Robin sai KUUS

Vahepeal juhtus, nii et Robin sai kuue aastaseks ja mulle tundub viisakas ka sellel aastal teha vastav kokkuvõte. Tegelikult on seda väga raske teha, sest kuidas ma võtan ühte kirjatükki kokku INIMESE, kuid annan parima, et hiljem oleks jälle mida meenutada.

Suurem osa oma päevi veedab Robin ikka lasteaias. Sel sügisel oli ta kuidagi mitu korda haige kahjuks. Nii vist kipub olema – keha kohe nõrgem ja haigus ründab kergemini. Suvel lasteaeda minek oli raske. Tundub naljakas, sest ma ei tea ideaalsemat lasteaeda, kui Robinil. Talle aga oli väga raske see, et teised lapsed ei käinud lasteaeda. Teised lapsed ehk naabermaja koolilapsed, kes ju augustis veel puhkasid. Ikka hommikuti oli täitsa jonn, ving, nutt ja hala nagu ma seda kompotti kutsun. Raidoga rohkem, minuga vähem. Henriga muide on vastupidi 🙂 Viimaks aga õpetaja Jaana ütles talle juba täitsa tõredalt ja mina ise ka ütlesin päris konkreetselt, et aitab sellest jamast ning siis läks jälle mööda. Muidu läheb tal lasteaias küll kenasti. Vahel ikka on mõni väiksem tüli või mure aga kellel neid poleks. Õpetajad on rahul ja sõbrad on teda nähes alati õnnelikud. Vaatan seda Robini lasteaia kampa ja mõtlen, et no ikka sigaõnnelikud on nad tegelikult seal. Milline idüll on neil kasvamiseks ja kui kahju, et see aasta on viimane..

Lasteaed tõesti saab meil läbi. Robinil ei ole koolikohustust ja see on tegelikult üleüldse väga pikk teema, kuid hetkel oleme me seisukohal, et kui võetakse kooli vastu ja õpetajad arvavad, et on valmis, siis las läheb. Ta ise muidugi tahab minna. Suurem osa lasteaiast ju ka läheb ja talle tundub see nii põnev. Ise ma natukene muidugi muretsen. Las ikka olla laps ja kas ta on valmis ja kuidas ta nüüd siis läheb.. Samas annan endale aru, et kui eelkooli õpetaja, lasteaiaõpetajad ja tema ise arvavad, et ta saab hakkama, siis mina ei hakka kahtlema. Kuid seda kõike on näha alles kevadel ja seni me lihtsalt elame, oleme ja lähme vooluga kaasa. Kuigi ma natukene tahaksin ikkagi plaane teha ja selgust, siis olen aru saanud, et elu loksutab tihti ise asju paika. Ja täpselt sinna, kus vaja.

Eelkoolis käib Robin Reaalkoolis. Ja kui keegi mu käest veel küsib, et kas sellepärast, et ma just eliiiiiitkoooooli oma lapse tahan kindlasti jõuga suruda, siis.. õhhh..
Kes mind vähegi rohkem teab, see teab ka seda, et ma pole kunagi pidanud eliitkooli vajalikuks. Ma olen alati arvanud, et on lapsi kellele need sobivad ja Robin lihtsalt pigem ei ole üks neist lastest. Kuid elu ikka ju õpetab palju ning meie lasteaiast on seal paljude õed-vennad ees ning mida rohkem ma selle kohta kuulasin seda huvitavam see tundus. Kui oli aeg eelkooli valida, siis kaalusime Raidoga mitmeid ja kuna Rocca al Mare oli juba täis, kui meie end avastasime, siis väga palju variante enam ei olnudki. Kirjutasin paljud eelkoolid läbi, sest tahtsin teada, kas Robin lubatakse panna ”vanemate” rühma. Ehk kuigi ta oli septembris veel 5, kas ta võib minna 6-aastaste klassi. Kõikjalt öeldi ei 🙂 Peale Reaalkooli, kes kirjutas: teie laps, teie ise tunnete teda kõige paremini ning teate, kuidas võiks proovida. Oh, see vastus oli nii värskendav ja õige! Otsusasimegi oodata, kui registeerimine algab ja siis vaadata. Saime kohe jaole, panime Robini kirja ning nii ta nüüd seal käibki.

