Lapsed, elu, töö, kuhu kurat suvi jäi?

Ma tahan näha inimest, kes sel suvel ei oleks küsinud, et MILLAL soojaks läheb? Tegelikult on patt vinguda, sest vahepeal on ju soe olnud küll aga meie arusaam soojast on lihtsalt muutunud. 5 aastat tagasi oli suvel 28 kraadi ja see oli soe. Praegu on 21 ja see on soe. Tuleb ajaga kaasas käia, inimesed! Selge on see, et nii valge kui sel suvel, pole ma kunagi olnud. Samas pole mul olnud ka sellist tööd täis suve..

Suvi algas ootamatult. Äkki oli juba meil uus lapsehoidja, Robinil sai lasteaed läbi ja kõik toimus kuidagi kiiresti. Uue lapsehoidjaga kohanes Henri suhteliselt kohe aga ega selles ma kahelnudki. Robin oli nagu Robin ikka – nägi, et tegu on hea ja armsa inimesega ja otsustas, et see tähendab talle vabadust. Õnneks tegelikult ei juhtunudki sellest vabadusest, mida hullu, sest Robin sai VÄGA suureks kuidagi selle suvega. Terve juuli hängis ta ringi oma sõpradega, kelle ta ise maja ümber leidis. Naabripoisiga olid nad lahutamatud ja hommikul 9:30 mindi õue ja kell 21 tuldi koju. Jajah, ma tean, paljud ei lubaks ja ta on alles 5. Mina seda nii ei näinud. Vanuse poolest on Robin tõesti 5 aga ta on iseseisev laps. Muidugi ei jäta me teda ööseks üksi koju ja isegi päevaks päriselt mitte, kuid usun, et varsti on ta selleks valmis küll. Kõik need lapsed, no nii iseloomud, et ärgem hakakem siin üldistama. Mul oli hea meel, et Robin leidis endale ise sõbrad. Naabrilapsed on natukene vanemad ja kuigi ma arvan, et nende ema ja minu kasvatuslikud vaated pole 100% samad, siis üldjoontes on kõik sujunud hästi. Nii hästi, et mitmel korral suvel helistas Robin mulle, et kuule, ma ei tahaks täna koju tulla, tahaks sõbra poole ööseks minna. Esimene kord keelasin. Ausalt öeldes vist lihtsalt nagu harjumusest, et ei, kuhu, mis ei ole vaja, ärme nüüd hakka. Aga siis enam ei keelanud. Teise lapse ema ju lubas ja suvi on, las laps olla. Kuna Robinil on telefon ka, siis ta saab alati helistada, kui midagi on ja noh, ta on kõrvalmajas. Reaalselt 30 sekundit on naabrite rõduukseni vist meie välisuksest. Telefon muide on Robinil nuppudega ja 10 eurot väärt aga ajab asja ilusti ära. Robin on seda paar korda küll ära kaotanud aga alati on tagasi toodud või üles leitud. Ära kadumises ei saa süüdistada Robinit, vaid natukene ka mind – tal pole nimelt häid pükse kuhu taskusse see sobiks ja mis lukuga oleks. Samas kaela ta seda ei pane ja õige ka – rulapargis jääks täitsa ette ju.

Suvel juhtus ka, nii et Robin jäi esimest korda üksinda koju. Noh, see on ka selline naljakas väljend nüüd, et tegelikult naabripoiss oli ka meil ja tema ema oli ka lähedal aga siiski, meid ei olnud ja Robin oli nii öelda kodus. Said hakkama ilusti, uksed olid lukus ja toas oli kord, vaatasid multikat. Naabripoisi ema muidugi hoidis ka tegelikult ju silma peal aga alustuseks see paar tundi oli ma arvan piisav ka. Ka käis Robin ISE poes. Ise ehk koos naabripoisi ja tema õega ja mõni kord ka nende emaga. Paar korda juhtus ka, nii et naabripoisiga kahekesi. Kas ma kartsin? Jep. Kas ma usaldasin Robinit, et ta on tubli? Jep. Kuna naabrilapsed on koolilapsed, siis nemad tegelikult liiklevadki ise ja nad väga kiiresti võtsid Robini ka omaks. Muidu siin maja ümber ma pidevalt kuulen, et mis nad korraldavad ja kuidas nad käituvad. Oi, lollusi teevad muidugi ka aga ÜLDISELT nad siiski said hästi hakkama. Kuna naabrilaste ema on ka väiksema lapsega veel kodune, siis tegelikult tal on hästi mõnus selline ”süsteem”, et ta otseselt oma lastega kogu aeg koos ei ole aga pidevalt on piisavalt lähedal, et silm on ikkagi peal. Mulle ka sobib, sest mina kahjuks ise olen ikkagi ju päeval tööl. Lapsehoidja ka muidugi vaatab alati Robinit aga ehk saate aru küll – kellegi silm on lastel kogu aeg peal, samas on neil vabadust ja iseseisvust.

