Elu pideva ärevusega

Ma ei ole kunagi aru saanud miks mind teatud asjad nii närvi ajavad. Ma mõtlesin ausalt aastaid, et ma olengi lihtsalt täiesti asjatult närvihaige inimene ja ilmselt ma ei saagi sinna midagi teha. Süüdistasin end palju, et miks ma nii ärritun või miks ma vahel ei saa lasta suvalistest asjadest üldse lahti. See tundus alati aga asi, mida nagunii muuta ei saa ja ju ma lihtsalt veits ajaga õpin üle olema sellest.

Tegelikult õpin küll aga ilmselt mitte päris niisama. Ei käi ära plõks ja nüüd on kõik korras. Tuleb välja, et sellega tuleb oluliselt rohkem tööd teha ja see töö pole teps mitte lihtne. Hoopis vastupidi. Väga raske on.

Mulle ei meeldi seda välja öelda ega kirjutada aga tere, mina olen Kristi ja mul on väike probleem ärevusega.

Kujutage ette täiesti tavalist päeva. Teil on igal pereliikmel omad toimetused, kuskile ei ole kiire, keegi ei oota paaniliselt midagi. Sul on kokku lepitud kohtumine ja kellaajaks on näiteks ”kolme paiku”. Sa kohtumisele liikudes näed, et ehk sa hilined 2-3 minutit ja see on normaalne. Ei olnudki minuti pealt kokkulepet ja alati saab ju ka inimesele öelda, et tsau, ma sutsu hilinen. Nüüd kujutage aga ette, et mitte ükski rakk kehas ei ole nõus sellega. See tundub vastuvõetamatu, vale ja täiesti kohutavalt väär hilineda. See ei olnud plaan. Plaan oli jõuda kohale 15:00. Mis sest, et see polnud kokkulepitud, see plaan oli ju SINU peas olemas ja see oli oluline. Miks lapsed panevad nii kaua saapaid jalga? Miks Raido ei leia oma võtmeid juba üles? Kas nad teevad kõik seda meelega? Kas nad tahavad, et ma hiljaks jään? Miks kõik foorid punased on? Miks mitte miski ei lähe nii nagu ma planeerin ja ootan.. MIKS?!

Sellest imeväikesest asjast hakkab veerema pall ja mitte miski sel päeval ei lähe nagu peaks. See peaks muidugi on täiesti enda peas kinni ja ei ole mitte kuskiltki teisi segav või ei loe kellelegi peale su enda. Kuid sa ei suuda sellest lahti lasta. See ketrab su peas kogu aeg, lihtsalt käib seal ringi ja elab oma elu ja su seest kõik on.. sassis. Ebameeldiv on olla. Sa proovid selle maha raputada. Shake it off tants. Vahel tuleb välja, vahel.. ei tule üldse.

Selline asi ühel päeval on täiesti üleelatav. Pole hullu, ikka juhtub, sul oli kehv päev. Aga kui sellised on enamus päevas? Kui sellised on kõik päevad.. Kui kogu aeg ongi selline tunne, et tahaks.. oksendada. Vabandust aga nii see tundub.

Mind ajendas seda kirjutama üleeile toimu minu endaga. Ma sain ühe e-kirja. See oli HEA e-kiri, see oli positiivne. Seal oli kirjas, et meid Robini ja Raidoga oodatakse ühele kohtumisele, et Robini tulevikust rääkida. See ei olnud mitte ühestki otsast negatiivne, see oli tore, kasulik, lausa vajalik ja oodatud. Aga see, mis mu sees juhtus. Ja kui piinlik mul selle pärast siis veel oli ja kuidas ma ennast süüdistama hakkasin ja noh, siiani süüdistan. Miks mina tunnen nii? Miks ma reageerin nii?