Reaalkooli eelkooli puhul sai määravaks veel üks väga oluline asi – see on minu kontorile lähedal. Kuna eelkool on keset päeva, siis on see jälle natukene lisasõitu. Praegu saan ma nii teha, et eelkooli päeval ma ei lähe hommikul kontorisse vaid alles lõunaks ning siis viin enne Robini ära. Ka järgi minna on sealt mul mõnus, sest tegelikult ma ei peagi autoga minema, vaid saan jalutada. Kui me seal niimoodi jalutame, siis ma mõtlen küll, et päris mõnus oleks, kui Robin käiks kesklinnas koolis ja saaks peale koolipäeva minu juurde ise tulla näiteks.. Samas ma ei taha üldse teda kuskile katsetele viia. Reaali katsed on osa eelkoolist ja seda ei serveerita neile ka, nii et oioioi, nüüd on hullllult raske test! See on tehtud selliseks osaks koolipäevast ja ma arvan, et Robin ei saa isegi aru, et see midagi väga erilist nüüd on.

Mõned koolid on aga veel, kuhu me Robini panna tahaksime. Meie piirkonna poolt määratud kooliks on Pääsküla ja kuigi ma kuulen selle kohta palju positiivset, siis see kahjuks meie enda top5 valikusse ei kuulu. Mul on hea meel, et kool saab aga uue kuue ning kuuldavasti ka juhtkond on vahetunud! Olen kindel, et õigete inimeste abil saab sellest koolist üks väga mõnus ja lahe koht, kuid ma ise pelgan natukene selliseid koole, kus alles nullist alustatakse. Seepärast on välistatud ka huvitavad mitmekeelsed koolid ja Emily koolid ning igasugused muud lahedad kohad. Õnneks on meil Nõmmel aga väga mitu vahvat kooli ja ma usun, et ÕIGEL ajal leiame me ka ÕIGE kooli 🙂 Minu jaoks on oluline, et Robinil oleks hea õpetaja ja mõnusad kaaslased, ta tunneks end hästi ning leiaks sõpru.

Kas Robin on kooliks piisavalt ettevalmistunud ma ei oska küll öelda. Ma ei tea täpselt isegi, mida kooli minevalt lapselt hinnatakse ja ma ei plaani ka end kurssi viia ausalt öeldes.. Mu laps on hea südamega, nutikas, tubli ja tragi. Ta oskab natukene lugeda, natukene kirjutada, minu meelest päris kenasti arvutada, armastab loogika ülesandeid ja loodust puudutavaid teemasid. Robin saab ise poes käidud, teab kuidas sõbra juurde minna, oskab oma telefoniga vajalikele inimestele helistada, tunneb PEAAEGU kella ehk teab täistunde ja pooltunde aga kõik vahepealne on veel natukene keeruline 🙂 Ma usun, et ta saab piisavalt tähelepanu, lasteaias tehakse ka kooliks ettevalmistust ning eelkoolis talle väga-väga meeldib.. kuidagi muud moodi ma talle kätel kõndimist ei plaani õpetama hakata 🙂

Iseloomult on Robin hea südamega, tundlik ja kangekaelne. Tahab palju ikka meie tähelepanu, kuigi on pigem ikkagi iseseisev laps. Ta on asjalik ja naljakas. Kui meid pikemalt kodus pole õhtuti, siis hakkab silmi pööritama ja plärtsuma nagu ma seda nimetan. Ehk käitub nagu selline puberteet, kes solvub või turtsub. Jube tüütu aga siis tuleb jälle ta maha istuma panna ja korra pragada ja siis rahulikult rääkida ning siis lihtsalt midagi koos teha ja see läheb mööda. Jube suur targutaja on ta muidugi küll ja kuigi ma olen 10000 korda osasi asju palunud mitte teha, siis talle ikka nagu ei jää meelde. Näiteks:
* ära sega vahele teiste jutule
* ära sega kui emme-issi räägivad telefoniga
* ära pane oma riideid laua peale
* palun istu tooli peal ilusti
* ära pühi suud varrukasse
* ole kannatlik
Aga ma kuskilt lugesin, et umbes 7-aastaselt nad suudavad meelde jätta mõned asjad, mida neile on umbes 10 000 korda öeldud, nii et.. veel on aega!

