Mõni päev on halb päev

Ma lugesin kuskilt, et depressioon on see, kui sul pole põhjust olla kurb ja õnnetu aga sa oled ikka. Minul on täna depressioon siis. Päevane depressioon. Ja jah, ma saan aru, et kasutan siin seda sõna valesti natukene, kuid mis teha, on kohe selline päev. 

Mul pole põhjust õnnetu olla. Muidugi ma võiksin vinguda, et mul pole ülikooli paberit, maja, karjääri aga mul on armastav abikaasa, terved lapsed, korter Nõmme metsatukas, isiklik auto ja parimad sõbrad keda annab tahta. Ma tulin just Pariisist, reedel kuulen oma ühte lemmiklauljat, varsti puhkan Itaalias ja sada head asja veel. Head on nii palju rohkem, kui halba ja ikkagi on vahel selline tunne, et lihtsalt ei jaksa ja palun peatage maakera, ma tahan maha minna! 

Robin tuli lasteaiast koju hea tujuga. Natukene liiga hea tujuga. Kui seal on olnud õhkkond ärev, siis on tavaliselt kodus ka. Söögilaua taga rahunes ta juba õnneks natukene maha aga kui meie söödud saime, siis hakkas Henri määmmmämmmitama. Andsin talle siis veel süüa ja samal ajal ta kriiskas ja lükkas lusikat eemale ja siis sai pahaseks, et ma teda ei toida. Mis värk on, laps, miks jorised? Proovisin kuidagi Mutionu lauluga ikka lusika suhu saada ja samal ajal Robiniga rääkida aga tegelt juba hing nats kees sees. No korraks oleks vaikuseminutit vaja aga keegi ei tahtnud seda anda. Raido pani trenniasju kokku ja pidi juba minema, Henri nõudis ikka süüa aga keeldus söömast ja Robin tahtis kostüümi, mis oli pesus. Okei.. 

Kuna tavaliselt mõjub sellises olukorras vann hästi, siis seda me ka proovisime. Kõik vanni. Sujus täitsa hästi kuni Henri oli närvis, et kõike süüa ei tohi ja Robin tahtis vannis sukelduda ning terve vannituba ujus. Kuni me Henriga vannist välja ronisime, tegi Robin ikka sukeldumiskatseid ja ma üritasin end kuivatada kiirelt. Muidugi asjatult – Henri kisas, Robin hüüdis “tähelepanustart”, nii et Ilona naabermajja vist ka kuulis ja kass kräunus, sest oli vee ümber ajanud. Kuidas see mu elu on? Millal ma enam 18 aastane ei ole? 

Oleks Raido kodus olnud, siis ma oleks tema peale karjunud. Ei olnud ja laste peale ka ei taha karjuda. Karjun siis kassi peale. Puhhil suva, proovis samal ajal Henrile oma saba suhu toppida. Sain lõpuks meid kõiki vannist välja ja riidesse ja enamvähem kuivaks. Enamvähem. Minu enda särk kuivatas mu selja ka ära. Asi seegi? Ja siis oli vaade selline: 

  
Ja sekund hiljem läks jälle pidu käima. Tahan seda ja teist ja kolmandat teha, Henrile ei sobi mitte miski ja Robin on närvis, sest Henri kriiskab üle kõigi ja kõigi ning Robin ei kuule Buratinot. Proovin Henrit keelata aga.. tal on suva? Ta ei nuta, lihtsalt kriiskab. Okei, proovin siis Henri magama panna, sest ta on juba päris kuri. Jätan Robini saadet vaatama, annan Hentsule piima.. Vaikus. 3 minutit hiljem pole Henri magamise nägugi ja vaikus on otsas. Oeh.. 

Kupatan Robini voodisse ja proovin talle lugeda. Henri roomab maas ja proovib kõike lammutada, üks kassidest kraabib telki ja teine kränub, sest vesi on ikka maas. Ma ei saa nii lugeda! Robin ei kuule midagi! Robin küsib sama asja neljandat korda üle ja normaalse emana teen ma mida? Karjun lapse peale. Tubli töö, Kristi, laps ongi sinu saamatuses süüdi. Robin vaatab mind, suu tagurpidi ja nutab. Henri ehmatab ja hakkab ka nutma. Hakkan ka nutma. Kass kräunub ikka.

Proovin Robinile selgitada, et see polnud tema süü, emmel on raske päev aga see pole ka tema süü. Robin noogutab ja nuuksub aga tegelt ei saa ta ilmselt midagi aru. Proovin ta maha rahustada aga teen asja ainult hullemaks, sest talle täieliku tähelepanu pööramise asemel tegelen Henriga ka. Robin on õnnetu ja põhjusega. Ma ise ka olen õnnetu. Õhkkond on ju närviline ja otseselt põhjust pole peale minu paha tuju. Aga miks mul on paha tuju? Ma ausalt ei tea..

Saan Henri kuidagi magama. Teen talle pai ja ohkan ning hiilin Robini juurde, kes ikka ei maga. Palun vabandust, kallistan teda ja soovin head ööd. Ta on rahulik ja tubli, soovib head und ja palub, et talle veel pai teeksin. Teen kohe mitu paid ja kahetsen väga oma käitumist. Pole imestada, et lapsel on vahel täielik jonnihoog, kui ma ise olen samasugune. Nii kahju, et ma nii tegin, varem teinud olen ja ilmselt veeel teen. Luban küll, et proovin paremini aga mõni päev on lihtsalt.. halb. 

Tavaliselt lohutab mind jäätis. Täna pole seda ka kodus. Pariisi shokolaad on ka otsakorral ja veini ei taha ka avada. Korter on poolenisti sassis ja midagi süüa ei ole. Ei viitsi teha ka. Istun siin ja haletsen end. Mulle meeldib emaks olemine, kurb on vahel niimoodi käituda. On see inimlik? Kas kõigil juhtub? Ma ei tea, Facebookis on ju kõigi elud ideaalsed. Kui kellelgi veel vahel juhtub nii, siis lohutuseks – sa pole üksi.