Augustist hakkas aga Robinil lasteaed ja harjutame teda vaikselt sinna. Naabrid on praegu tükk aega kuskil ära ka, nii et ongi hea. Juulis vahepeal käis Robin ühes väiksemas koduhoius paar päeva meisterdamas ja talle nagu väga meeldis aga mingi hetk enam ei tahtnud minna. Ka käis Robin 3 päeva laagris ja sel aastal, nii et ta ei tundnud sealt kedagi. Ütleme ausalt – läks ikkagi natukene õnnetult, sest ta tundis end kõrvale jäetuna. Samas selles mõttes sai jällegi hakkama, et leidis ikka endale sõpru ja tegevust ka aga kuna oli kõige noorem, siis hästi lihtsalt ei sobinud kampa. Hirmu aga ei tekkinud ja uuesti tahaks minna küll. Ta ütles, et kui tunneb õpetajaid või mõnda last, siis ei kardaks midagi. Praegu tal on võimalus minna Audentese laagrisse aga ei teagi, kuidas sellega teha. Ma ise arvan vist, et poleks see suvi enam vaja aga ta ise sooviks minna. See tuletabki meelde, et me pole Raidoga jõudnud seda väga arutada rohkem..

Nii see suvi ja elu ongi, ausalt. Mina tulen, Raido läheb, Raido tuleb, mina lähen, kõik neljakesi kodus ja elu ja möll ja kisa ja kära. Näiteks täna ma koristasin, Raido käis korraks tööl ja poisid kaklesid. No võib olla mürasid aga igal juhul lõppes see sellega, et Robin sai emos täna oma esimese õmbluse. Muidugi PÄHE! Teate, kui palju jookseb peast verd.. PALJU! Sein oli verine, põrand, Robini riided, rätik.. Õnneks oli tegu õnneliku müramisega ja kaks poega.. Ega see saanudki vist tulemata jääda, kui aus olla.

Muidu on kõik läinud kuidagi niii kiiresti. Vahepeal sai Henri kaks, siis käisime meie Raido ja minu töökaaslastega Hiiumaal, korra käisime Naissaarel, Lottemaal, Robin oli vanaisa juures, Henri käis Saaremaal, palju oleme olnud maal ja sõprade hoovides, häbitult vähe on aga saanud olla rannas. Eelmisel nädalal paar päeva käisime Männikul ja see oli tegelikult nii mõnus. Lastele meeldis ja mulle ka. Mul oli paar vaba päeva ja kuigi lapsed natukene ajasid mu hulluks, sest neil on kogu aeg nii palju energiat, siis väga tore oli siiski. Loodan, et õnnestub ikka augustis ka niimoodi natukene lihtsalt OLLA. See nädalavahetus oleme küll lihtsalt olnud – me käisime Robiniga Paju villas kahekesi söömas ja kinos, Raido ja Henri käisid ujumas, Ilona pere käis külas, sõime kooki ja ma olen vahelduva eduga koristanud.. Teised proovivad FBs tööasju teha aga ma ei vasta neile. Natukene pean end selleks sundima aga ma lubasin endale, et aju vajab tegelikult väljalülitamist.

Tööl läheb kiirelt ja ei saa arugi, millal päev algab ja lõppeb. Kogu aeg tahaks kauem tööl olla ja ära tulles jääb nii palju teha. Ree peale tagasi vist enam ei saa mitte kunagi aga see ongi sellise väikeettevõtte asi vist. Kõik teeme kõike ja natukene rohkem, iga üks annab oma parima ja vahepeal laguneb korraks kõik koost, et saaks natukene jälle selgust ja uusi ideid. Absoluutselt ei saa kurta, et meil oleks igav vähemalt, pigem kogu aeg vastupidi. Tundub muidugi imelik mõelda, et olen tööl käinud päriselt juba 9 kuud, sest mulle tundus, et ma suhteliselt eile alustasin. Aga kuna koguaeg tõesti ongi selline tamp taga, siin mis siin imestada.