Nädalas korra käib Robin ujumas ja see talle väga meeldib. Ma arvan, et ta on täitsa hea kala. Hüppab saltoga vette ja sukeldub ja keerutab ja hüppab. Ujuda oskab ta juba nüüd pikemat aega täitsa ise ning sukeldumises teeb meile Raidoga vääääga pikka puuga ära. Ta tahab väga minna veel trenni aga see on nii keeruline.. Eks ta nüüd ÜKE-sse ilmselt läheb aga praegu ta veel ei tohi – ta oli viimati üsna ebameeldivas viirushaiguses millest taastumine on natukene pikem ja mõned nädalad ta veel ei tohi väga suure hooga hüpata. Tegelikult see teda muidugi ei takista ja seda kirjutades tuleb mulle ka meelde, et me käisime ju täna Spot of Tallinnas ja ta hüppas seal svammimerre vähemalt 10 korda.. #aastaema?

Kuid tegelikult tuleks ilmselt talle sobiv trenn leida küll, sest energiat tal on ja ta on väga tubli tegelikult ka – jaksab joosta, hüpata, ronida. Ilmselt ta sinna pallimängude kanti kipub tulevikus ikka minema aga me talle midagi suruma ei plaani hakata. Jube lahe oleks, kui ta tantsida oskaks aga tundub, et tal on ikka ka piisavalt suur elevant kõrvale astunud, nii et teda see minu plaan eriti ei huvita. Raido arust on ju ainus pallimäng korvpall ja Robinile õnneks tegelikult see ka meeldib. Samas tundub mulle endale, et ta on jalkast palju suuremas vaimustuses, nii et sellepärast pallimängud olekski hea – siis näeks mille vastu tal suurem huvi ikkagi tekib. Trennid ilmselt jäävad meil ikka Audentesesse, sest tundub, et kõik tuttavad on sinna treeneriks sattunud ja palju kergem on last siis ju jätta.

Sünnipäevaks küsis Robin sel aastal pooltelt külalistelt raha. Mina olin nõus. No kohe väga nõus. Meil ei ole vaja enam legosid, väiksemaid mänguasju või lauamänge. Robin mängib konkreetselt väga väheste asjadega ja tal on plaan koguda raha mootorratta jaoks. Minu arust on palju parem koguda raha millegi suurema jaoks, kui saada kokku 15 mänguasja, millest on rõõmu vaid paariks nädalaks. Kui vaja kingin ka ise lastele raha ja ei näe selles üldse mitte midagi imelikku. Robin ostis enda raha eest endale mootoriga nerfi ning ülejäänud läks kassasse ootama. Kuna jõulud on nagunii lähedal ja ma teadsin, et Jõuluvana raha tuua ei saa, siis lahedaid asju saab ta nagunii juba mõne kuu pärast 🙂

Kurb on see, et Robin hakkab kaotama usku Jõuluvanasse, sest paljud sõbrad ütlevad, et emmed on ise päkapikud ja issid jõuluvanad. Mina ikka üritan veel, et ta natukene usuks. Ma tean, et see on ju tegelikult vale aga.. natukene peab maagiat ikka olema! Hambahaldjast, pühadejänest, halloweeni ja muid tegelasi meil kodus küll pole aga.. las päkapikud ikka olla! Ma tean, et varsti tuleb sel teemal nagunii pikemalt vestelda ja talle kõike selgitada, kuid veel sel aastal ma tahan näha sära tema silmades, kui ”päkapikk” ta mõnele kirjale vastab. Eelmistel aastal kirjutas päkapikk iga päev talle ühe väikese kirja ka ning see aitas väga hästi! Selle kirjaga sai natukene kohe südametunnistusele koputada ja kiita või hoopis mõtlema panna, kui vaja. Sel aastal plaanin kirjad niimoodi lihtsalt kirjutada, et ta ise saaks need kokku lugeda.

