Töötav ema

Tegelikult olen ma ilmselt väga palju juba rääkinud sellest, et mulle meeldib tööl käia ja ma olen selle enda loodud rutiiniga harjunud, kuid ilmselt on inimesi kellele see üldse ei sobiks. See ongi minu meelest täiesti okei – kõigile ei saagi kõik sobida ja ei peagi. Olen alati öelnud, et igal perel on oma normaalsus.

Meie normaalsus tänasel päeval on see, et vahel ma tulen koju, kui lapsed magavad juba. Mõni nädal juhtub seda lausa mitu korda, vahel aga ei juhtu ühtegi. Sel nädalal on lapsehoidja lastega kolmel õhtul ja see tundub tegelikult vahel natukene palju. Samas eelmisel nädalal käis ta meil kokku nädala peale vaid 8 tundi, nii et siis jällegi tundub, et ei ole ju üldse palju. Mulle enda töö juures aga see meeldibki, et mitte ükski päev ega nädal ei ole samasugune, vaheldust on hästi palju ja mul on muidugi üleüldse VÄGA vedanud, nii et ma saan enda graafikut kohandada vastavalt enda enesetundele, lastele ja kõikidele muudele olulistele asjadele.

Täna kell 22 autoga töölt koju sõites aga pani mind mõtlema ühe tuttava hiljutine kommentaar, et kas mul kahju ei ole, et mu lapsed siis mind nii vähe näevad. Ma tegelikult ei hakanud sel teemal väga pikalt siis argumenteerimagi aga täna tuli see mulle meelde ja ma mõtlesin, et nii on ju küll ju lausa vale öelda. Muidugi on päevi, mil mu lapsed näevad mind vaid hommikul enne lasteaeda või õhtul enne voodisse minekut, kuid on ka päevi, mil nad näevad mind terved päevad ja nad ise enam ei tahaks mind lausa nii palju näha.. Robinil oli tegelikult ikkagi luksus olla kodus kuni 4nda eluaastani praktiliselt igal päeval, mil tundus, et ta seda vajab või tahab. Ta käis ju küll väikeses koduhoius ja lasteaias aga tegelikult oli lasteaias tal esimene aasta periood, kus ta 4 kuud sinna praktiliselt ei jõudnudki. Henril on olnud aga hoopis teistmoodi elu ning ma arvan, et siin mängib rolli ikkagi ka nende kohati täiesti erinev iseloom. Henri on algusest peale olnud selline.. tsill laps. Ta lepib kiiremini, ei ole kunagi kedagi võõrastanud. Kindlasti mängis rolli ka see, et meie suhtumine algusest peale oligi endal palju vabam ja muretum aga praegu neid kahte vaadates tundub mulle, et kuigi sarnasusi on väga palju, siis mõnes asjas on nad siiski erinevad. Nii ei tunne ma tegelikult end kummagi lapse ees väga süüdi.. Kui ma otsustasin tööle minna, siis käisin esimesed pool aastat ju seal poole kohaga ning Henri oli siis lapsehoidjaga kodus. Kuigi lastehoidu läks ta nüüd 2-aastaselt, siis ei ole ma tema puhul täheldanud, et see tekitas temas stressi. Meil on Raidoga alati olnud kokkulepe, et kui lastel on mingil põhjusel halb, siis tuleb midagi koheselt muuta. Kui ma täna kell 22 koju jõudsin, siis toimetas üks ringi ja läks hambaid pesema ning teine laulis voodis Sepapoisse – ei tundu küll, et keegi otseselt pahur oleks või kurdaks 🙂