Ma lugesin selle kirja läbi. Kordan endale: see on hea, see on hea, see on hea. See on positiivne. Sa ei pea midagi kartma, keegi ei ründa sind, keegi ei oota sinult midagi ületamatut. Kuid ainus mida ma tundsin oli hirm. Käed hakkavad värisema, süda läheb pahaks, seest keerab, sa ei suuda paigal olla, jalad hakkavad tõmblema, suu on kuiv ja silmad on märjad. Panen pea lauale, hingan sisse ja välja. Proovin kirjutada Raidole, et ta mind lohutaks, kuid ta ei saa isegi aru, mis juhtus. Mu armas Adeline, kes kontoris mu vastas on, kinnitab kuidas, kõik on hästi. Ma tean, et kõik on hästi. Ja ma ei suuda midagi teha. Ma ei suuda süüa, kirjale vastata, ma ei suuda tööd teha, ma ei suuda keskenduda, ma lihtsalt.. olen. Kõik tundub vale.

Toetan pea kätele, hõõrun meelekohtasid ja hingan. Süda on paha. Tahaks oksendada, tahaks oma sisemuse välja kiskuda, tahaks karjuda, tahaks appi hüüda, tahaks koju teki alla, tahaks ükskõik mida, et mitte nii tunda. Tahaks, tahaks, tahaks, tahaks, tahaks.. aga ei saa.

Mõistus saab kõigest aru. Väga ilusti saab aru, et Kristi, palun proovi maha rahuneda, see pole kellelegi hea. Ja kuna mõistus saab aru kõigest, siis see tekitabki tunde, et.. mis mul viga on? Miks minuga nii on? Mis ma valesti teen? Ja see enesesüüdistamine. See pidev, kogu aeg enda pihta näpu vibutamine, enda piitsutamine, enda mõttes kirumine, enda peale vihane olemine, iga asja pärast kaitses olemine.. KUI väsitav see on. See on nii kurnav, see võtab nii palju energiat ja ressursi ja mis praeguseks selgunud on – mul on seda ressursi niigi nii vähe, et mõistlik oleks see kuskile mujale kulutada..

Ja nii ma tegelen sellega. Otsin ennast ja proovin leida seda endale kõige paremat abi. Vaatan hoolega üle, mis minu ümber toimub ja hindan üle, mis päriselt oluline on. Saan kinnitust sellest, et minu inimesed, appi, need MINU OMA INIMESED, kui head nad on. Kuidas mul on nendega vedanud. Kui tänulik ma nende eest olen iga päev.

Toitumine. Ja sellega seotud mured.

Ma ei mäleta oma elus perioodi, mil mulle poleks öeldud, et ma olen kehva isuga. Linnupoeg. Toidu nokkija. Närb sööja. Neid kommentaare on tulnud nii palju, et ma ei ole kunagi tähelegi pannud, et tegelikult ma ei tahagi neid väga kuulda ja need ei mõju mulle hästi. Kuid tõesed on need väited küll kõik.

Mingil põhjusel on mul toiduga seoses olnud palju erinevaid.. kiikse, kui toredalt öelda. Tegelikult võiks neid ikka aga nimetada probleemideks. Mul on toitumisega seoses olnud palju erinevaid probleeme ja seda juba nii kaua kuni ma mäletan. Kõige suurem on vist alati olnud see, et uusi toite proovida on väga raske. Tegelikult võib öelda, et see on vahel lausa võimatu. Ma mäletan, et juba lapsepõlves võisin ma süüa ainult praekartulit ja selle üle väga õnnelik olla. Mul polnudki muud vaja. Ma ei tundnud ka eriti tihti nälga, sest tegelikult näksida oli alati midagi. Mu ema on alati hästi süüa teinud ja võiks arvata, et just seetõttu ma pigem naudiksin ka ise toidu valmistamist, söömist ja proovinud kuid mingil põhjusel on läinud teisiti.

Ja kõik need mõtted toidust.. Läbi elu on neid olnud väga palju ja väga erinevaid. Seda on väga raske seletada, sest päriselt ei mõista ma seda ilmselt isegi. Mitte keegi ei ole mulle nooruses või lapsepõlves öelnud, et ma oleksin paks. Ma ei olnudki, mitte isegi natukene. Pigem on mulle hoopis kogu aeg öeldud, et ma olen väga peenikene ja liiga kribu ja liiga väikene. See kõik tekitas aga väga vastakaid tundeid. Ühest küljest ei tahtnud ma üldse, et minu toitumise või välimuse kohta midagi öeldakse, kuid teisest küljest eelistasin ma pigem kuulda seda, et ma olen väga peenikene, mitte paks. See on aga hästi naljakas ja keeruline tunne – midagi tahta ja samal ajal mitte üldse tahta. Sa ei saa päris täpselt aru mis sellest on vale aga tead, et midagi on vale.

