Päris 2018

Selle jaoks, et mu sõbrannadel ikka aasta viimasel päeval kindlasti igav ei oleks, ma esitasin neile küsimusi, mida ma ise täna endalt küsinud olen:

1. Mis oli 2018 aasta suurim õppetund?
2. Mis oli suurim õnnestumine?
3. Mis on üks sõna millega kogu aasta kokku võtta?

Tegelikult olen mitte ainult täna, vaid just terve selle aasta, küsinud endalt väga palju küsimusi. Kui kogu möödunud 365-le päevale tagasi mõtlen, siis saan aru, et see on olnud aasta mil ma olen kõige rohkem enda sisse vaadanud, ennast avanud ja avastanud. Selle avamisega läheb mul vahepeal muidugi väga keeruliselt, sest ma väga valikuliselt jagan asju, mida ma parasjagu jagada tahan. Ühest küljest egoistlik lähedaste suhtes, kuid teisest küljest, ei saa end sundida olema keegi, kes ma üleüldse ei ole.

Minu aasta suurim õppetund oli ennast rohkem usaldada ja endasse rohkem uskuda. Tagasi vaadates saan aru, et tegelikult ei ole ma kunagi olnud enesekindlusest pakatav ja karm chick nagu ilmselt võib vahel teistele paista, vaid ma olen nii paljudes asjades tobedalt ebakindel. Samas olen ma uhke ja tugev ning ei hakka ju kohe rääkima, et oh, mina küll endasse ei usu ja mul oleks vahel vaja, et mind ka kiidetakse. Tegelikult – täiega on vaja, sest.. kellel pole? Olgu, mõnel inimtüübil tõesti ei olegi vaja, kuid minusugusele on see vaid motivatsiooniks ja julgustuseks edasi minna. Lisaks.. ehk hakkan ma ka ise neid asju siis uskuma. Enda usaldamiseks läheb mul veel aega. Mitte ilmselt aasta või kaks, vaid pigem veel rohkem. Ma olen selleks valmis, see on teekond, mida ma terve selle aasta olen kõndinud ja vahelduva eduga on see täitsa hästi läinud. On olnud tõuse ja mõõnu, tee kisub vahepeal täitsa metsa, kuid ma olen püsinud kursil ja enamvähem julgelt edasi astunud.

Suurimat õnnestumist on tegelikult küll raske välja tuua ja mõtlesin selle peale päris pikalt. Tegelikult ei ole olnud ühtegi sellist ülisuurt saavutust mille kohta ma mõtleks, et VOT SEE on nüüd küll täielik õnnestumine, kuid on palju suuri saavutusi, mille üle ma olen uhke. Viimane neist ilmselt oma turvalisele ja armsale tööle selja keeramine ja täiesti uude valdkonda minek. Olgu öeldud: mitte midagi ei saa veel aru, mida ma tööl teen. Muudkui käin suud ja silmad lahti ning ahhetan ja kuulan ning vaatan. Olen tänulik, et mulle on antud võimalus õppida ja areneda ning igav ei ole veel kordagi hakanud ning olen kindel, et ei hakka ka. Hüppasin nagu India rongile, kust leidsin käepideme ja nüüd proovin seal kõõludes ellu jääda ja loogikat leida. Tegelikult loen suureks õnnestumiseks ka seda, et Boost Yourself mulle võimaluse pakkus ja ma selle vastu võtsin. 3 kuud hiljem ma küll loobusin sellest ise, sest ma füüsiliselt lihtsalt ei jaksanud, kuid peale huvitava kogemuse, sain endale sealt kaks nii armsat sõpra kellele tean, et võin aegajalt ikka helistada ja kurta või rõõmustada. Natukene teistmoodi õnnestumine oli tegelikult ka kolimine. Ma arvan, et me Raidoga mõlemad nädalas 3-4 korda siiani ütleme teineteisele, et see suurem kodu on ikka täielik õnn. Lastel on ruumi mängida peitust ja joosta, oma toad, saun, mis annab võimaluse pidevalt lumme karata, hoov kus joosta, nii toredad naabrid ja kõik muu hea ja parem.