Minu tööle minek juhtus juba üle aasta tagasi hästi ootamatult. Alguses oli ju plaan mul seda teha laste kõrvalt ja siis jooksvalt koormust suurendada. Tegelikult see nii ju läinud ongi aga kõik on toimunud hästi kiiresti ja ma ise ei ole jõudnud kordagi ära ehmatada, et kas äkki on liiga palju, kas äkki lastel pole hea, kas, kas, kas.. Olen olnud suhtumisega, et õiged asjad juhtuvad, kui Sa lased neil juhtuda. Ja lastega mõtlen ma ilmselt sama moodi – kui ma neid kuulan ja nad mind usaldavad, siis küll ma saan aru, kui neil on vaja muutust või neile midagi enam ei sobi. Praegu proovin ma vastavalt nende meeleolule muuta ka seda kui palju meist kumbki kodust eemal on. Kui mõni laps on ikka kurvem või hoopis kangekaelselt jonnakam ning trotsi täis, siis tähendab see seda, et tuleb ruttu võtta ette üks koostegemise päev ning see jonn minema ajada. See aitab meid peaagu alati, kui me saame lihtsalt koos olla, teha ja toimetada.

Me elame ajal mil ”aeg on raha” ja kõik peab toimuma hästi kiirelt ja kogu aeg peab olema kättesaadav. Tegelikult tuletan ma endale ikka meelde, et noup, aeg maha, võta paus. Ajaplaneerimine on muutunud hästi oluliseks ja ma arvan, et ma olen selles saanud päris heaks. Vähemalt ma ise tunnen küll end omas nahas hästi tegelikult. Mõni päev on küll raskem. Tundub, et KÕIKE on liiga palju ja tahaks lihtsalt kõigele käega lüüa. Luban endale aga mõned minutid vingumist ja siis võtan end kokku ning hakkan asjadega kuskilt pihta. Olen hästi ära õppinud, et hädaldamine ei anna tulemusi. Jonn tuleb vahel ikka välja jonnida aga sellesse stoppama ei tasu jääda. Väga pahal päeval kurdan sõbrale mure ära, võtan tüki šokolaadi ning karneval läheb edasi. Õnneks on selliseid päevi aga ikkagi pigem väga vähe ja enamasti on kodu ja kontori vahel tekkinud mõnus tasakaal, mis meele rõõmsana hoiab 🙂

Meie laste elus on palju inimesi, kes meid aitavad. Minu vanemad, lapsehoidja, meie head sõbrad.. Öeldakse ju ka, et ”lapse kasvatamiseks on vaja küla”. Ma ei ole kunagi mõelnud selle kohta, nii et see on nüüd kuidagi negatiivne ja ainult üks inimene sellega hakkama ei saa aga.. koos on kergem. Ka see teeb juba kõik kergemaks, kui on inimesi kellega oma muresid ja rõõme jagada, kes teavad, mida Sa tunned ja on Sinu jaoks olemas, kui vaja. Meie lastel on õnneks vedanud ning nende ümber on alati piisavalt palju armastust, et nad ka ilma meieta olles ennast õnnetuna ei tunne. Mulle meeldib mõelda, et meie lapsed on nii kindlad meie armastuses, et kui me kuskile lähme, siis nad ei hakka väga kõvasti nutma – nad teavad, et me tuleme alati tagasi ja oleme vaid telefonikõne kaugusel.

Igapäevane elu on hästi kiire ja aktiivne ning tänane päev sai otsa nagu niuhti. Ärkasime kell 8, pesime ja viisin lapsed lasteaeda. Ise olin muide dressides ja uggides ja paljaste varvastega, sest.. kellel on aega end hommikul korralikult riidesse panna, kui otse kontorisse ei lähe.. Kui lapsed olid lasteaias, siis tulin koju koristama. Ma teadsin, et mul pole seda aega teha õhtul ja ilmselt ka homme, nii et ma võtsin tunnikese selleks aega. Puhtad voodipesud on nii hea asi mille vahele õhtul pugeda 🙂 Kui ma peale 10 kontorisse jõudsin, siis hakkas tööpäev juba nii suure hooga pihta, et täiesti märkamatult oli kell 20:40 ning ma olin ikka seal. Ma ei kujuta ette ka mitu meili ma saadan keskmiselt päevas aga vahel tuleb Naturale postkasti päevas näiteks 60 kirja, mis kõik tahavad vastust. Kui sinna otsa panna veel sama suur kogus ja tegelikult rohkemgi veel meile, siis ütleme nii, et on hea küll, et mul on väga kiired näpud ja ma suudan silmad kinni ka kirjutada 🙂