Praegu magab aga Robin sügavat und ja homme läheb ta ühe uue sõbra juurde pooleks päevaks külla. Kell 20 pandi juba asjad kokku ja ootama, nii et tundub, et elevus on suur. Ses suhtes on mul hea meel, et kuigi vahel Robin eputab ja häbeneb ning pelgab, siis üldiselt leiab ta ikkagi sõpru pigem kiiresti ja on seltsiv tegelane. Ma arvan, et nii on lihtsalt elus kergem, sest.. vaadake või mind ennast 😉

Mu elu on komöödia

Sain töölt sünnipäeva kingituseks piletid Ugala etendusele Emadepäev. Käisime eile seda Raidoga vaatamas ja tõesti hea etendus oli. Seal sai naerda, sai nutta, sai mõelda. Teemad olid aktuaalsed ja tõsised, vahel väga naljakad, kuid alati õiged. Kohe aru saada, et lavastaja ja näitlejadki teavad millest nad räägivad.

Täna hommikul tuli see etendus mulle nii ehedalt ette, sest palju asju sealt etendusest, olid nii sarnased mu päris elule. Tundub tõesti, et kuigi paljudes asjades (nohu, RPA, keisrilõige, lapsehoidjad) ei leia emad ühist keelt, siis on ikkagi hetki, mis korduvad vist tõesti igas kodus. Minu tänane hommik võiks ilmselt olla üks neist..

Kuulen Henri häält tema voodist.
”Emme, mu voodi on katki, issi teeb selle korda”
Teen silmad lahti ja vaatan, et Hentsu istub voodis ja jutustab. Tõesti, ta voodil on üks asi lahti ja lubasin, et issi teeb selle korda. Proovin ringutada, kui näen, et Henri jookseb juba voodist välja, lööb pauguga ukse lahti ja hakkab teises toas karjuma.
”Robiiin teeegi mulle midagiiiiiiiiiii”
Oeh. Vaatan kella. 8:50. FAAAAAK, me magasime sisse. Tõusen püsti, hüüan üle õla, et Raido ka tõuseks ja jooksen elutuppa, kus Henri selgitab, et Robin tegi talle MIDAGI ja Robin selgitab, et ta lihtsalt proovis teda hästi tasakesi kõdistada. Robini nägu aga ütleb, et võib olla see kõdistamine oli rohkem nagu näpuga torkimine. Küsin selle kohta ning siis hakkab Robin karjuma, et ta ei ole midagiiii teinud ja Henri karjub kõrvale ikka, et Robin tegi ikka küll. Otsustan loobuda, sest mina seda karjumise võistlust ei võida nagunii ja proovin parem meid kõiki riidesse saada.

Kuna hommikusöögid on lasteaias kell 9, siis on selge, et lasteaias nad süüa ei jõua. Mul on aga kiire ja ei jõua putru teha. Robin on rõõmus, kui luban tal helbeid süüa ja Raido aitab tal kausi otsida. Henri karjub ikka, et tema ei taha mingeid helbeid, ta ei taha lasteaeda, ta ei taha tiigriga särki ja kus tema tekikene on. Raido toob tekikese, mina rahustan Henrit ja Robin proovib selle keskel süüa ja rääkida, mis nad eile sünnipäeval tegid.
”Jajaaa, kallis, lahe, et teil tore oli aga emmel praegu on veits kiire”
Henri ikka jaurab, ei ole nõus enda riideid vahetama ja samal ajal Robin naerab, sest Henri vastab igale küsimusele eitavalt.
”Kas sa süüa tahad?”
EI
”Kas sa sülle tahad?”
EI
”Kas sa riidesse tahad panna?”
Ei
”Aga peab panema, nii et tule nüüd ja lähme paneme riidesse”
EIIIII ja kisa selle üle, kuidas ta ju tegelikult ikka tahab sülle! Pakun talle ikka veel süüa, sest tean, et tegelikult tal on ju kõht natukene tühi.

Robin ei saa kausist helbeid kätte ja keegi ei aita. Kujutage ette, keegi ei aitagi kuue aastast söömisel, oh seda vaesekest. Ütlen, et kui kätte ei saa, jääb söömata ja ongi kõik. Võtab härjal sarvist, paneb lusika ära ja joob otse kausist oma helbed ja piima ära. Noh, mure lahendatud aga etiketi pärast muretseme mõni teine homme. Kupatan Robini riidesse panema aga tal ei olegi veel midagi selga panna, sest ma ei suuda leida sellele lapsele lihtsalt ühesuguseid sokke. Suva, lähevad erinevad, kuid sarnased aga vähemalt puhtad. Pesu peaks pesema.. Aga vahepeal pakun Henrile veel süüa millest ta julgelt keeldub.

