Ma ei ole kunagi aru saanud miks mind teatud asjad nii närvi ajavad. Ma mõtlesin ausalt aastaid, et ma olengi lihtsalt täiesti asjatult närvihaige inimene ja ilmselt ma ei saagi sinna midagi teha. Süüdistasin end palju, et miks ma nii ärritun või miks ma vahel ei saa lasta suvalistest asjadest üldse lahti. See tundus alati aga asi, mida nagunii muuta ei saa ja ju ma lihtsalt veits ajaga õpin üle olema sellest.
Tegelikult õpin küll aga ilmselt mitte päris niisama. Ei käi ära plõks ja nüüd on kõik korras. Tuleb välja, et sellega tuleb oluliselt rohkem tööd teha ja see töö pole teps mitte lihtne. Hoopis vastupidi. Väga raske on.
Mulle ei meeldi seda välja öelda ega kirjutada aga tere, mina olen Kristi ja mul on väike probleem ärevusega.
Kujutage ette täiesti tavalist päeva. Teil on igal pereliikmel omad toimetused, kuskile ei ole kiire, keegi ei oota paaniliselt midagi. Sul on kokku lepitud kohtumine ja kellaajaks on näiteks ”kolme paiku”. Sa kohtumisele liikudes näed, et ehk sa hilined 2-3 minutit ja see on normaalne. Ei olnudki minuti pealt kokkulepet ja alati saab ju ka inimesele öelda, et tsau, ma sutsu hilinen. Nüüd kujutage aga ette, et mitte ükski rakk kehas ei ole nõus sellega. See tundub vastuvõetamatu, vale ja täiesti kohutavalt väär hilineda. See ei olnud plaan. Plaan oli jõuda kohale 15:00. Mis sest, et see polnud kokkulepitud, see plaan oli ju SINU peas olemas ja see oli oluline. Miks lapsed panevad nii kaua saapaid jalga? Miks Raido ei leia oma võtmeid juba üles? Kas nad teevad kõik seda meelega? Kas nad tahavad, et ma hiljaks jään? Miks kõik foorid punased on? Miks mitte miski ei lähe nii nagu ma planeerin ja ootan.. MIKS?!
Sellest imeväikesest asjast hakkab veerema pall ja mitte miski sel päeval ei lähe nagu peaks. See peaks muidugi on täiesti enda peas kinni ja ei ole mitte kuskiltki teisi segav või ei loe kellelegi peale su enda. Kuid sa ei suuda sellest lahti lasta. See ketrab su peas kogu aeg, lihtsalt käib seal ringi ja elab oma elu ja su seest kõik on.. sassis. Ebameeldiv on olla. Sa proovid selle maha raputada. Shake it off tants. Vahel tuleb välja, vahel.. ei tule üldse.
Selline asi ühel päeval on täiesti üleelatav. Pole hullu, ikka juhtub, sul oli kehv päev. Aga kui sellised on enamus päevas? Kui sellised on kõik päevad.. Kui kogu aeg ongi selline tunne, et tahaks.. oksendada. Vabandust aga nii see tundub.
Mind ajendas seda kirjutama üleeile toimu minu endaga. Ma sain ühe e-kirja. See oli HEA e-kiri, see oli positiivne. Seal oli kirjas, et meid Robini ja Raidoga oodatakse ühele kohtumisele, et Robini tulevikust rääkida. See ei olnud mitte ühestki otsast negatiivne, see oli tore, kasulik, lausa vajalik ja oodatud. Aga see, mis mu sees juhtus. Ja kui piinlik mul selle pärast siis veel oli ja kuidas ma ennast süüdistama hakkasin ja noh, siiani süüdistan. Miks mina tunnen nii? Miks ma reageerin nii?
Ma lugesin selle kirja läbi. Kordan endale: see on hea, see on hea, see on hea. See on positiivne. Sa ei pea midagi kartma, keegi ei ründa sind, keegi ei oota sinult midagi ületamatut. Kuid ainus mida ma tundsin oli hirm. Käed hakkavad värisema, süda läheb pahaks, seest keerab, sa ei suuda paigal olla, jalad hakkavad tõmblema, suu on kuiv ja silmad on märjad. Panen pea lauale, hingan sisse ja välja. Proovin kirjutada Raidole, et ta mind lohutaks, kuid ta ei saa isegi aru, mis juhtus. Mu armas Adeline, kes kontoris mu vastas on, kinnitab kuidas, kõik on hästi. Ma tean, et kõik on hästi. Ja ma ei suuda midagi teha. Ma ei suuda süüa, kirjale vastata, ma ei suuda tööd teha, ma ei suuda keskenduda, ma lihtsalt.. olen. Kõik tundub vale.
Toetan pea kätele, hõõrun meelekohtasid ja hingan. Süda on paha. Tahaks oksendada, tahaks oma sisemuse välja kiskuda, tahaks karjuda, tahaks appi hüüda, tahaks koju teki alla, tahaks ükskõik mida, et mitte nii tunda. Tahaks, tahaks, tahaks, tahaks, tahaks.. aga ei saa.
Mõistus saab kõigest aru. Väga ilusti saab aru, et Kristi, palun proovi maha rahuneda, see pole kellelegi hea. Ja kuna mõistus saab aru kõigest, siis see tekitabki tunde, et.. mis mul viga on? Miks minuga nii on? Mis ma valesti teen? Ja see enesesüüdistamine. See pidev, kogu aeg enda pihta näpu vibutamine, enda piitsutamine, enda mõttes kirumine, enda peale vihane olemine, iga asja pärast kaitses olemine.. KUI väsitav see on. See on nii kurnav, see võtab nii palju energiat ja ressursi ja mis praeguseks selgunud on – mul on seda ressursi niigi nii vähe, et mõistlik oleks see kuskile mujale kulutada..
Ja nii ma tegelen sellega. Otsin ennast ja proovin leida seda endale kõige paremat abi. Vaatan hoolega üle, mis minu ümber toimub ja hindan üle, mis päriselt oluline on. Saan kinnitust sellest, et minu inimesed, appi, need MINU OMA INIMESED, kui head nad on. Kuidas mul on nendega vedanud. Kui tänulik ma nende eest olen iga päev.
kristipere 
Recent Comments