Vaatasin just oma magavaid lapsi ja mõtlesin, et muidugi on mul kahju, et mul ka homme on pikem tööpäev aga mul on nii hea meel, et ma saan neile näidata natukene ka eeskuju.. Et kui Sulle midagi väga meeldib, siis Sa leiad lahenduse, et sellega tegeleda. Ning unistused lähevad täide, kui Sa nende nimel töötad ja vaeva näed. Elus ei kuku head asjad Sulle sülle ning töökus on oluline omadus. Mul on hea meel, et mu lastel on olemas kõik, mis neile vajalik ning meil Raidoga on enda töögraafikuid võimalik sättida, nii et kui homme hommikul oleks üks lastest haige, siis silm ka ei pilguks ja me saaksime vajadusel isegi mõlemad haiguslehe võtta.

Elus tuleb juuuuube palju valikuid teha ja oh, vahel on suureks kasvamine nii raske. Ja väsitav. Ning mitte üldse selline nagu me noorena seda ootasime. Teinekord aga jõuab kohale, et ootused olidki ehk igavad ja reaalsus on hoopis palju kiftim ja lahedam. Minu pere normaalsus on meile sobilik ja hea. Minu valikud täna teevad mind õnnelikuks ja ma usun siiralt sellesse, et head inimesed tõmbavad ligi teisi häid inimesi ja häid tegusid. Tuleb võtta aega, kui seda on tarvis võtta aga vahel tuleb lihtsalt asjad ära teha. Kõik parema tuleviku nimel, kuid tuleb osata olevikku mitte unarusse jätta 🙂

 

 

Igav inimene (ja natukene Armeenia reisist)

Olen teinud avastuse, et ma olen igav inimene. Ma ei tea, kas ma olen seda koguaeg olnud või on see juhtunud hiljuti, kuid kõige imelikum selle juures on see, et mind ei kurvasta see isegi väga. 

Mulle ei meeldi peol käia. Ööklubis ei meeldi kohe üldse. Ma arvan, et ma aastas korra käin keskmiselt viimased aastad aga see on alati seotud kellegi sünnipäeva või muu üritusega. Ka ei meeldi mulle väga käia suurtel kontsertitel, kus peab seisma rahvamassi sees. Hoopis teine asi on kontsertiga, kus saab istuda. Mu lemmikud on sellised kontsertid, kus saab veel samal ajal süüa ka! Sama moodi meeldib mulle käia sõpradel külas või neid endale külla kutsuda AGA sellega on ka nii, et koguaeg ei taha. Vahel on aga väga tore. Eriti tore on käia koos lastega külas inimestel kellel ka on lapsed ja nemad saavad koos mängida. 

Mulle meeldib käia ka restoranis ja kohvikus, kinos ja teatris, kontsertil ja kuskil hubases kohas head kokteili joomas aga ma ei taha poole ööni õues mängida. Mulle meeldib kell 00 oma voodis olla ja enne seda tahan ma veel ideaalis raamatut ka lugeda või Netflixist midagi vaadata. Olen teinud avastuse, et tihti ma valin täna seltskonna asemel iseenda seltskonna, kodu ja rahu ning vaikuse. See on tegelikult ikkagi natukene kummaline, sest varem oli alati vastupidi. Tundub aga et viimase aasta töötempo on tinginud muutusi mille vastu mul pole midagi. 

Ka on hinnalisemad kõik hetked lastega. Kuna aega ei ole enam nii palju, siis ma väga palju rohkem väärtustan neid päevi, mil me saame lastega niisama olla ja koos süüa teha või neljakesi kuskil käia. Õnneks mulle tundub, et lapsed on meil ses suhtes tublid, et nad vajadusel kohanevad kiiresti ja on ka piisavalt iseseisvad. Praegu oleme meie veel reisil ja nemad on kuus päeva meieta ilusti hakkama saanud, kuigi nad vahepeal olid maal aga praegu ei ole ja neil on ümber olnud erinevad inimesed. Õnneks ongi need inimesed ju kõik omad, kõik on hästi tuttavad.