Henri jookseb poolpaljalt ringi, mängib ja jutustab ning on heas tujus, kuni tuleb ikka ema, kes üritab teda riidesse panna. ”Eii taha lasteaedaaaaa”. No paha lugu küll, elu on selline. Ise on lasteaias kõige rõõmsam kutt, laulab ja mängib. Õnneks mind sellised ”ei taha lasteaeda” jutud enam eriti rivist välja ei löö, sest ma tunnen jonni ja kurbuse suhteliselt hästi ikka ära. Panen Henri riidesse, selgitades 10 korda, et paaluuuun ole paigal. Teise käega üritan Robinile sokke jalga panna, sest IKKA VEEL ta väidetavalt ”ei oska”. Ma saan aru, osa sokke ongi vastikud kuidagi aga no jumaaala eeeest laps, mine otsi siis ise teised sokid. Robin itsitab ja pusib, vahepeal vihastab ja plärtsub, siis naerab multika üle ja ohib, et ta ei sokke jalga. No keskendu siis neile kuradi sokkidele, mitte multikale! Telekas kinni, hopp sokid jalga ja palun proovi nüüd hakkama saada.

Mõlemad lapsed riides ja ise.. paljas. Kurat. Leian teksad ja maika, puhta pesu hunnikust kampsuni, mis on vist nats niiskena sinna lennanud aga vähemalt on puhas. Ilmselt.. Kahe minuti asemel minutiline kiire hambapesu ja tundub, et võime hakata üleriideid selgema panema. Jumal tänatud!
”Henri ka tahab helbeid süüa!”
Oi ei.
”Henri, emme pakkus Sulle enne mitu korda süüa, nüüd on juba kiire ja sööd lasteaias midagi.”
”HENRII KAAA TAHAB HELBEID SÜÜÜAAA!!!”
”Emmeeee, need sokid on ebamugavad!!!!”
Aahhh, fakit, täna lähen ostan sellele lapsele 37 suuruse sokid ja kandku ainult neid.

Peale selgitamist, et elu on selline, karm aga õiglane ning süüa tuleb nüüd lasteaias küsida, on peaaegu kõik riides. Henri keeldub oma uut sooja mütsi pähe panemast ja Robin tahaks JUST TÄPSELT sellist mütsi ning miks talle sellist ei ostetud. Pane siis see Henri müts pähe, kui sa tahad, sest tema kindlalt seda ju ei taha! Henri läheb lasteaeda oma vana ja õhukese mütsiga ning Robin läheb lasteaeda.. ka oma vana mütsida. Sest jumala eest, ma ei pane mingit titemütsi pähe juuu..

Kui me Henriga minu autos olema ja teised on teises autos, siis mõtlen, et tegelikult oli see väga hea hommik. Keegi ei nutnud nii lohutamatult ning kõik said riidesse. Lasteaias Henri küll väidab, et talle ei meeldi seal ja talle ei meeldi need tädid ja talle ei meeldi need lapsed, kuid olen kindel, et see on alatu laim. Ise tuleb iga õhtu koju ja laulab sepapoiste laulu, mida lasteaias õpetatakse.. Robin oli aga lasteaeda jõudes täiesti endast väljas olnud, sest tema aasta ema unustas öelda, et täna on ekskursioonile minek ja lasteaias enne süüa ei jõua, sest me sisse magasime. Tema nimelt olevat just täna tahtnud lasteaias süüa. Iga hommik kuulen kodus, kuidas ta ei taha lasteaias süüa aga juuuuuuustttt täna tal oli tegelikult selle toidu isu. Tahaksin öelda, et vaene õpetaja, kes seda jonni pidi lohutama jääma aga tean, et meie õpetajad ütlevad selle peale konkreetselt, et shake it off ja elu läheb edasi.

Mõistan aga Robinit tegelikult küll, sest talle lihtsalt ei meeldi ootamatused. Ta tahab teada, mis toimub. Tal on peas plaan. Nagu ka tema emal. Nagu ka aga tema ema, peab Robini vaikselt õppima, et elus ei lähe asjad plaani järgi. Ja sest pole ka hullu. Peaasi, et lõpptulemus hea oleks.

