5 alkoholivaba kuud

Alkoholist olen ma kindlasti varem ka kirjutanud. Minu lugu sellega on üsna tavaline: olen alati olnud harilik veinijoodik. Pudel veini sõbrannaga kahekesi pole mingi probleem olnud. Olgem ausad, kaks ka polnud. Ja ei, ma ei ole kunagi arvanud, et mul on alkoholiga probleem aga toidu kõrvale veini, sõbrannadega mõned kokteilid, seltskonnas ikka võtad ka midagi ja nii oligi nädalas ikka 1-2 päeva, kus mingisugune alkohoolne jook ikka ära sai joodud. 

Peale Henri imetamise lõpetamist aga oli alati nii, et ka peale kahte klaasi veini oli paha olla. Vahel nii paha, et ausalt, sure või ära. Proovisin siis juua rohkem vett õhtul ja enne süüa aga ikkagi – sama lugu. Olin siis “tark” ja jõin kangemat alkoholi peol ja ainult konkreetselt ühte asja aga siiski, paha mis paha. 

No ja peale jõule oli meil kontoris jõulupidu ja see oli väga tore. Sain ise kell 2 aru, et viimane aeg on koju magama minna aga šampus maitses ju niii hästi. Õnneks ikkagi suutsin endale selgeks teha, et no mikssss, mine koju. Hommikul oli natukene kehv aga mitte väga hull. Magasin natukene ja läksin tööle. Valge kampsun oli seljas ja lõunal käies ajasin sinna peale punast suppi. Saad aru, 28 aastane, käed veits värisesid šampast ja süüa ei oska. Mõtlesin, et ausalt, mille jaoks? Mis selles head on?! Krisse oli minuga sama meelt ja see kinnitas mu arvamust veelgi enam: pole vaja juua. 

Ja ei olegi vaja olnud. Mitte midagi pole tegemata jäänud, kõik sõbrad on alles (pooled ju neist nagunii ei joo ise ka) ka ja palju parem on olla. Hommikuti pole seest õõnes olla, pea ei valuta ja ärkad kell 8 hea tujuga kohe ka pühapäeval. Mõned korrad olen mõelnud, et tahaks veini või siidrit aga see läheb kohe mööda. Hea enesetunne on rohkem väärt, kui paar klaasi (pudelit) šampat. 

Eile käisime Buduaari Ilugalal ja seal pakui ka Rose limonaadi ning see oli nii tore ja armas neist. Tihti on ainult alkoholiga šampust üritustel – näiteks Hiltonis toimunud Iris Janveri moeshowl oli ainus alkoholivaba jook vesi. Isegi mahla ei pakutud. Samas Art Prioris vahetati meil iga toidu kõrvalt veinid välja ja tehti väga lahedaid, tervislikke ja häid mahlasid ja limonaade 🙂 Kuidagi lahe on, et suitsetamine (mida ma pole tegelt ikka kaua teinud) ja alkohol on muutunud hästi mitmenda järguliseks ja kedagi ei huvitagi, et kell on 22:03 ja pole poodi jõudnud. 

Aga kas mind segab, et keegi teine joob alkoholi? Absoluuuuuutselt mitte. Kui just ei oksenda mu peale, siis tehku, mis tahab. Pole minu asi, mingit moraali ei kavatse kindlasti pidada ka. Ma ju ei arvagi, et alkohol on halb – lihtsalt mulle aitas 🙂 

Meenutus eilselt ürituselt: 

​​

Tattoo vol5

Aasta aja jooksul on juhtunud, nii et mu kehale on ilmunud 5 erinevat tätoveeringut. Kolm pisikest ja kaks suuremat. Esimesed lilled on siin blogis ka juba näha olnud. Käe sees on mul pisikeselt laste nimetähed ja randmetel üks väikene julgustus endale ja vastupidav, vapper ja imeline koolibri. 

Tänasest on minu jalal üks kift raamatukuhi. Olen vist alati olnud veits raamatunohik ja need on andnud mulle võimaluse elada nii palju teisi elusid. Vahel on reaalsusest vaja pausi ja see on minu põgenemine. 

Nagu ka aasta aega tagasi kirjutasin, siis pikka juttu “miks neid vaja ikka on” ma kirjutama ei hakka. Minu keha, minu valikud, minu pildid. Igal asjal minu jaoks mõte ja tähendus, iga asi minulik ja just seal kus ta olema peab. 

Ja kas valus pole? Jep, on küll. Tänase pildi ülemise osa ehk selle põlveõndla poolne osa võttis vahepeal täitsa vanduma ja tõmblema. Kuid valu läheb mööda ja on väga väike osa kogu protsessist. 

Robin joogast

Mis Robin arvas joogast enne, kui kokkupuude sellega oli pigem üsna põgus? 

Praeguseks on Robin au saanud, et kuigi vaikne on jooga ajal küll, siis poosidel on toredad nimed ja neid on kerge teha. Veel on Robin mõistnud, et kodus joogat tehes ei saa me teha päris samasuguseid asju alati aga on mitmeid poose, mida tema teab ja mina ei teagi. 

Kõige naljakam oli siiski, kui küsisin, et kuidas oli siis joogatund ja joogaõpetaja ning tema muudkui korrutas, et see õpetaja andis kuivatatud mangot ja see oli niii-niiiii hea. Nagu kodus ei oleks kunagi kuivatatud puuvilja eksole. 

Tegelikult tundub Robinile jooga meeldivat ja vahel võimleme siin kodus koos ka. Seda tõesti joogaks eriti nimetada ei saa, sest rahu ja vaikust on majas, kus kasvab ka Henri, väga harva 🙂 Aga mõnus on ikkagi!