Kui aga natukene konkreetsemalt rääkida, siis ütlevad teised minu kohta lihtsalt, et Kristi on toidu osas väga valiv. Pirtsakas lausa. Või hoopis täiesti imelik. Mida need ”teised” ei mõista on, et mitte ükski osa minust ei taha selline olla. Ma ei taha karta uusi toite, ma ei taha tunda hirmu söömise ees nagu ma periooditi tundnud olen ja ma ei taha vaadata võõraid toite ning mõelda, et selle söömine on nii kummaliselt vale. Vahel ma olen proovinud seltskonnas siis kirjeldada oma tundeid, kuid teisel inimesel on seda ikka raske mõista. Ma ju saan aru, sest ma isegi ei mõista päris täpselt, miks on, nii et mu mõistus tahab proovida küll mõnda uut asja, mis laual on, kuid ma lihtsalt ei suuda enda kätt kontrollida seda võtma ja suu juurde viima. Ma vaatan seda, ma näen seda, ma saan aru, et ma tahaksin seda nagu proovida aga.. ma ei tee seda. Ma ei saa aru miks. Ma saan enda peale vihaseks. Ma olen nii pettunud endas, nii õnnetu, tunnen häbi. Ja see meeletu enda süüdistamine.. Miks just minul on nii, mis mina teinud olen, millega ma selle ära teeninud olen. Ma ei teagi kui palju kordi ma olen ostnud toidu ja selle tagasi saatnud, sest.. ma ei suuda.

KUI imelik tundub seda kirja panna. See tundub tõsiselt vale, veider ja selline nagu ma tekitaksin probleemi täiesti mitte millestki. Kuid tegelikult tean ma tänaseks, et väga paljudel inimestel on sarnaseid probleeme ja neist avalikult rääkimine on väga hea algus. Depressiooni kohta küsitakse tihti, et kas te teate mis nägu see on? Toitumishäirete kohta võib samuti küsida. Vastust on väga raske pakkuda ja suurem osa ei teagi.

Et mind natukene paremini mõista, siis ilmselt peaksin selgitama, mis täpsemalt on vahel minu peas toimunud. No näiteks kujutage ette, et te olete kodus ja tunnete nälga. Te teete külmkapi lahti ja panete kinni. Ei tundu miski ahvatlev. Läheb mööda tunnikene ja see kordub. Läheb mööda kaks ja see kordub. Läheb mööda viis tundi ja see kordub. Läheb mööda päev, poolteist.. see kordub. Sa vaatad toitu, sa tegelikult tunned nälga aga sa ei suuda seda kätte võtta, et süüa. Miski kuskil sinu täiesti (tegelikult ju väärastunud) mõtlemises ütleb, et sa ei peaks seda tegema. Kuskil miski ütleb, et proovi kui kaua sa saad nii, et sa ei söö. Vaata, kas sa äkki natukene pead veel vastu. See tundub nagu üks veider, täiesti kohutavalt vale mäng aga mingil põhjusel sa lähed sellega kaasa.

Ka seda kirjutades ma saan aru, et see pole õige. Nii ei peaks olema. Mul ei ole vastuseid miks nii on, kuid ma püüdlen nende poole. Samas ei saa minu vastused ilmselt olema kellegi teise vastused, nii et tõde ma kuulutada ei saa. Kuid oma lugu jagada tahan ma just seetõttu, et keegi teine ehk mõtleks – mul on ka nii! Mina teen ka nii! Ma ei olegi üksi! Sest nii naiivselt, kui see kõlab, siis see lohutab. Teadmine, et keegi on veel tundnud samu tundeid. Keegi on veel mõelnud, et miks ma teen nii rumalalt? Miks ma ei saa seda pidurdada? MIKS, MIKS, MIKS..