Sügis

Hommikul tööle sõites avastasin, et kõik lehed on niiii kollased. KUI ilus! Päike paistis, taevas oli tumetumesinine ja siis hakkas vihma sadama. Eesti ilm, pakub kogu aeg pidevat meelelahutust 🙂

Aasta aega tagasi kirjutasin ma postituse, millal minust luuser sai ja nüüd seda lugedes tuli suur muie näole. Kui palju võib aastaga muutuda? Oi, kui väga palju!

Ma arvan, et viimane aasta on olnud minu elu kõige õpetlikum aasta. Samas võib olla ka, nii et ma mõtlen seda igal aastal. See ei ole muidugi halb, sest vähemalt ongi iga aasta näha siis progressi ja edasiminekut. Selles viimases postituses otsisin ma veel väga seda OMA asja, oma kirge, oma rõõmu ja asja, mis paneks silmad särama. Nii ootamatult ma leidsingi selle täiesti tühjast kohast. Mu armas Karin oleks nii õnnelik, et ma ütlen, et ehk tõesti annab universum Sulle seda, mida Sa küsid. Ma ei ole kindel, kas ma alati usun selliseid asju aga tundub, et aina rohkem on minu ümber inimesi, kes seda usuvad ja ka mulle tõestavad.

Ametlikult on minu e-mailide lõpus kirjas brändijuht. See on päris uhke sõna ja tegelikult võib öelda, et ka üsna täpne. Ma just eile mõtlesin selle peale, et minu töös kõige suurem osa on ja seda oli raske välja mõelda. Minu päevad on täis paljude e-kirjade kirjutamist, hästi palju suhtlemist klientidega ja edasimüüjatega, lisaks erinevate pakkumiste arutamist ja koos teistega lahedate ideede genereerimist. Infovahetus on meil tõsiselt aktiivne ja võib öelda, et kui alguses oli meilboksis päeval kirju 5-10, siis praegu pigem 75-100. Kuidagi märkamatult on sellest aga saanud nii normaalne osa elust, et enam ei panegi seda tähele. Minusuguse enne mitte kontoritööd teinud inimese jaoks oli ju naljakas hakata äkki vastama kirjadele, proovida olla viisakas ja normaalne ning käituda nagu täiskasvanud inimene. Minu õnn on, et ma sattusin tööperre, kus teised õnneks ka vahepeal käituda ei oska. Kui palju rõõmu võib olla kohatust naljast või suvalisest trükiveast! Ja nalja peab saama. See on nii oluline, et tööl saaks nalja, oleks rõõmu ja elu ning tunneksid end hästi.

Üle väga pika aja tunnen ma end hästi. Nii oma kehas, kui vaimus, kui nii võib öelda. Ma arvan, et lõpuks hakkan ma leidma oma kohta ja see on mulle alati oluline olnud. Kunagi aastaid tagasi olen ma lausa bloginud teemal, et ma ei taha olla ainult ema. Ma tahan olla ka kõike muud, mis minu südame naerma paneb. Ma tahan olla sõbranna, abikaasa, kolleeg.. Ma tahan neid kõiki olla ja ma tahan neid kõiki hästi olla. Vahel on mul enda pärast piinlik, kui olen unustanud mõne sõbrannaga mitu päeva rääkida või pole küsinud kuidas kellelegi läheb. Mul on hea meel, et päris inimesed mõistavad ja on olemas. Proovin ka ise alati seda pakkuda – olla olemas, kui vaja.

Viimane aasta, nagu ma ütlesin, on palju õpetanud. Olen saanud kinnitust ikka sellele, et inimesed Sinu ümber on kõige olulisemad. Olen alati rääkinud, et me saime sõprade lotos jackpoti ja nii arvan ma siiani. Mulle tundub, et minu ümber koonduvad ainult head, soojad ja armsad inimesed, kellega mina saan olla mina ise ning nemad saavad olla nemad ise. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tahan olla mina ise. Ma tahan kanda ketse, käia meigita, teha natukene kohatuid nalju, olla aus ja vahetu, vahel natukene konkreetne aga tegelikult ikkagi hästi haavatav. Ma ei taha teeselda ja see on hästi hea tunne. Ma tean, et nii paljud blogijad ja tänapäeva instagrammerid (uus sõna, jep) tunnevad, et nad peavad olema täiuslikud ja sellest on nii kahju. Ei pea olema, ainult õnnelik peab olema.

