hiljem, võib küll öelda, et rõõmu on nii palju rohkem, kui kaklusi. Kõige rohkem on konkreetselt kisa ja seda isegi mitte negatiivses mõttes. Koguaeg on lihtsalt müramine, kullimäng, peitus, maadlus, autovõidusõit ja erinevad sõjamängud koos sõjahuilgamisega. Muidugi meil kakeldakse ka aga just nagu armas Britt kirjutas – see ju ununeb! Meelel on ikka need toredad kallistused ja teineteise aitamised, hetked mil Robin saabub koju ja Henri jookseb ning ta pikali tormab, sest niiiii väga ootas ju ometigi vennat koju! 

Ma arvan, et poisid on üsna lähedased ikka. Vahel ma pelgan, et Robin pole suurem asi kallistaja, musitamisest rääkimata, kuid siin vist kehtib see, et ega vend ei peagi oma armastust koguaeg sõnadega ütlema, küll ta leiab võimaluse seda sulle näidata. Teinekord ikka Robin lükkab ka Henrit natukene tugevamini, kui vaja oleks. Ja kaks korda on ta niimoodi pigem väga õrnalt Henrit ka löönud vastu kätt. Samas ma tegelikult saan temast ka aru – tihti on, nii et Robin tahab joonistada või vaikselt toimetada aga Henri lihtsalt jõuga ronib talle peale ja tirib ning sakutab teda. Me küll proovime ikka Robinile pakkuda sellist omaette olemise aega aga vahel kohe ei näe ja kui Robin on ikkagi 17 korda palunud, et Henri ei teeks, siis ajab ju marru ikka. Mitte, et ma õigustaks aga.. ma saan aru. 

Samas on neil nii palju oma mänge ja tegevusi, Henri jaoks pole lahedamat inimest, kui Robin ja üsna tihti on Robinil võimalik minna näiteks õue aga ta jääb hoopis Henriga tuppa mängima. Täna tuli Robin vanaisa juurest ja kohe korralik 1,5 tundi oli poistel sisustatud. Hiljem käisid nad koos vannis ja kuigi Henri lemmik tegevus on Robinile pähe istumine, siis Robin kunagi ei ole vannis rutakas, vaid isegi kui ta Henri enda pealt maha tõstab, siis on näha, et ta teeb seda ettevaatlikult, et Henri vannis ei kukuks ega libiseks. 

Vendade vahel on vendlus ja seda on ilus vaadata. Mul on hea meel, et nad on teineteisel olemas ja ma teen endast kõik oleneva, et nende side oleks ikka tugev. 

​​