Üks sõna millega aasta kokku võtta on kindlasti PÄRIS. Sel aastal olin rohkem PÄRIS mina, kui ma kunagi varem olen olnud ja aina rohkem tunnen end selles oma päris kehas kodusemalt. Olen aru saanud, et inimestel on minust hoopis teine arvamus, kui minul endal on minust. Mind peetakse alati lõbusaks, jutukaks, ka toredaks ja heaks kaaslaseks. Inimesed kiidavad mind – tihti muide ja nagu öeldud, mulle tegelikult väga meeldib see. Kui ma hakkasin Facebooki kaudu tööd otsima, siis sellega vallandus nagu mingi hästi hea laine. Peale selle, et paljud tuttavad ja võõrad inimesed postitust jagasid, sain ma nii palju lahedaid kirju, kaasaelamist täis kommentaare, häid mõtteid ja muidugi – ülilahedaid pakkumisi. Samas pean ka täiesti aus olema ja ütlema, et ma ei tunne end ise tublina. Ma tunnen end pigem natukene saamatuna ja siilikesena udus. Ma vaatan enda elus ringi ja mõtlen tihti, et.. kuidas ma siia sain? Kes ma olen?

Need küsimused on minu jaoks sellised, mida ma plaanin järgneval aastal lahendada. Kes ma siis tegelikult olen? Kes ma olla tahaksin? Kuidas ma saaksin olla täpselt selline, et mul oleks alati hea? Muidugi kulub emana suur osa minu energiast minu lastele ja ees ootab Robini jaoks ju suur kooli minemise aasta, kuid olen aina enam saanud kinnitust sellele, et selle jaoks, et olla hea ema ja abikaasa ja sõbranna ja kõike muud, pean ma ise ka olema rahul ja õnnelik ning ma ei ole vähemolulisem, kui teised inimesed minu elus. Juba poolest aastast otsustasin ma vabamalt võtta ja tunnen, et see oli väga õige otsus. Olen lugenud, puhanud, maganud päeval, hoidnud lapsi lasteaiast terve nädala lihtsalt niisama kodus, käinud kinos ja restoranis ning lihtsalt.. olnud. Olen vaadanud seriaale ja filme, koristanud ja süüa teinud, jalutanud ja palju-palju muusikat kuulanud.

Olen sel aastal ka ilmselt kõige rohkem nutnud. Ja tihti pole see nutt isegi kurbusest, vaid lihtsalt.. millestki, mis on vaja enda seest välja saada. Olen sel aastal rohkem tundnud, rohkem öelnud, rohkem proovinud neid kahte asja omavahel ühendada ja rohkem julgenud tegeleda ka nende emotsioonidega millega ma ei taha tegeleda. Palju asju ma surun veel alla, lükkan eemale ja proovin natukene endast kaugemale hoida. Ma ei ole veel kõigeks kohe valmis, kuid tean, et varsti juba olen. Mul ei ole täna kõikidele probleemidele lahendust ja ma olen sellega oma rahu teinud.

Uuel aastal tahan tunda veel rohkem päris tundeid ja olla õnnelikum. Tuletan endale meelde asju mille eest ma saan tänulik olla. Naudin rohkem seda hetke, mil ma olen, mitte ei unusta enda mõttes end kuskile mujale. Õpin, avastan ja lasen end õpetada ning annan enda panuse sellesse, et minu töötiimil läheks hästi ja ma oleksin neile oluline. Kiidan ja tunnustan neid ja kõiki teisi enda ümber. Olen oma lastele rahulikum ema ja kuulan neid, vaadates neile otsa, mitte mõnda ekraani. Loen veel rohkem raamatuid, teen veel rohkem joogat, tunnen rohkem rõõmu.

Tahaksin veel kirjutada pikemalt ühest teemast, kuid ei taha seda liiga pikaks venitada. Tegelikult tahaksin õppima armastama oma keha, kuid tänasel päeval tunnen, et mul on sinna veel palju minna. Enda keha armastamine ei tähenda seda, et ma ei põe kaalunumbri pärast, vaid midagi palju enamat. Proovin kindlasti pakkuda oma kehale sel aastal rohkem värsket ja töötlemata toitu, palju-palju vett ja veel rohkem smuutisid. Sel aastal õppisin ilusti ära selle, et söömine tuleb lõpetada siis, kui natukene veel tahaks süüa. Annan enda kehale puhkust ja õpin seda aina enam kuulama. Õpin enda toidulauda üle vaatama ja hakkan armastama vähemalt ühte uut juurvilja! Tean, et see kõlab naljakalt, kuid inimese jaoks, kes veel mõni aeg tagasi ei saanud isegi sooja porgandit suhu panna, on see suur asi.