Nagu aga öeldud siis praegu olime me Armeenias. Sõber Zaven sai 30 ja otsustas enda sünnipäeva tähistada siin, kus on tema juured ja pere. Külaliste jaoks oli see hea võimalus Armeeniat külastada, sest tegelikult ei ole see riik kuhu niisama väga tullakse. Saan ka natukene aru miks – Eestist sinna lennata ei ole väga odav, pole otselendu ja kuigi riik on armas ja soe, siis ei ole seal ehk kõige rohkem teha traditsioonilises mõttes. Meil oli siiski väga huvitav reis ja ma arvan, et see on kindlasti omapärasem (ikka heas mõttes) koht, kus ma käinud olen. 

Me sõitsime ühel päeval bussiga 16 tundi ehk me nägime väga suurt osa riigist. Nagu arvata oligi: palju mägesid 🙂 Praegu ei ole Armeenias väga soe aga paaril päeval oli temperatuur 18-19 kraadi vahele. Mõnel päeval aga sadas vihma ja oli 13-15 kraadi. Eestlasi õnneks väga ilm ei heiduta, sest Eestis sadas sel ajal nagunii hoopis lörtsi. 

Armeenial on kurb ajalugu. Inimesed on sõbralikud aga tunne on nagu oleksid aastas 1991. Pealinnas Yerevanis elab pool kogurahvastikust ja seda on ka aru saada – ringi liikudes pealinnast väljaspool oli väga palju tühjust. Väiksemates söögikohtades menüüd sulle ei anta. Kohati on see isegi olemas aga teinekord tahavad nad lihtsalt näo järgi toitu pakkuda ja raha küsida 🙂 Meie mõistes on aga toit odav. Me käisime pealinnas restoranis, millel oli üsna hea reiting ja seal läks kolm toitu ja kaks jooki kokku u 20€. Salatid ja värsked mahlad on 1-3€ vahele. Kohalik toit oli hea aga Raido oli just tulnud Ukrainast ja ütles, et ta sai ikka mõned korrad seal veel paremat liha. Mulle maitses väga üks kohalik couscousi moodi toit mida sai lavashi sisse panna aga kahjuks ma selle nime teada ei saanudki. Mulle väga meeldis, et igal pool toodi lauale sulle tilli, sibulat, peterselli ja said ise toidule juurde lisada. Raido ei söö peterselli, nii et talle ei meeldi üldse, kui seda niisama ta toidule pannakse 🙂 

Sõitsime ühel päeval ka metrooga. See oli kiire ja odav. Pilet umbes 0,30€. Bussipiletiga pidi olema sama aga sellega meil polnud tarvidust sõita. Taksosõidud linnas olid ka kõik 2-4€ vahele. Taksodes taksomeetreid ei ole, turvavöö on samuti pigem luksus mida mina ei kohanud. Taksojuhid sõidavad, jutustavad, helistavad, karjuvad aknast naabriga juttu ja suitsetavad kõike samal ajal. Kõik autod olid vanad ja kahtlustan, et meie ülevaatusi ei läbiks 🙂 Samas ei olnud tunnet, et kuidagi üleliia ohtlik ka oleks. Liiklus ei olnud minu meelest üldse väga hull aga teed olid ikka kehvad. Suured maanteed olid hüplikud ja augulised ning mägised. 

Kõigeeee rohkem häiris mind suitsetamine. Igal pool. Igal poooool! Kaubanduskeskuses, taksos, hotelli lounges aga kõige rohkem ikka restoranis. Ma ei hakka üldse kirjutamagi, et mind ei häirinud isad kes suitsetasid laps süles aga siin oli see ikkagi nii, et mina ei saaks midagi teha, et olukorda parandada. Mul oli endal see suitsuhais vist täiesti ninas ka ja ma tahtsin öösel koguaeg aknad lahti magada. Kodus lähevad pessu ka kõik uued ja puhtad riided. Ja siis ma panen nad ka veel õue tuulduma.. Naljakas ju mõelda, et u 10 aastat tagasi oli meil olukord suhteliselt sarnane. Praegu oli see mulle ikka üsna ebameeldiv, pea valutas suhteliselt iga õhtu sellest tossust. 