Minu õnn on ilmselt see, et kõik need asjad on käinud periooditi. On olnud paremaid, halvemaid ja väga halbu perioode. Muidugi on need seotud teiste asjadega elus ja nii see ju alati ongi. Tänaseks päevaks ma suudan seoseid tõmmata üsna hästi mis mõnel perioodil on täpselt juhtunud, et see on minu toitumist nii mõjutanud, kuid sel hetkel ise, seal sees olles, ei pruugi sa arugi saada, mis täpselt toimub. Minu õnn on ilmselt see, et kuigi mul on mitu.. muret, veel millega tegelema peab, siis on mulle kaasa antud üsna tugev iseloom, mis naljalt alla ei lase anda.

Kõik toitumisega seotud asjad on viimased 5+ aastat olnud väga aktuaalsed. Minusuguste jaoks see teeb elu ainult keerulisemaks.. Kui enne kartsin ma lihtsalt proovida kõike uut, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, mil tuleb välja, et need toidud, mida ma juba süüa julgesin, on ilmselt mu tervisele ka kahjulikud. Piim on halb, muna ei tohi palju süüa, suhkur ja sool on üleüldse kohutavad. Minu ajus tekib paanika. Appi. Need on asjad, mida ma saan süüa ja julgen süüa ja suudan süüa ja ma ei tohi neid süüa? Tegelikult mõistusega mõeldes ma saan aru muidugi, et inimeste teadmised toidu teemal on lihtsalt nii palju arenenud, et see ongi normaalne, et kõige kohta avastatakse palju uut. See on ju hea ja vajalik, kuid minu esimene emotsioon on alati: hirm.

Mõned korrad olen ma sattunud haiglasse. Keha on olnud natukene väsinud – magu on olnud liiga säästurežiimil või keha pole saanud piisavalt vett. See pole kunagi olnud mitte midagi nii tõsist, et keegi väga tugevalt reageeriks. Selle saab alati ajada kiire elutempo, laiskuse, hajameelsuse ja sajaviie muu asja taha. Kuid tegelikult ei peaks selliseid kordi üldse olema. Mitte kunagi ei peaks sa öösel diivanil lamama kõhuvaluga, sest sa pole kaks päeva suutnud süüa muud, kui mõned pähklid ja tass teed. Kusjuures, niimoodi toimides ei ole ma isegi kunagi OTSESELT ju mõelnud, et see on selleks, et ma hästi peenikene oleksin aga.. ilmselt kuskil hästi kaugel mu peas, on see mõte ikkagi ju olemas?

Kui palju meie mõtetest on selliseid, mida me nagu mitte kuidagi ei salvesta, ei pane tähele, ei analüüsi. Kui palju toimub meie peas asju, mida me üldse ei mõista.. Mida aeg edasi, seda rohkem avastan ma endas uusi asju. Mahasurutud asju, mälestusi, tundeid, rõõmu ja valu. Neid on positiivseid ja negatiivseid, on asju mis tundusid kunagi nii väiksena, kuid on tegelikult suure tähendusega. Ja seda kõike kirja panna on üsna raske. Mul ei ole tavaliselt midagi väga raske kirja panna. Ma kirjutan alati ainult siis, kui on õige tunne ja täna tuli see tunne seda teekonda jagada.

Sel nädalal olen ma käinud lõunaks sooja toitu söömas pea iga päev ja olen teinud kodus korralikku toitu ja seda ka ise söönud. See viimane on veel eriti narr.. Ma ei kujuta ette, kui palju kordi ma teen kodus teistele süüa ja ise ei söö. Sest ometi muretsen ma kogu aeg selle päras, et lapsed saaksid täisväärtustlikku toitu, et nad õpiksid toitu armastama, et nad sööksid tervislikult, et iga toidukorra juures oleks kindlasti midagi värsket. Samal ajal ma ise ei suuda isegi kuidagi töödeldud porgandit suu juurde ka tõsta.. Ja kuidas ma ka ei proovi seda ju laste eest varjata, ega nad ei ole rumalad! Mitte ükski laps ei ole. Ja see ongi ka ilmselt põhjus miks viimased paar aastat olen ma sellest kõigest palju rohkem mõelnud ja endaga rohkem sõbraks saada proovinud. Kui mitte enda, siis nende pärast.