Vahel ma mõtlen, et ma ei ole õnnelik. Vahel ma ei suuda leida asju, mis mind õnnelikuks teevad ja kõik tundub paha. Vahel on hästi raske. Tegelikult on liiga tihti raske erinevatel põhjustel, kuid nii palju on ikka mille eest tänulik olla. Olulise unustamine on nii ebameeldiv, kuid kahtlustan, et vahel paratamatu meie tänapäevases elutempos. Õnneks kipub nii olema, et just vajalikul hetkel koputab reaalsus, tänutunne ja normaalsus õlale ning palub Sul end kokku võtta. Vahel tuleb nutt ära nutta, viha välja karjuda, kurbust välja kurvastada ja edasi minna.

Olen teinud avastuse, et olen nii paljudes asjades nii ebakindel. Ma ei tea mitu korda mulle on öeldud, et ma tundun alati nii enesekindel. Paljus tegelikult olengi aga nii paljus üldse mitte. Palju analüüsimist on kulunud sellele miks nii on või miks ma naa tunnen ning hea on öelda, et suurem osa asjadele suudan ma põhjuse välja mõelda. Enda tegude ja tunnete analüüsimine on huvitav ja vajalik oskus. Kui oskaks nüüd veel end ka kõrvalt näha, oleks elu vast tore. Ja siin pean ma silmas seda, et oleks ometigi kõigil meil oskus näha kõrvalt just enda häid külgi, mitte halbu! Kuid ega kõike ei saa oma elu esimese 29 aastaga õppida, midagi peab tulevikku ka jääma!

Sest tõesti, ma sain ju 29 vahepeal! Sel päeval tulime me just perega reisilt ja kiirustasime tööle. Kass pissis vannitoa põrandale ja vanni ning ma koristasin seda. Koogitüki tõi Raido Mimosast ja kell 22 magasime me vist kõik koos lastega. Järgmisel päeval oli meil Lineaga Naistesaate lindistus ja me käisime restoranis ja kontsertil. Ma ise mõtlesin sel päeval, et see sünnipäeva päev ja uue aasta esimene päev võtsid mu elu nii hästi kokku: palju nalja ja naeru pere ja töökaaslaste seltsis, hästi palju jooksmist, siblimist, kodus hoopealt koristamist ja söögitegemist, natukene laste kõdistamist, nende imetlemist ning rampväsinuna voodisse vajumist. Ei ole üldse paha elu, ma ütleks.

Meie argipäevad mööduvad nii kiirelt. Robin ja Henri käivad lasteaias, mõlemale meeldib seal. Kui meil on pikemad päevad, siis on lapsehoidja meil abis, võtab lapsed ise ja on nendega kodus aga kui vähegi võimalik, siis kiirustame ise töölt lasteaeda ja siis koju. Õhtud lähevad kiiresti. Proovin koju jõudes tööd mitte teha, et saaksime koos süüa, puhata, rääkida. Uskumatu, kui palju mu lapsed räägivad.. Ei tea kellesse nad küll on? Poisid toimetavad koos üsna palju aga väga tihti kraaklevad katkise vildika või puruks läinud paberi pärast. Vaatan neid ja mõtlen, et kui õnnelikud nad ikka on, et nad teineteisel on. Vahel nad saavad ka ise sellest aru. Siis Henri paitab Robini pead ja Robin pakub Henrile oma asju ning lohutab teda. Nad on mõlemad juba nii suured, et elu koos nendega muutub aina.. kergemaks. See tundub tegelikult vale sõna, sest ega varem ka üleliia raske ei olnud, kuid mulle meeldib, et Henriga saab ka vaikselt arutleda ja kokkuleppeid teha. Ta on hästi huvitav tegelane ja kui vahel on nad Robiniga nii sarnased, siis teine hetk on nagu öö ja päev 🙂

Robinist ei hakka ma üldse rääkimagi, sest tema saab ÜLEHOMME 6 aastaseks ja see tekitab minus lihtsalt nii palju emotsioone, et ma pean natukene neid veel läbi mõtlema enne, kui saan need kirja panna..