Suur pluss oli aga see, et lapsi oli nii palju igal pool. Nad olid nii suur osa elust, et nendega vist tõesti tehaksegi koos kõike. Sünnipäeva pidu toimus suures restoranis, kus kõik olid ikkagi väga viisakalt riides aga lapsi oli seal nii palju. Kõik tantsisid nendega, lapsed jooksid ja keegi ei vaadanud viltu. Lapsed ei nutnud. Ma nägin tervel reisil vist ühte nutvat last ja see ka polnud kohalik mu arust. Kui ma vaatasin mõndasid elumajasid, siis ma küsisin küll sõbrannalt, et kas lapsed saavad siin õnnelikud olla.. aga ilmselt ju saavad. Neil on suur pere ja toit laul ning kõik muu on lihtsalt boonus. 

​​
Vaade meie hotelli aknast – tegelikult olid igal pool majad poolikud.

Kui muidu oleme me ikka reisil ostnud lastele riideid ja mänguasju, siis sel korral ostsime kaasa vaid puuvilju, pähkleid ja marjarulle. Kuigi me käisime ka Yerevan Mallis, siis meile tavaliselt brändid on neil siin pigem kallimad. Neid pähkleid aga on küll nii palju, et kohvreid me eile pressisime lihtsalt väga jõuliselt kinni.. 

Panin aga reisi jooksul eriti tähele, et ma vist pole suur karjaloom. Ma ei taha hästi tihti teha asju koos suurema seltskonnaga vaid Raidoga kahekesi. Ilmselt siin mängibki rolli see, et me näeme teineteist üsna vähe ja see lastevaba aeg on veel hoopis teistmoodi. Kui teised õhtul veel istusid ja osa seltskonnast käis ka väljas, siis me rääkisime niisama kahekesi juttu. Kuna me kumbki pole alkoholi joonud juba üsna pikka aega, siis kaine peaga ma ilmselt poleks ka suutnud minna suitsusesse kabareesse aga natukene oli tegelikult kahju ka, sest naised olevat olnud väga ilusad.

Ma vist olen hea meelega natukene igav. Mulle meeldib magada, pikutada, lugeda, hinnalist Grey anatoomiat vaadata, lakke vaadata, Raidoga rääkida või lihtsalt.. olla. Juba ammu kehtib see, et kui varem kõndisin ma ruumi ja mõtlesin, et kas ma neile inimestele meeldin, siis nüüd ruumi kõndides mõtlen ma, kas need inimesed meeldivad mulle? Õnneks enamasti mulle meeldivad mu ümber olevad inimesed väga ja ma leian ka endast erinevate inimestega ühise keele aga ma olen siiski piisavalt plahvatusohtlik, nii et tundub, et osa minust ei muutu veel kohe 😉 

Päris ausalt öeldes ootan ma kõvasti rohkem seda, et ma saan õhtul lastele lugeda ja neile pai teha ja neid kallistada, kui seda, et me saame kohe Kiievit avastama minna. Kindlasti on Kiiev tore aga.. mu lapsed :)) Ja tegelikult on, nii et eelmine kuu lastega koos Itaalias olles ma ikkagi igatsesin natukene koju. Igav kodukana 🙂 

Praegu aga lähme me siiski Kiievisse jalutama. Tulles olime päeva Viinis ja kuigi seal oli nii külm, siis mul on hea meel, et ma Mozarti muuseumis ära käisin. Nii huvitav koht ja nii lahedalt üles ehitatud külastus! 

Reisil on huvitav. Soojas on eriti mõnus. Aga kodu on kodu 🙂