See on ülimalt ebameeldiv tunne, kui sa ei tunne toidu maitset. Kui sa ei tunne sellest rõõmu. See on nii vastik, kuidas toit käib suus ringi ja söömine on lihtsalt kohustus. Lisa sinna juurde veel see, et raseduse ajal tekib meeletu magusaisu ning sa võtad juurde oluliselt rohkem, kui ilus oleks ja kõik kommenteerivad, kui suur sa ikka oled.. Tunnete virr-varr on korralik ja emotsioone on rohkem, kui metsas puid.

Õnneks on mul ju vedanud. Mul on ülimalt palju lahedaid ja ägedaid sõpru, kellega koos on söömine alati huvitavam. Kellega koos sa ei pea taldrikut vaatama ja mõtlema või kelle juuresolekul ei pea endale kinnitama, et SEE ON VAJALIK, PALUN SÖÖ SEE ÄRA. Seltskonnas on kõik kergem, see tuleb hõlpsamalt. Uusi toite on küll keerulisem proovida aga viimased aastat on selles osas väga edukad olnud. 3 aastat tagas ei oleks ma elu sees peedirisottot  nuusutadagi julgenud aga nüüd söön ma seda hea meelega. Selliseid näiteid võiks tuua muidugi veel ja oluliselt ”tavalisemate” toiduainetega nagu näiteks juust, mida ma väga kaua ei söönud.

Toit minu taldrikul ei tohiks omavahel kokku puutuda. Kõige hullem on, kui mingi kaste läheb salati peale. Üldiselt ma nagunii kastet ei söögi. Külma kastet olen ajaga õppinud sööma, kuid sooja kastet sõin ma vist esimest korda mõned aastad tagasi. See oli Londonis ühes restoranis prae kõrval ja see tõesti maitses mulle. Ma ei tea isegi miks või kuidas ma seda julgesin proovida, sest paella proovimiseks kulus mul umbes 3 aastat vaimset julgustamist ja tööd endaga.. Ma kujutan ette, kuidas inimene praegu loeb seda juttu ja mõtleb, et täielik friik ikka..

Seega.. vahel ma ei söö. Lihtsalt. Arugi saamata miks. Vahel ma ei tunne lihtsalt nälga ja vahel ma ei söö lihtsalt, sest.. ma ei tea miks. Või ilmselt tean aga veel ei julge seda kirja panna. Tegelikult oli väga suur samm juba selle kirja panek ja ilmselt ma veel mõne aja kaalun, kas seda ka avaldada. Tegelikult ma tahan seda teha, sest ma tean, et on inimesi nagu mina, kes mõtlevad, et isssssand, mul ju ei olegi mingi mure, ma olen lihtsalt pirtsakas ja see on piinlik. Tegelikult võib ka seda olla aga.. tõenäoliselt on asi ikkagi natukene ka milleski muus ja sellega tuleks tegeleda.

Kuna minul on hetkel aga pigem väga hea periood ja ma olen söömisega ilusti järjel (jah, ma pean püsima järel olla, sest kui ma ei püsi, siis ma satun sellisesse lolli auku), siis ma lähen teen endale ühe Muhu leiva suitsukalaga ja naudin seda. Mulle ju meeldib hästi süüa. On nii palju asju, mida ma armastan. Ma loodan, et ühel hetkel võin ma vajuda mõttesse ja öelda, et ”ma ei mäletagi millal mul viimati oli halb periood”.

Toitumishäiretel on väga erinev nägu. Mina ei nimeta jätkuvalt enda ”kiiksu” isegi toitumishäireks, sest see tundub hirmutav. Palun proovige olla aga mõistvad teiste suhtes, kellel on ka erinevaid kiikse, muresid, omapärasid või.. häireid. Küsimine ”miks sa seda ei söö” ei aita asjale kaasa.. Üleüldse oleks mõistlik, kui me kasvaksime välja sellest meeletust lahterdamiseks, et kes on liiga peenike ja kes on liiga paks. Kui kole sõna see viimane veel on! Las inimesed olla lihtsalt inimesed. Pöörake tähelepanu enda lähedastele ja olge nende jaoks olemas. Vahel on see parim ravi.