Henri sai vahepeal 2! USKUMATU! Ta on niiii tubli ja asjalik ja väike kratt, te ei kujuta keegi ette ka. Ta räägib palju, juba ammu ikka lausetega, sööb kenasti, on täiega tugev, sõidab rattaga ja tõukerattaga, tahab palju kaisus olla, jonnib, sest tal ei lubata bokseritega õue minna.. Noh, teeb kõike, mida kahene tegema peab. Homsest läheb ta päevahoidu proovipäevale ja ma ei kahtle üldse, et ta hakkama ei saa. See laps on lihtsalt nii chill tegelikult, et kui temaga vähegi tegeleda, siis ta on kohe õnnelik. Vaikselt mõtleme, et peaks ta äkki Robini tuppa magama kolima, samas ma nagu otsest vajadust sellele ei näe, sest ta meid kuidagi magamistoas ka ei sega. Henri magab üldiselt hästi, päevauned kipuvad lausa liiga pikaks minema ja hommikuti magab 8-9ni. Oleme kõik tegelikult veel suvises graafikus ka aga vaikselt proovime end ümber häälestada.

Kuna Henri hakkab päevahoius käima, siis eraldi mingisugusesse huviringi temaga küll minema ei hakka. Ta on 2, sellest piisab seal. Juntsu on tore ja armas, seal tehakse piisavalt tegevusi ja kodus on koguaeg nagunii üks suur trall. Robin see eest alustab sügisest Reaalkooli eelkoolis ja jätab ujumisega. Ta ise tahab muidugi ühte trenni veel minna aga ma ise pole kindel, kas nii palju on vaja. Samas on ta seni tõestanud, et tal energiat jagub piisavalt, nii et ehk katsetame. Eelkool ei tähenda, et ta läheb järgmine sügis kooli – eelkool oli lihtsalt loogiline samm, sest tema lasteaiast peaaegu kõik lähevad eelkooli. Arenguvestlusel pidasime õpetajatega nõu ja nemadki ütlesid, et proovime. Robin on hea peaga poiss, ma ise arvan, et ta ainult ei püsi piisavalt paigal. Samas – las proovib! Alati saab ära tulla, kui pole valmis või ei sobi. Talle endale ma seda muidugi nii serveerinud pole, sest, ta on siiski hea peaga poiss 😉

Ahaa, miks Reaalkool? See on hea kool ja see on minu tööle lähedal – nii ei ole eraldi liiga palju sõitmist ja loksutamist. See ei tähenda üldse, et see oleks nüüd eesmärk, et Robin PEAB saama sinna kooli sisse. Üldse mitte. Samas, kui saab, siis lahe 🙂 Kui ei saa, siis ikka mitu kooli on silmapiiril veel. Kõige olulisem – leida kool, kus Robinil oleks hea käia ja mis teeks Robini õnnelikuks. Reaalkooli eelkoolis on ka mitu lasteaiakaaslast aga nad on teistel päevadel. Robin ise ootab seda, mina nagu ikka, natukene kardan. Aga ainult natukene 🙂

Kuna Henril hakkab esimene hoiuaasta, siis olen valmis paljudeks nohudeks ja köhadeks. Kuna meie lapsehoidja läheb Tartusse kooli, siis me veel vaatame täpselt, mis saab. On lootust, et meil varem väga palju abis olnud lapsehoidja, tuleb vahel ikka appi ja päästab päeva, kuid üldiselt on ka meil endal Raidoga see vabadus oma graafikut ise sättida. Mitte, et meil muidugi selle jaoks aega oleks aga KÕIKE saab, kui hästi tahta. Ja lapsed on meie mõlema kontorisse nagunii oodatud, nii et küll saame hakkama. Robinit kaasa võtta on väga mõnus, ta toimetab nii palju omaette. Henril on jalad, mis teda kannavad kohtadesse kus vaja ei ole.. Kuid ta on ju nii nunnu 🙂

Millal ma suureks sain? Ma olin alles ise 18.. Noh, hinges ikka 😉